Mullu väitsin lastekirjanduspäeva ettekandes „Suur Peeter ja Väike Peeter – muinasjutt esimeses klassis”, et muinasjutte, iseäranis kunstmuinasjutte saab kasutada üldõpetuslikul meetodil aineõpetuses. Tartu linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Ädu Neemre haaras sõnal sabast ning palus mul idee aasta jooksul ellu viia. Nõnda sündis pisiprojekt „Muinasjutuline matemaatika”, mille raames jutustasin esimeses ja teises klassis eesti autorite kunstmuinasjutte aritmeetiliste tekstülesannete inspiratsiooniallika ja alusmaterjalina. Nii sündisid pikad voolavad tekstülesanded. Täna annan ülevaate projekti matemaatilisest taustast ning kõnelen kolmest muinasjutust ja nende töötlusest.

Tekstülesanne valmistab enim raskusi

Riiklike tasemetööde analüüsidest selgub, et 3. klassi matemaatikaülesannetest valmistavad õpilastele enim raskusi tekstülesanded. Uuringud, millele viitab oma doktoritöös Anu Palu, näitavad, et tekstülesannete lahendamine on õpilaste jaoks komplitseeritud. Tekstülesanne nõuab kirjalikul esitlusel funktsionaalset lugemisoskust, suulisel esitlusel aga funktsionaalset kuulamisoskust. Õpilane peab suutma küsida: „Mida ma tahan teada saada?”, „Mida ma juba tean?”. Matemaatikaga kohtub ta alles siis, kui küsib: „Kuidas ma seda arvutada saan?” Kui õpilane suudab neile kolmele küsimusele vastused leida, on pool võitu ehk lahendust käes.

Uuringutest on selgunud, et tekst­ülesannete lahendamine on seotud õpilaste keelevõimete ja lugemisoskusega. Kahtlustan minagi, et tekstülesannete lahendamise raskus seisneb esimeses küsimuses. Mitte pelgalt sellepärast, kas laps seda lugeda suudab, vaid kas ta sellest ka aru saab ja kas tekst teda vastust otsima motiveerib.

Muinasjutt matemaatikas ja matemaatika muinasjutus

Meenutame Pipi Pikksukka. Kui Pipi esimest päeva kooli sattus, tegi õpetaja korduvaid katseid temas õpihimu äratada. Õpetaja proovis uurida, kas Pipi teab, kui palju teevad kokku seitse ja viis või kaheksa ja neli. Pipit takistas arvutamisel, et õpetaja küsis asju, millele ta ise vastust teadis. Lõpuks leidis õpetaja, et vaevalt on mõtet Pipile arvutamist õpetada. Nõnda pöördus ta Tommy poole. „Tommy, kas sa võiksid mulle vastata,” alustas ta. „Kui Liisal on seitse õuna ja Akslil üheksa, siis mitu õuna on neil kokku?”

„Jah, ütle aga,” segas Pipi vahele. „Ja siis ütle mulle ka veel niisugust asja: kui Liisal hakkab kõht valutama ja Akslil hakkab veelgi rohkem kõht valutama, siis kelle süü see on ja kust nad õunad sisse vehkisid?”

Ei saa öelda, et tekstülesanded, mida õpetaja esitas, Pipit ei huvita. Küll saame aga kahtluse alla seada, kuivõrd huvitas Pipit tekstülesandes peituv matemaatika. Pipi annab meile hea vihje, et tekstülesanne võiks olla enamat kui sõnades esitatav matemaatikatehe, millele esitaja ilmselgelt vastust teab. Last võiks enam huvitada elus tekst – teda kõnetaval teemal. Räägime loo ja alles siis, kui laps on sellega emotsionaalselt seotud, toome sisse matemaatika. Jätame mänguruumi fantaasiale, elamusele ja tundeelule.

Kuidas töö muinasjuttudega käis

Töötasin nelja eesti muinasjutuga (Leida Tigane, „Vares keedab hernesuppi”; August Jakobson, „Mõisa- ja taluhobune”; Eno Raud, „Metssea kartulipõld”; Julius Mägiste, „Kanapetja rebane”) ning saksa muinasjutuga „Hunt ja seitse kitsetalle”. Töö käik oli üldistades järgmine.

• Teksti valimine: seejuures oli oluline selle võimalik adapteerimine ja laiendamine tekstülesannete tarbeks. Pidasin tähtsaks, et tekstülesande põimimisel ei läheks kaduma süžeeliin ning muinasjutt säilitaks oma iva. Eelmainitud muinasjutud mõjusid kohe inspireerivalt.

• Teksti jaotamine ja laiendamine: kuna soov oli töötada ühe muinasjutuga terve nädala, jaotasin lood loogilisteks osadeks (muinasjuttude puhul on see lihtne, sest sündmused korduvad). Osade vahele nuputasin tekstülesanded. Ülesanne peab eelneva tekstiga tugevalt haakuma.

• Kirjalik ettevalmistus: adapteeritud loo üleskirjutamine ja ülesannete lahendamine. Mulle on väga oluline töö ise läbi teha, siis on näha, kas idee on ainult hea idee või ka asjalik tulem.

• Materjali esitamine õpilastele: esimese tunni ülesehitus: (1) muinasjutujupikese jutustamine; (2) ülesande esitamine; (3) ülesande lahendamine. Teise tunni ülesehitus: (1) eelmises tunnis räägitud jutuosakese meenutamine; (2) tehtud ülesannete meenutamine; (3) uue muinasjutujupikese jutustamine; (4) ülesande esitamine; (5) ülesande lahendamine. Järgneval kolmel päeval jätkub teise päeva rütm. Muinasjuttu meenutatakse alati algusest. Ülesannete puhul ei pidanud ma seda vajalikuks.

On aeg vaadata konkreetset näidet.

Hunt ja seitse kitsetalle

Teemad matemaatikas: masside (arvude) võrdlemine, liitmine, korrutamine, liitmise ja korrutamise seos.

Kui kitsemamma läks linna asju ajama, saatsime ta poodi ja hakkasime mõtlema, mida kõike võiks ta osta, kui palju need asjad kaaluda võiksid ja kuidas jagada neid kahte kotti nii, et kitsemammal oleks hea kanda. Kotid pidid ju sama rasked saama.

Teise teemana uurisime korrutamist. Loos käib hunt ukse taga kopsimas. Mõtlesime, mis rütmi hunt võiks kopsida ja mitu korda ta sama rütmi kopsis. Nõnda korrutasime, mitu korda hunt koputab.

Teise tunni lõpuks tegime tuttavale muinasjutule juurde ka mängu. Õpetajast sai suur kuri hunt, kes läks klassist välja. Lapsed (kitsetallekesed) peitsid end klassis ära ja jäid ootama hundi koputamist. Hunt tuli sisse ja hakkas kitsetallesid otsima. Kitsetalle päästis ainult see, kui ta sosistas hundile koputuste arvu. Kes ei teadnud, mitu korda koputati, selle sõi kuri hunt ühe suutäiega ära.

Kokkuvõtteks

Nüüd mõtlen, kas kasutasin muinasjutte, et õpetada matemaatikat, või kasutasin matemaatikatundi, et rääkida muinasjutte. Nagu enne ütlesin, on ka matemaatikatunnis vaja jätta mänguruumi lapse fantaasiale, elamustele ja tundeelule.

Lõpetan sõnadega, millega lõpetas Pipi oma esimese koolipäeva: „Hüvasti, põngerjad! Nüüd ei näe te mind tükil ajal. Aga pidage alati meeles, kui palju Akslil õunu oli, muidu jääte omadega vahele. Hahahaa!”

—

Lastekirjanduse päev

15. aprillil peeti Tartu linna­raamatukogus algupärase lastekirjanduse päeva, mille teema oli tänavu „Pingekohad laste- ja noortekirjanduses”. Esinesid Jan Kaus, Andrus Org, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Krista Kumberg jt. Juttu oli näiteks muinasjutulisest matemaatikast, noorteromaani tekstianalüüsist, kirjanduse vabadusest, arvutimängude mõjust ja „sõbralt sõbrale” raamatute soovitamisest. Avaldame refereeringu Kai Karelli ettekandest. Tervikteksti leiab veebilehelt www.luts.ee.