Igal kevadel seisavad tuhanded noored ja nende vanemad silmitsi küsimusega, kuidas jätkata haridusteed. Kas minna kutsekooli ja kui, siis mis erialale, või gümnaasiumi? Neil teemadel arutlesid Innove õppekava ja metoodika keskuse juhataja Kaie Piiskop, testide ja uuringute keskuse juht Aimi Püüa, karjääriteenuste üksuse juht Kristina Orion, haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna juhataja Helen Põllo.

Milline on tänane õppija?

Aimi Püüa: Ühtpidi väga kiire infos surfaja, aga teisalt üsna pinnapealne. Ei saa öelda, kas see on hea või halb. Loodan, et ta suudab suurtes infomassides eristada olulist. Uuringute andmeil on tänasel noorel keeruline asjadega süvenenult tegelda. Võtmeküsimus on, kuidas motiveerida õpilast tööd tegema. Ümberringi on rohkem ahvatlusi kui kunagi varem.

Kristina Orion: Samade märksõnadega puutuvad karjäärispetsialistid kokku iga päev. Info analüüsi- ja otsioskused on need, mida tuleks arendada ja millele rohkem tähelepanu pöörata. Teine oluline teema on motivatsioon. Üsna palju noori oskab oma elu hästi planeerida. Teisalt on neid, kelle motivatsioon on väga madal ja keda ei huvita miski. Kahjuks jõuavad vähem motiveeritud noored Rajaleidja keskustesse harvem.

Helen Põllo: Õppijaskond on praegu kirjum kui kunagi varem. On väga palju täiskasvanuid, kes tulevad tagasi õppima. See loob uusi väljakutseid nii õpetajatele kui ka õppijatele. Kuidas tegelda samaaegselt 16- ja 37-aastase või koguni 57-aastase õppijaga? Nende motivatsioon õppida võib olla erinev.

Esmalt tuleb valida kutse- ja üldhariduse vahel.

HP: Kõigile haridustöötajatele tuleb südamele panna, et need ei ole kaks vastandlikku asja. Ei ole nii, et ühed sobivad ainult gümnaasiumi ja teised kutsekooli. Peame lahti saama selekteerimisest. Oluline on motiveerimine, iga õpetaja suudab öelda, mis on õpilase tugevused ühes või teises aines, ja neid tulebki arendada.

KO: Noor küsib lapsevanemast kuni karjäärispetsialistini, kumb valik on õige. Valiku argumendid sõltuvad inimesest. Kuidas teha lihtsustatult selgeks, mis on ühe või teise valiku juures domineeriv. Kõige lihtsam on välja tuua, et ühes on rohkem praktilist tegevust ning teises akadeemilist lähenemist. Loomulikult on see väide lihtsustatud ega tohiks pretendeerida sellele, et ühes valdkonnas pole mõttetööd ning teises praktilist lähenemist.

AP: Mulle tundub, et üld- ja kutseharidus liiguvad teineteisele lähemale selles osas, millised ootused meil noorele on. Ootame tänaselt noorelt oskust probleeme lahendada, valmidust töötada meeskonnas ja kohanemisvõimet.

Kuidas Rajaleidja seda teemat käsitleb?

KO: Kindlasti ei vastanda me üld- ja kutseharidust. Pigem on küsimus selles, kuhu noor tahab välja jõuda, milline on tema nägemus oma tulevikust. Sellele tuginedes saame teda aidata. See on tundlik teema ja karjäärispetsialist ei ole kindlasti inimene, kes ütleb noorele, et too peab minema tingimata kutsekooli või gümnaasiumi. Milles noor end kirglikuna tunneb ja millest ta tahaks rohkem teada saada? Tuleb küsida toetavaid küsimusi ja lasta noorel oma tulevikku visualiseerida.

Kas peaks küsima: mida noor soovib teha ja millised on tema võimalused?

HP: Ei tohi luua kuvandit, justkui oleks üks või teine valik tupiktee. Samas peaks esimene valik olema võimalikult teadlik. Meil on suhteliselt palju infot, mida kuskil õppida saab, kuid ma pole päris kindel, kui hästi oskavad lapsed ja vanemad teadvustada seda, millised on võimalused pärast kooli lõpetamist. Võib-olla tuleks rohkem rääkida sellest, et see pole viimane haridusvalik, mida elus teha tuleb. Vastupidi, see on alles algus. Kõige hullem, kui valik jäetakse üldse tegemata. Päris suurel protsendil elanikkonnast ei ole praegu erialast või piisavat haridust, et tööturul edukalt toime tulla.

Kaie Piiskop: Me pöörame tähelepanu sellele, kuhu noored pärast põhikooli hargnevad. Tegelikult võivad nad valida ka hiljem ja selle sõnumi peaksid edastama ka karjäärinõustajad. Ainult põhikoolis tehtud valikuga ei ole tulevik otsustatud.

AP: Ühelt haridustasemelt saab teisele liikuda, aga kus on näited selle kohta? Need on kõige paremad lapsevanemate hirmude maandajad.

Kes siis noort mõjutavad?

AP: Kümneaastase õpetajakogemuse põhjal ütlen, et on hea, kui 10% lastest teab 9. klassis, kuhu nad pikemas plaanis jõuda tahavad. Pigem valib vanem. Noored ei pruugi seda teada veel 19-aastaselt, kuid selleks ajaks on sageli mingisugune arusaam tekkinud. Oleme viimasel kolmel aastal küsinud matemaatika riigieksami tegijatelt, miks nad selle eksami valisid. Umbes kolmandik ütles, et igaks juhuks, kuna seda võib elus vaja minna.

KP: Lapsevanema roll on tagada, et laps valiks võimalikult teadlikult. Seepärast peamegi senisest enam vanemaid kaasama koolide avatud uste päevadele ja viima nad kurssi õppimisvõimalustega. Ühiskonnast tuleb välja juurida alusetud eelarvamused haridusvalikutest ja sildistamine.

Mil määral peaks riik noori nende haridusteel suunama?

HP: Kui riik suunab kunstlikult inimesed tegema seda, mida nad teha ei taha, siis see ei lõpe hästi. Riik ei peaks panema kätt ette ja suunama noori ühte kindlasse torusse, kus on tööjõuturul puudujääk. Lisaks palgale motiveerib inimest ka see, et töö on meeldiv ja võimetekohane. Küll aga võiks leida riik toetusmeetmed ja tekitada varajast huvi innovatsiooni, tehnoloogia ning sarnaste valdkondade vastu.

Tänase noore ootused tööturule erinevad kümne aasta taguste noorte omast. Peame andma senisest rohkem infot tööturu ja sõltumata vanusest ka enesetäiendamise võimaluste kohta. Osast valdkondadest, nagu IT, räägime palju. Kahjuks on aga väga olulisi valdkondi, mille võimalustest ei ole piisavalt räägitud. Oma panuse peavad andma koolid, tööandjad, riik ning kahtlemata ka vanemad ning õpilased ise.