Tallinna ülikoolis 15. aprillil toimunud haridusuuenduse konverentsil „Traditsioon ja innovatsioon hariduses” peeti päeva teises pooles ka kaheksa töötuba. Kaks neist olid seotud alusharidusega.

Traditsioon ja innovatsioon alushariduses

Tiina Peterson ja Tiia Õun viisid läbi arutelu teemal „Koolieelse lasteasutuse töökorraldus ja meeskonnatöö”. Innovaatilise töökorralduse õnnestumisel lasteaias on võtmesõnadeks motivatsioon, valikuvabadus, tahe headest kogemustest õppida ja meeskonnakoolitus. Töökorraldus peab toetama laste turvalist ja individuaalset arengut. Rühmades ei tohi laste arv täiskasvanu kohta olla suurem, kui seaduses sätestatud suhtarvud ette näevad. Iga lasteaed saab otsustada, millist õpetajate ja õpetajate abide / assistentide töökorraldust rakendatakse. Tallinna ülikooli uuringutest selgub, et traditsioonilise mudeli korral, kus kaks õpetajat käivad tööl eri aegadel ja õpetaja abi on eelkõige koristaja, on õpetaja enamasti õppeprotsessis lastega üksi. Küsitletud õpetajad leidsid, et nende töökoormus on nõutust suurem ja nad peavad mitmeid ülesandeid täitma väljaspool tööaega. Lasteaedades, kus on kasutusel õpetaja ja kahe assistendi mudel, tajub õpetaja enda juhtivat rolli meeskonnas ja assistentide kaasamisel ning lapsed saavad tegutseda väikestes gruppides. Arutelus leiti, et iga lasteaed saab välja töötada oma mudeli rühma töökorralduse organiseerimiseks viisil, mis toetaks igakülgselt laste arengut.

Lii Lilleoja ja Sirje Almann osalesid vestlusringis „Lasteaiaõpetaja – kaasava hariduse põhimõtete kandja”, kus arutati, mis tagab õpetaja toimetuleku erivajadustega lastega tava- ja sobitusrühmas; milliste probleemidega seisab õpetaja silmitsi, kui rühmas on erivajadustega laps; miks kõik õpetajad ei toeta kaasava hariduse põhimõtteid. Tõdeti, et õpetajatel on hirm, sest puuduvad teadmised ja oskused erivajadustega lapsega toimetulekuks 24 lapsega tavarühmas. Olukorda raskendab teiste lapsevanemate rahulolematus, kuna erivajadustega laps hõivab rühmaõpetaja tähelepanu. Õpetajate jaoks on kõige keerulisem, kui rühmas on tõsiste käitumisraskustega laps, see muudab rühmakeskkonna ka teiste laste jaoks ebaturvaliseks. Kõige suurem abi oleks, kui igas lasteaias töötaks pädev eripedagoog, kes toetaks varajast märkamist sõimerühmas ja nõustaks igapäevaselt rühmaõpetajaid ja lapsevanemaid.

Pärje Ülavere ja professor Marika Veissoni juhitud arutelus teemal „Väärtuskasvatus ja väärtuspõhine juhtimine” osales Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk, kes rõhutas, et väärtuskasvatus on ühiskonna arengu seisukohalt äärmiselt oluline ning kiitis lasteaednike tööd ja väärtuskasvatusalast tegevust koolieelsetes lasteasutustes. Töötoas jäi kõlama, et lastele tuleb luua keskkond ja võimalused, et nad saaksid väärtusi õppida ja praktiliselt kogeda. Oluline on teadvustada, milliseid väärtusi me lasteaedades ja koolides lastele edastame, ning läbi mõelda, kuidas seda teha. Haridusasutuse juhi ülesanne on tagada, et nii lastel, õpetajatel, juhtidel kui ka lapsevanematel oleksid ühised eesmärgid ning nad kõik oleksid kaasatud. Väga oluline on ka kogukonna osalus.

Pille Villems ja Airi Niilo tutvustasid Tartu ülikooli õpetajahariduses toimunud muutusi ettekandes „Pedagoogilise praktika arendamine ja innovaatiliste ideede ellu rakendamine”. Kõige olulisem muutus on praktika suurenenud maht ja praktika hajutatus. Üliõpilased lähevad praktikale kohe õpingute alguses ning külastavad üle kahe nädala praktikalasteaeda/kooli. Nii on tudengitel võimalus järjepidevalt siduda ülikoolis õpitut praktilise õpetajatööga. Praktikaülesanded on otseselt seotud õpetajakoolituse õppeainetega ning seminarides toimuvate aruteludega. Nii õpetajate ettevalmistuses kui ka õpetaja professionaalses arengus pööratakse suuremat tähelepanu refleksioonioskusele. Üliõpilast toetab õpingute ajal mentor, keda nähakse nii lasteaias kui ka koolis tagasisidestajana ning teooria ja praktika seostajana. Muutuste tulemusel kujuneb nüüdisaegse õpikäsitusega tulevikuõpetaja, kes on aktiivne, ettevõtlik ja ennastjuhtiv, suudab paremini seostada teooriat ja praktikat, saab laialdased ning kasulikud teadmised ja oskused ning tuleb toime tänapäeva uuenduslikus keskkonnas.

—

Juhati ehk GPS-seade õppetöös

Töötuba hõlmas praktilist mobiilset õpet (ehk m-õpet), kus osalejad said salvestada oma liikumise trajektoori pildina. Töötoa eesmärk oligi tutvustada ning näidata, kuidas nutiseadmeid õppetöös rakendada ja tänapäevast digivahendit (nuhvlit) õppekavaga siduda. Selleks kasutati GPS-kunsti võimalusi – GPS-seadmega varustatud nutiseadmetega (osalejate isiklikud ning haridusinnovatsiooni keskuse Samsung Galaxyd) salvestati õues liikumist.

Osalejad said 30 minutit, et läbida Tallinna ülikooli ümbruses kas juhiste järgi ette antud rada või vabalt valitud teekond. Rakendus, mis võimaldas osalejate teekonda salvestada, oli sportimiseks mõeldud Endomondo. Kui rajad olid läbi käidud, prinditi kujutised välja ja osalejad said anda neile konkreetse välimuse ja kirjelduse.

Pärast piltide valmimist oli osalejatel mõtisklemiseks kolm küsimust, millest kasvas välja elav arutelu. Keda või mida see kujutis sulle meenutab? Kui sa paberit pöörad, kas tekib mõni uus kujutis? Mõtle, kuidas seoksid GPS-kunsti oma ainevaldkonnaga, milliseid valdkondi saaks veel sellega siduda ja kuidas? Osalejad leidsid, et GPS-kunsti saab siduda kõigi ainevaldkondadega nii koolis kui ka lasteaias.

Probleemidena toodi välja, et rajameister peab mõtlema eelnevalt läbi, kus on seda turvaline teha. Linnas on vaja leida park või mõni ohutu koht, kus on vähe liiklust, sest tegevus kaasab osalejaid nii aktiivselt, et liiklusohutus jääb tähelepanuta. Samas saab etteantud juhiste järgi liikumist edukalt kasutada liikluskasvatuses. Paraku pole praegu selleks piisavalt seadmeid. Rühmatöö oskuste kujundamiseks aga ongi mõistlik seadmeid omavahel jagada, nii et igal tegevuses osalejal ei olegi eraldi seadet vaja. Tehnoloogia vähest tundmist takistusena ei nähtud, pigem pidasid kõik tehnoloogia kasutama õppimist väljakutseks. Häid aspekte toodi välja palju. Nimetati, et juba rada koostades võib sinna ülesandeid välja mõelda. Kuna nutiseade võimaldab ka pildistada, võib raja läbimisel olla üks ülesanne ümbritseva keskkonna märkamine. Ideena toodi välja ka teist tüüpi kaardid kui Google Maps, sest maastiku tundmist ja kaardilugemisoskust saab GPS-kunsti kaudu samuti toetada.

Kõik töötoas osalenud arvasid, et kui juhatit koolis kasutada, tuleb tegevusse kaasata mitme aine õpetajaid. Näiteks geograafiaõpetaja oskab anda nõu rakenduse kohta, mis annab kaartide kasutamisele laiema mõõtme. Kui GPS-kunsti tegevust planeerib aga eesti keele õpetaja, saab matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetaja sama tegevust oma tundides sisendina kasutada: selgitada, kuidas selline digitaalne rada saab üldse tekkida ning millised protsessid siis toimuvad. Ainevaldkondade lõimimise kõrval annab GPS-kunst võimaluse arendada õppija koostöö- ja suhtlemisoskust.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et elamuse said mitte ainult töötoas osalenud, vaid ka selle korraldajad. Osalejatelt tuli palju ideid, mis aitavad GPS- kunsti veelgi efektiivsemalt õppetöö osana rakendada. Üks võimalus on juba toimiv keskkond Avastusrada.ee, mis pakub nutikaid radu, kus rajameistril on võimalik tekitada ülesandeid otse rajale. See funktsioon otseselt vabavaralistel spordirakendustel puudub, mis on arusaadav, sest nende eesmärk on hoopis midagi muud kui GPS-kunst.