Taani vabakoolist saadud aktiivõppe kogemused on muutnud Pärnu vabakooli igapäevaelu: õpetajad on meetoditeadlikumad, tunnid tegusamad ja huvitavamad.

Pärnu vabakooli ja Taani Kon Tiki vabakooli mitmeaastased koostöösuhted võimaldasid Eesti ainsa vabakooli õpetajatel saada osa aastasest rahvusvahelisest aktiivõppemeetodite koolitusest. Projekti „Pärnu vabakooli arenguhüpe aktiivõppemeetodite omandamise toel” rahastas kodanikuühenduse sihtkapital.

Aasta jooksul tutvusime kokku neljal koolitusnädalal Taani vabakoolide kogemuse ja aktiivõppemeetoditega. Palju tähelepanu pöörasid koolitajad ühisõppimise meetoditele, Taanis pedagoogilise austusega üle külvatud Spencer Kagani pärandile. Ühisõppimise puhul kasutatakse targalt ära kaasõppija potentsiaal, mis meie jaoks tavaviisil õppides nukralt kasutamata jääb. On vist üleliigne lisada, et õpilastele meeldib aktiivõpe väga. See ongi laste loomulik tegutsemisviis, loovusest rammus pinnas, millest võib kasvada ja kasvatada paljugi.

Kolme koolitusnädala jooksul Ees­tis tutvusime ühisõppimise meetodirikkusega, kõike ise enamasti nalja ja naeru saatel klassiruumis, koridoris või õues katsetades. Värskelt õpitut oleme oma tundides juba rakendanud ja saanud õpilastelt positiivset ja ka üllatunud tagasisidet. Oma kogemust oleme kirjeldanud blogides, kajastanud seminaridel-konverentsidel.

Kohe algusest peale juhtisid taanlastest koolitajad meid tegelema Pärnu vabakooli visiooniga ning vajalike julgete sammude kirjeldamisega eesmärgi poole liikumiseks. Ka visioon arutati läbi ühisõpimeetodeid kasutades, nii et kasu koolitusest oli mitmekülgne. Mõjusa ja tugeva visiooni näitena kirjeldas Taani Kon Tiki vabakooli juhataja Ane Fabricius oma kooli kui parvlaeva, mis kord rahulikul, kord tormisel eluookeanil kindlalt kurssi hoiab. Õpetajad, lapsevanemad ja õpilased on kõik kui üks meeskond laeval, kus igaühel on kogu kooli missiooni osana isiklik missioon. Kui keegi seilates üle parda ähvardab libiseda, on kõik see mees jõu ja nõuga abiks, ohtlik olukord lahendatakse koos ja sõit võib õigel kursil jätkuda.

Kas vabadusel on koolis kohta?

Ühe nädala neljast veetsime peaaegu paarikümne õpetajaga Taani partnerkoolis, kus meid lahkesti klassiruumidesse ja tagatubadesse lubati. Lisaks arvukatele tundidele lepiti spetsiaalselt meie klassijuhatajate jaoks kokku 8.–9. klassi arenguvestlused, mis kokkuleppel peredega meie jaoks inglise keeles läbi viidi. Need hämmastasid oma süvenemise ja toetava atmosfääri poolest. Olime liigutatud usaldusest, samuti Taani õpetaja kohalolekuoskusest, võiks öelda isegi lähisuhtest noore toetamisel.

Sageli kuuleme Pärnu vabakoolis küsimust: „Mis see „vaba” teie kooli nimes tähendab?” Nagu oleks vabadus üks imeloom. Küsimise kõige tõenäolisem põhjus võib uudishimule lisaks olla aga hoopis see, et küsija ei oska sobitada Eesti kooli ja vabadust. Või soovib ta teada, kas sellel sõnal kooli nimes ka sisu on. Vastame siis, et toetame kogu hingest mõtlemis- ja tegutsemisvabadust ning väärtustame sealjuures vastutust, mis vabadusele just selle õige meki annab.

Märkasime Kon Tiki koolis avaramat vabadusruumi, kui see Eestis koolis tavapärane on. Esimene märk sellest oli rõõmsameelne õpetaja, kes sageli südamest naeris. Koos teise õpetaja, lapse, lapsevanemaga. Rõõmsameelne ning, mis veelgi tähtsam, sügavalt loomulik ja elus oli ka laps, kes endale rohkem lubas kui meie laps siin.

Et see just nii oleks, tegutsetakse vabaduse väärtustamise nimel eesmärgipäraselt. Kooli on tellitud kõikuvad toolid ja spetsiaalne ratastega koolimööbel, mis ongi disainitud liikumiseks ja nihelemiseks, sest liikuma ju peab. Miks me arvame, et on õige panna lapsed viieks, kuueks, seitsmeks tunniks koolipinki istuma, ja nii päevast päeva? Kas oleme piisavalt mõelnud sellise nõude tagajärgedele? Üks ekspressiivne ja pulbitsev Taani õpetaja ütles enne aktiivõppemeetodite koolitust Eesti tüüpilise tunni külastuse järel naljaga pooleks, et ta laseks ennast maha, kui peaks õppima nii nagu meie lapsed, tundide kaupa ühes asendis. Nüüd, pärast aktiivõppemeetodite koolitust näeb meie klassides sageli teistsugust pilti.

Vabaduse kasutamise võimalusi

Taanis antakse lapsele palju ülesandeid, mida ta saab (enamasti koos kaaslas(t)ega) lahendada ainult kuskile minnes, midagi tuues, midagi ehitades. Et 2. klassis voolimist õppida, läks õpetaja lastega kõigepealt kooli kõrvale metsa materjali valima. Sealsamas selgitati metsa väärtust, keskkonnahoidu.

Muude sarnaste ülesannetega täidetud koolipäev andis lastele peaaegu et piiramatu sihipärase tegutsemise vabaduse. Näiteks nägime mitmel korral, kuidas eri vanuses õpilastest koosnevates gruppides – koos õppisid 1.–9. klassi lapsed – loodi kord ühe päevaga, kord pikema projektina kahe nädala jooksul omaloomingulised draamaetendused nii, et teksti ei kirjutatudki. See sünnib vaid usalduslikus enesekindlas loovust ja inimest toetavas õhkkonnas. Pikema projekti tulemusena andis peaaegu paarisaja õpilasega kool täispika etenduse, mis tegeles tulevikuteemaga. Selleni jõuti improvisatsiooni täis proovide käigus, kusjuures kooli kõik (!) õpetajad juhendasid mõnda draamagruppi ideest etenduseni. Võime arvata, milline tegutsemislust, -julgus ja eneseusaldus iseloomustab sellise põhikooli lõpetajat.

Võimalik, et just iga päev tunnetatud vabadus annab nii õpilastele kui ka õpetajatele oodatud vastutuse. Kõike seda hoiab koos pädev õpetaja, kes on suuteline kirjeldatud protsessi juhtima. Paljude Pärnu vabakooli õpetajate pilgule oli see vabadus üllatav, konstruktiivne ja tulemuslik.

Kas Eesti õpetaja tahab ja oskab juhtida sellist vabadust, kus sa tead küll hommikul oma tunni või tööpäeva lõppsihti, kuid sul pole detailset kontrolli selle üle, kuidas täpselt eesmärgini jõuda? Konstruktiivset vabadust maitsta saanud laste panus õppetöösse on nii võimas, et õpetaja peab olema parima surfari oskustega elukunstnik. Surfar püsibki püsti ja liigub tänu sellele, et arvestab igal ajahetkel kõiki tehnilisi ning loodustingimusi, mida spontaanne keskkond pakub. Parimad neist naudivad kogu protsessi, naudivad vabadust ja oskavad seda juhtida, kasutades intuitsiooni ja loogilise arutluse koostoimet. Ka heale õpetajale kulub selline kvaliteet ära.

Aktiivõpe toob tegutsemisrõõmu

Aktiivõppekoolitus innustas vabakooli meeskonda kiiresti uut õpikäsitust kasutama. Pärnu vabakooli õpetajate meeskond on arenguhüppekoolituse käigus valinud sihiks tegutseva ja õnneliku lapse, kes ka üldpädevuste teadmiste, oskuste ja suhtumistega sinasõber on.

Kujundame oma koolipäeva üha rohkem suhetes ja tegudes, et avada lapse kogu potentsiaal, et õppimine oleks kogemuslik, et meie majas oleks palju tegutsemisrõõmu. Näiteks oleme avastanud: et aktiivõppekooli teel püsimine oleks mõnus, vajame juurde vaba õppija, vaba klassiruumi juhtimisoskust ehk oskust elav energia teadlikult, pehmelt ja kindlalt soovitud eesmärgi nimel töös hoida. Selleks on meil nüüd hea meetodivaru, mis on kõik omal nahal läbi proovitud.

Koolituse tulemusena on Pärnu vabakooli õpetajad kasvanud meeskonnana ühtsemaks, meie õpilaste ja õpetajate suhted on varasemast paremad. On näha, et inimesed on rõõmsamad, eneseteadlikumad ja julgemad. Huvitav, et iidse yin-yang’i tervikmudeli järgi on koolis parimas mõttes ankurõpetajad, kes kutsuvad olema tasakaalukad ja võtma uuele põnevale teele kaasa senisest akadeemilisest haridusest selle, mis Eesti hariduses tõeliselt väärtuslik olnud. Ja see on tõesti tark nõuanne. Nii tõttame aeglaselt, nii jõuame kaugemale.

—

Väljavõtted õpetajate blogidest

Rohkem aktiivõppe ideid saab lehelt www.itvabakoolis.blogspot.com.

• Visualiseerimine

Iga 7. klassi õpilane koostas inimeseõpetuse tunnis minapildi. Selleks läks vaja A3 formaadis valget paberit, pulgaliimi, markereid, vildikaid, vanu ajakirju ja märkmepabereid.

Esmalt koguti klassikaaslastelt enda kohta positiivset infot ja kirjutati kuuldu märkmepaberile. Seejärel kanti näo kontuurid A3 paberile, kirjutati kuuldu tihedas kirjas näo­ovaali sisse, kujundati nägu vastavalt fantaasiale (juuksed, silmad, nina, suu) ning lõpuks moodustati taust, milleks oli minapildi kirjeldav komponent (huvid, iseloomujooned, rollid, tegevused, välimus, rahvus, oskused, võimed, väärtused, sugu).

• Tean ja teen

Igale õpilasele kleebitakse seljale tundides läbi võetud harjutuse nimi (tähthüpped, puusaringid, kätekõverdused), mida ta ise ei tea. Õpetaja stardimärguande peale leiavad õpilased paarilise ja paluvad teineteisel ühe lausega seljal olevat kehalist ülesannet kirjeldada. Kui õpilane peale kaaslase kirjeldust oma ülesannet ära ei arvanud, läheb ta otsima järgmist sõpra. Nii jätkatakse, kuni sõna seljal on teada. Ülesande kirjeldamisel ei tohi kasutada seljale kirjutatud sõna/sõnu (nt kõhu­lihased – kõht ja lihased). Kui õpilane arvab oma ülesande ära, peab ta selle harjutuse ka ise läbi tegema, näiteks 20 korda. Kiiremad sõnaarvajad saavad preemia.

• Jalgrattajaht

Jaht toimus 3. klassile, kes õppisid jalgratast. Jaht toimus mööda koridori, kus õpilased pidid küsimused üles leidma ning vastuslehele õiged vastused kirjutama. Küsimusi oli kolme tüüpi.

• Seinal oli jalgratta pilt ning tuli kirjutada õiged osad (kolm osa).

• Tuli tunda liiklusmärke. Kirjutada õige pealkiri ning joonistada.

• Kuidas mööduda maanteel seisvast autost?

• Kuidas tagada ohutus? (Mis peab olema jalgratta küljes ja jalgratturil seljas, et autojuhid teda märkaksid.)

Kui vastusleht oli täidetud, siirduti klassi ja arutati vastused gruppides läbi ning lahendati erimeelsusi.