„Loodame, et see esimene valik õpetajate lugusid leiab palju kaasamõtlejaid ja järgmiste elulugude kirjapanijaid,” kirjutab raamatu koostaja ning toimetaja, kirjandusteadlasest eesti elulugude esikogujaks ja uurijaks tõusnud Rutt Hinrikus. Annaks kõigevägevam talle jõudu, kirjandusmuuseumile ja ühendusele Eesti Elulood aga rahastajaid, et kogumist jätkata.

Ning eesti õpetajatele ja koolijuhtidele tahtmist mäletada ja oma mälus eri kooliaegu võrrelda, et sellest võrdlusest võiks omakorda uus õpetajate põlvkond ammutada mõtteid eesti hariduspõllu edasiseks viljelemiseks. Sest see raamat kujutab endast 20. sajandi teise poole ja uue sajandi esimese kümnendi eesti kooli n-ö seestvaatavat (mälestuslikku) ajalookirjutust.

Mälestusraamatu vanim osaline on nüüdseks juba kümmekond aastat manalateil rändav, 1949. aastal Tartu õpetajate instituudi ja 1958. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogia eriala lõpetanud, Elva keskkoolis mitukümmend aastat emakeelt õpetanud, 1975. aastast alates sealsamas emakeelepäeva (tänase, üleriigilise emakeelepäeva eelkäija!) tähistamise eestvedajaks olnud legendaarne koolmeister Uno Kuresoo (1927–2005). Legendaarsuselt ei jää maha teinegi koolmeister, 1955. aastal Kiviõlis füüsikaõpetajana alustanud, kuid seejärel ühtekokku nelikümmend aastat (1958–1997) Alatskivi keskkooli juhatanud Karl Elken (s 1932).

Noorimaks kirjutajaks on kakskümmend aastat – jällegi legendaarses! – Tartu 8. keskkoolis (õpetaja Vello Saage, kirjanike Mati Undi, Mihkel Muti, näitleja ja lavastaja Kuno Otsuse jpt hilisemate kultuuritegijate kool) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Helja Kirber (s 1961). Emakeele- ja kirjandusõpetajaid on kuueteistkümne kirjutaja hulgas teisigi: Maie Liplap (1934–2015), Milvi Männik (s 1936), Mariina Paesalu (s 1953), Tiiu Neeme (s 1952), Irene Leisner (s 1930). Viimasele kuulub ka pikim õpetajastaaž – viiskümmend neli aastat (!).

Väärtuste vundament

Veel on esindatud algklassiõpetajana alustanud, hiljem haridusametniku ja teadurina tegutsenud Helgi Piiri (s 1941), geograafiaõpetaja ja koolijuhi Helju Kerstna (s 1933), algkooliõpetaja ning koolijuhi Ellen Laanesoo (s 1944), ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Imbi-Sirje Tormi (s 1940), vene keele õpetajate Malle Purje (s 1942), kellel õpetajatööd seljataga samuti üle viiekümne aasta, ning Anna Krjukova (s 1934), loodusainete õpetaja ja koolijuhi Rein Lille (s 1959) ning koolipsühholoogi ja vene koolis eesti keelt õpetanud Reet Pooli (s 1947) mälestused.

Raamatu alapealkirjas viidatud aastaarv 1940 tähistab mitte ainult riigikaotuse aastat, vaid kõige varasemat õpetajaks valmistumise algust (Kuresoo jätkas siis pärast Hugo Treffneri gümnaasiumi sulgemist Tartu õpetajate seminari algkooli 6. klassis). Kõik teisedki meenutused hõlmavad õpetajate endi kooliaastaid ning eluloolisi seiku (korteriotsinguid ja -saamisi, pereloomist, laste sündi, harrastusi, reise). Kinnitust leiab, et oleme need, kelleks meid on koolis õpetatud/kasvatatud, ning et just tänu headele alg- ja keskkooliõpetajatele luuakse teadmiste ja oskuste, aga nende kõrval sama olulisena ka väärtuste vundament.

Kuresoo mälestustest loeme, et toona õpetas Treffneri gümnaasiumis „fantastiline õpetajaskond”, alates direktoriks olnud eksharidusministrist Konstantin Treffnerist, õppealajuhatajast, latinistist ja „Eesti entsüklopeedia” peatoimetajast Richard Kleisist ning lõpetades inglise keele õpetaja, inglise-eesti sõnaraamatu autori Johannes Silveti, usuõpetaja Elmar Salumaa ning eesti keele õpetaja Juhan Käosaarega. Teistelgi mäletajatel jagub kiidusõnu oma alg- ja keskkooliõpetajatele. Helgi Piir maalib üksikasjaliku portree Kilingi-Nõmme keskkooli direktorist Hillar Hanssoost.

Autoriteet ja pühendumus

Ülikooliajast meenutatakse tänumeeles eestiaegse koolitusega õppejõude või neid, kes ideoloogilisest survest hoolimata säilitasid oma akadeemilise väärikuse. Oli siinkirjutajalgi õnn õppida Tartu ülikoolis veel siis, kui seal koolitasid tulevasi filolooge Richard Kleis, Ülo Torpats, Oleg Mutt, Paul Ariste, Paul Alvre, Paula Palmeos, Eduard Laugaste, Arnold Kask, Valmar Adams, Villem Alttoa või siis 1950-ndatel õppe- ja teadustööd alustanud ning oma valdkonna suveräänideks kujunenud Juri Lotman, Valeri Bezzubov, Harald Peep, Juhan Peegel jt. Nad olid mitte ainult akadeemilise traditsiooni kandjad, vaid isiksustena ka eeskujuks tol ajal ülikoolis õppinud humanitaarpõlvkondadele. Selle mõistmiseks tasub „Mina, õpetaja” raamatu kõrvale lugeda veel ühte, eelmise aasta lõpus ilmunud mälestusraamatut „Eesti keeles ja meeles. Eesti filoloogid 1967–1972. Kur­su­se­raamat” (Eesti Keele Sihtasutus, 2014).

Õpetajate lood esitatakse muutuval ajakangal, millest enamiku moodustab Nõukogude aeg, ja nõnda näeme eesti haritlaste kohanemisi, vaikset vastupanu, endaksjäämisi selles ajas. Mõnikord on imestatud, kust võttis Eesti 1980-ndate keskel vaimselt ärksa ja rahvusmeelse eliidi, kelle eestvedamisel läks kogu rahvas liikvele ning taastati omariiklus. Selles, et laulev revolutsioon sai võimalikuks – nii nagu rahvuslik liikumine 19. sajandi keskpaigas –, oli suur roll ka seda tulevast eliiti harival ja kasvataval eesti õpetajaskonnal. Nirust palgast, ideoloogilisest dogmatismist ja formaalbürokraatlikust masinavärgist hoolimata säilitasid õpetajad ning paljud koolijuhid missioonitunde, maa soola eneseteadvuse, mille juurde kuulus heas mõttes konservatism: mitte lasta mõtlematult lammutada õpetamise ja kasvatamise põhitõdesid ning hoida kinni aastakümnetega kujunenud kogemusest lastest isiksuse kujundamisel. Kõigi mäletajate jutust koorub iva: õpetada ja kasvatada saab eeskuju ning autoriteediga, mis omakorda nõuab pühendumist. See on loominguline protsess. Õpetajakutse ainulaadsus seisneb selles, et ta on meedium mineviku ja tuleviku vahel. Lugedes leian arusaama, et Nõukogude ajal oli õpetaja elukutse valimine lihtsam. Seda kinnitab ka Milvi Männik: „Õpetajaks mindi ja koolis oldi ikka missioonitundest.” Ükski kirjutajatest pole elukutsevalikut kahetsenud.

Mida küll mälestustest ei kooru! Mitmed episoodid paistavad lausa kangelaslikena. „Maa sool” võis nii 1950-ndate kui ka 1990-ndate alguse ülima ainelise kitsikuse aastatel tähendada seda, et enda ja pere elatamiseks tuli õpetajal või koolijuhil lisaks põhitööle kasvatada köögivilja, mida siis turgudel müümas käidi. Õpetaja on olnud paljudel juhtudel ka sotsiaaltöötaja. Klassijuhatajana on ta kodusid külastades pidanud seisma silmitsi vaesuse ja viletsusega. Imbi-Sirje Torm, kelle esimene haridus oli meditsiiniõe oma, jutustab episoodi 2003. aastast (jah, tosin aastat pärast Eesti riigi taastamist!) Heimtali koolist. Ühel päeval kutsuti ta 8. klassi poisile esmaabi andma. Poiss oli üle kogu keha värisenud ja klassikaaslased kahtlustasid vallanduvat langetõvehoogu. Õpetaja suutis poisi maha rahustada. Neljasilmavestluses selgus, et poisi vanemad on töötud, emal närvipõletik, rohtude jaoks aga raha ei jätku, lehm ei lüpsa, kanad ei mune, poest ostetakse kogu aeg võlgu, makstakse, kui vallast toimetulekutoetust saab, peret ähvardab kodukaotus. Õpetaja võitles poisile välja tasuta koolitoidu, peremuredki leevenesid pikapeale. Pärast kooli lõpetamist sai poisist tubli töömees, ta abiellus oma kooliõega, neil on toredad lapsed. Pereisa teenib aga leiba … ehitustööga Soomes. Kas niisugune on ühe tänase keskmise maaeestlase saatus? Tõeliselt dramaatiline, aga ka anekdootlikku absurdi sisaldav on koolipsühholoogi Reet Pooli jutustus sellest, kuidas ta 1991. aastal vene koolis eesti keelt õpetas.

Räsiv reformimine

Kirjutajate enamik ei jäta ütlemata sedagi, mis neile tänases hariduskorralduses vastu hakkab: sund­ideologiseerimist on nüüdki, nagu seda oli Nõukogude ajal, aga ka räsivat bürokraatiat ja lakkamatut reformimist. Rein Lille kirjutab, et ei oska täna enam kokku lugedagi neid kordi, kui palju on hariduselu 1980. aastast peale, mil ta koolis tööle asus, reformitud! Kõige hullem on, et ainekavade uuendamine käib ees ja alles siis tuleb sellele vastav õppevara.

Sellest raamatust ja eesti õpetajate elust oleks kirjutada veel väga palju. Kuigi olen töötanud pool aastat keskkooli kirjandusõpetajana Treffneri gümnaasiumis ning mitu aastakümmet õppejõuna ülikoolis, tunnen, et väga palju mu enda elustki resoneerub „Mina, õpetaja” autorite mälestuste ja veendumustega.

Raamatule on lisatud Merle Karusoo kõne eluloopäeval „Kas mäletad, õpetaja?” Eesti kirjandusmuuseumis 22. märtsil 2013, meie tänase elukorralduse suhtes karmisõnaline, aga õpetajatele kaasatundev ja tunnustav pöördumine. „Pole võimalik ülehinnata õpetaja tööd,” ütleb ta seal, „kes lootusetutes tingimustes – liig suured klassid, liig tugev massimeedia surve, liig palju kehtestamata reegleid, liig palju ministeeriumipoolseid nõudmisi – suudavad ikka veel oma õpilastega suhelda ja neile midagigi edastada.” Ometi, peab tulema päev ja aeg, mil eesti õpetaja ei pea ennast enam tundma Sisyphosena. Peab tulema päev, mil õpetajaamet on Eestis üks hinnatumaid ja väärikamaid.