Tuntud eesti sõjaajaloolase Mati Õuna populaarteaduslik raamat „Mehed, purjed ja püssirohi. 125 aastat sõdu Läänemerel ja Läänemeremail 1554–1679” annab kiire ülevaate sõdadest Läänemeremaades 1554.–1557. aasta Rootsi-Vene pisisõjast Karjalas kuni 1674.–1679. aasta Rootsi-Brandenburgi-Taani sõjani. Nagu pealkirigi osutab, on raamat keskendunud sõjategevusele merel.

Käsitletav periood oli nii Lääne­meremaade kui ka kogu Euroopa ajaloos murranguline – reformatsioonile järgnevast ususõdade segadikust kasvasid välja tsentraliseeritud võimukorraldusega suurriigid, mille omavaheline rivaliteet ja verised sõjad ülemvõimu pärast kujundasid pikaks ajaks Euroopa edasise palge. Läänemere-äärsetes maades olid raamatus kirjeldatud perioodil peamisteks mänguriteks Rootsi, Taani, Poola-Leedu ja Venemaa.

Mati Õuna raamatu peamiseks väärtuseks võib pidada omaaegsete merelahingute, samuti kõige muu meresõjaga seotu kirjeldamist. Enamikus sama perioodi sündmusi käsitlevates ajalooraamatutes kipub see temaatika pigem tagaplaanile jääma. Toonastest suurtest merelahingutest Läänemere piirkonnas, mille peamised osapooled olid Rootsi ja Taani laevastikud, ent kus osalesid ka teised mereriigid, nagu Poola-Leedu, Saksa-Rooma keisririik, Brandenburg ning Ühendatud Provintside Vabariik, annab teos korraliku ülevaate. Lisaks konkreetsetele merelahingutele pööratakse põgusalt tähelepanu ka sõjalaevade konstruktsioonile, relvastusele, navigatsioonile ja lahingutaktikale.

Eesti lugejale peaks huvi pakkuma ka asjaolu, et raamatus on juttu sündmustest, mis on kaudselt mõjutanud meie maa ajalugu, ent mida pole varasemas kirjanduses otseselt siinse territooriumiga seostatud. Nii oli Saaremaa minekus Rootsi võimu alla 1645. aasta Brömsebro rahulepinguga „süüdi” toonane suurvõim Ühendatud Provintside Vabariik, mille sõjalaevastik aitas (seejuures ametlikult sõda kuulutamata) rootslastel taanlased puruks lüüa ja neile mainitud rahulepingu peale sundida, 1656.–1661. aasta Vene-Rootsi sõjani viis aga Poola-Leedu vallutamine Rootsi kuninga Karl X Gustavi poolt ning tema järgnenud ebaõnnestunud katse seda riiki Venemaaga jagada.

Selle raamatu näol pole kindlasti tegu akadeemilise uurimusega, vaid laiemale lugejaskonnale suunatud populaarteadusliku ülevaatega. Ajaloosündmuste kirjeldused on antud lihtsustatult, ka on raamatu stiil kohati ilukirjandusele omaselt pajatuslik ja veidi rahvalik – nt leheküljel 17: „Ei ole midagi uut siin päikese all, ei ole uudsust ka Eestimaa jupikaupa mahamüümisel, mis tänapäeval jälle korduma kipub!” Allikates toetub Õun suuresti laiemale lugejaskonnale mõeldud populaarteaduslikele raamatutele, teatmeteostele, monograafiatele ja muule kergekaalulisemale allikmaterjalile.

Kokkuvõtteks: akadeemilise lugejaskonna jaoks jääb käesolev raamat tõenäoliselt liiga pealiskaudseks ja üldistavaks, seda enam, et tegu pole teadusliku uurimuse, vaid sekundaarkirjandusel põhineva kokkuvõttega. Teisalt võib hoolimata pealiskaudsusest soovitada teost käsitletavast ajalooperioodist huvitatud lugejatele, kes soovivad oma teadmisi täiendada – raamat on põnev ning ladusalt kirjutatud, ajaloosündmuste kirjeldamisel pole ülemäära detailseks mindud.