Täna peab Väino Ratassepp oma 85. sünnipäeva. Esitame legendaarsele keemiaõpetajale sel puhul mõned küsimused.

Ratasseppade viis põlvkonda on õpetajad. Keda peate selle dünastia alusepanijaks?

Koolikatsujast vaarisa Jaan Schasmini Palamuselt, kes oli ärksa vaimuga kirjaoskaja talumees ja kelle juhtmõte oli, et kool on eeskätt kasvatusasutus. „Peamine on ülalpidamine!” ütles ta. Koolikatsujat võib võrrelda tänapäeva inspektoriga. Pühade eel said usinad õppurid temalt kingitusi, aga looderdajad nuhelda. Jaani järel tulevad minu vanemad Eduard ja Marie Ratassepp. Vabadussõjast tulles leidis Eduard tööd Saaremaal Pöide kiriku organistina ning lisaks mõlemad vanemad töö õpetajana.

1983. aastal esindas Ratasseppade pere Moskvas üleliidulisel õpetajate dünastiate kokkutulekul Eestit. Mis meenub?

Üllatav on see, et möödunud aastakümnetest hoolimata on põhiprobleemid koolis samad. Napib noori õpetajaid, loomingulise töö takistamine „ülevalt poolt”, palgaküsimus jne. Ühes intervjuus, kus minu heliloomingu vastu huvi tunti, ütlesin, et kui minu laul lauluvõistlusel teise koha sai, anti mulle kohe 5000 krooni preemiat. Samas olen terve elu parimal moel keemiat õpetada püüdnud, aga …

Miks peate sünnipäevapidu just Tallinna Laagna gümnaasiumis?

Selles koolis töötavad minu tütar Marge Toome (4. põlvkond) ja tema tütar Kati-Mai Toome (5. põlvkond) juba kaua aega inglise keele õpetajatena. Samuti on selle kooliga seotud olnud Marge kogu kuueliikmeline pere!

Mis viis teid õpetajakutset omandama?

Õppides Saaremaa keskkoolis, olin Kuressaares kostil naisterahva juures, kes Kuressaare kesklinnas Pärna tänaval siga ning lehma pidas ja aastas minult üüriks seitse vakka kartuleid nõudis, lisaks veel raha, mida nappis. Koolis tuli aga 400 rubla õppemaksu tasuda ja see kõik käis üle jõu. Isa leidis ajalehest kuulutuse, milles kutsuti õppima Tallinna õpetajate instituuti ja nii ma pealinna sattusingi.

Kolmandal kursusel õppisime kõiki loodusaineid, aga määravaks sai see, et mind kooli katseaia praktikal ainsa meesüliõpilasena alati aia keskel olevat teed korrastama pandi, mis mulle vastukarva oli. Nii valisin hoopis keemia. Mõju avaldasid ka suurepärased õppejõud.

Esialgse otsuse kohaselt taheti mind vägisi Saaremaale Leisi keskkooli õppealajuhatajaks suunata. Rajoonis töötasid juba minu isa, ema ja vend. Muutuse asjasse tõi „fiktiivabielu” Valvega, kes siis veel õpetajate instituudis viimasel kursusel õppis. Sain suunamise Tallinna 21. kooli. Täna peame oma 63. pulma-aastapäeva, sest abiellusime just minu sünnipäeval.

Esimesest koolist meenub kõigepealt vanem muhe keemiaõpetaja Hanschmidt, kes toetas mind katsete tegemisel. Senini on meeles tema jutt, kuidas sõja ajal keemia-bioloogia kabinet rüüstamata jäi. Kabineti aknad olid lööklainetest katki, uksed-aknad laudadega kinni löödud ning tuul vuhises kõikjalt läbi. Keegi kavalpea oli ukse taha pannud õppeluukere, mille pea kõlkus tuule käes ja mis läbi pragude hästi näha oli. Ükski kurikael ei julgenud klassi tungida. Meeles on ka ülipikad tunnikonspektid, mida nõuti, ja väga andekad energiapommidest 7. klassi poisid, kes suunasid mind üha uusi õpetamismeetodeid leiutama. Eri Klas oli juba tol ajal „eri klass”.

Kuidas sattusite mainekasse 16. keskkooli?

Soovisin saada keskkooliõpetajaks, aga senini olid mul tunnid olnud vaid 7. ja 8. klassis.16. kool oli aga kasvamas keskkooliks ja mulle see sobis. Selles koolis töötas palju noori õpetajaid. Oli huvitav ajajärk. Kõik proovisid ennast tõestada.

Sellest koolist meenub keemiaklassi asutamine, mille juures oli valdav meie oma töö õpilastega. Tegime hulga õppevahendeid ja andekas õpilane Malle Suurkuusk joonistas isegi Mendelejevi ja Zelinski portreed, mis ei jäänud alla kunstnike tööle.

Võib öelda, et siit sai alguse minu edasine töötee, sest hakkasin õpetajate täiendusinstituudi tellimisel nende omavalmistatud katsevahenditega mööda Eestit sõitma, et kohalikel kursustel neid demonstreerida. Hiljem tuligi mul kümme aastat töötada selles üliolulises haridusasutuses.

Meelde on jäänud ka võistlus 100% õppeedukuse saavutamiseks, klasside kaunistamise võistlused ja ülimahukad klassijuhatajapäevikud, kus oli isegi kodude külastamise plaan. Kord ühe popitajast õpilase kodu külastades tuli mul seista silmitsi napis riietuses diivanil istuva ja kitarri sõrmitseva neiuga, kellele sellises miljöös siis kooliskäimise tähtsust tuli selgitada.

Noor ja aktiivne direktor Linda Lebbin soovis kooli igati esile tõsta, milleks kutsus vahel kohale reportereidki. Et kiitmist veelgi tõhustada, tegi ta kord küsitluse. Küsiti, mis meie koolis kõige enam meeldib. Üks nupukas tüdruk vastas, et Kõverjala (füüsik) ja Ratassepa laiad püksid. Tuli rätsepal lasta püksid kitsamaks teha.

Ainulaadne oli seegi, kuidas kooli tuli kaitsta, püss käes. Oli valimiseelne üritus, kuhu kõik soovijad oodatud olid. Pidu hakkas lõppema ja mõned orkestrandid olid juba väljumas. Äkki kostis lärmi ja nägin, et kooli ette oli üles rivistatud kolm kümnemehelist jagu, igal mehel kaigas seljas. Võimsa hurraa saatel tungis vägi majja. Ühel orkestrandil löödi käsi veriseks ja käekell katki, teisel pill lömmi. Rahvas aeti kolmandale korrusele. Äkki ilmus mu selja taha mu sõbrast sõjalise õpetaja Endel Haasmaa, käes kaks väiksekaliibrilist õppepüssi. Olin sellisest varem Kuressaare koolis märki lasknud. Endel lasi esimese lasu uksepiita, mille tagajärjel tekkis hetkeline vaikus. Kohe suunasime püssitorud sissetungijate poole ning käratasime nad välja. Meie imestuseks hakkasidki nad väljapääsu poole liikuma. Fuajees algas aga tõeline lahing. Kaikad lendasid nii ustest kui ka akendest sisse, meie aga muudkui tulistasime läbi ukseava üles linna kohale õhku – üks laadis ja teine laskis. Miilitsa saabudes lahing lõppes. Hiljem selgus, et Karu tänava bandel oli Lasnamäe omaga mingi kana kitkuda, aga kuna Lasnamäe omasid ei olnud kohal, lahutati meelt piduliste kallal.

Töötasite aastaid pedagoogika teadusliku uurimise instituudis ja lisaks veel mitmes koolis. Milleks kohakaaslus?

Kuulusin tegevõpetajana keemiaõpikute autorite kollektiivi, mistõttu pidasin vajalikuks tegeliku koolieluga pidevalt sina peal olla. Oli huvitav end eri koolides taas kokku võtta ja kohaneda. Tekkis isegi mõte, et vahel võikski õpetajad koole vahetada. („Naistevahetuse” saate moodi).

Tallinna 22. keskkoolist jäi meelde 7. klassi õpilaste algatus kevadel plaaniväliselt keemiaeksamit teha. Nad nägid, kuidas kaheksandikud katsete tegemist harjutasid. Saime direktorilt loa ja tegimegi eksami ära. Tundsin tõelist koolirõõmu.

Mis viis teid tööle vanglakooli?

Kui lähenesin 60-le, hakkasin käima kord nädalas Rummu õhtukeskkoolis õpetamas. Noori naisõpetajaid sinna tööle ei võetud. Rummu pluss oli see, et kool asus maal, aga maakoolide õpetajatele maksti tol ajal täispensioni. Rummus tuli mul ka kolme mustlast õpetada, kes kuidagi vedu ei tahtnud võtta. Kui aga nendega hobustest ja oma sellealastest kogemustest rääkima juhtusin, sain nad tööle ja lisaks veel sõbraliku vahekorragi.

Kuidas korra tagasite ning õpilaste emotsionaalset toonust tõstsite?

Eks sellega ole tänapäevalgi suured probleemid igas koolis. Kui Tallinna muusikakeskkooli õpilased ei alustanud tundi korralikult, siis ütlesin, et kontsert on nüüd rikutud. Raskema kontrolltöö korral palusin pealkirjaks panna „Rõõmuküsimused”. Põhjuseta puudujale lugesin luuletuse „Tipa kooliteel”, hea vastuse puhul, kuid ka siis, kui lobisemine ei tahtnud lõppeda, andsin kommi. Spikerdajatele tõin näiteid, mis hädaolukorras suurest erutusest paberile pandud: sade eraldatakse flirtimisega (pro filtrimisega) või siis valkude polüdebiilne ehitus (pro polüpeptiidne) jne. Esitasin ka väsimust tõrjuvaid, kuid samal ajal mõtlemist nõudvaid küsimusi. „Kus hoiad kulda, mis sul koolis kaasas on?” „Miks perioodilisustabeleid ei ole juba utiili antud?“ „Miks metalliaatomeid võib võrrelda poiste, mittemetalliaatomeid aga tüdrukutega?“

—

Kuidas Väino Ratassepp laule kirjutama hakkas

„Laule ja luuletusi olin oma lastele varemgi loonud, aga Tallinna muusikakeskkoolis töötades (kokku 17 aastat) oli päris võimatu mitte laulda ja laule teha. Seal olid õpilased, kes nootidega abistasid ja loomingu ka ette kandsid. Nii said õpilastest õpetajad. Ja valmis kooli laul „Meie kool”, mille parim pianist Jaan Kapp linti mängis ning mida ma kutsungina keemiatundi kasutasin. Nõnda said õpilased laulu ruttu selgeks ja hakkasid seda armastama, mina aga neid. Kui olin infarktiga haiglas, teatas üks klass, et nemad enne keemiatundi ei lähe, kui Ratassepp on tagasi. Tegin selle kooli õpilastele ka oma kulu ja kirjadega keemia kordamisõpiku, sest kusagilt polnud kokkuvõtvat materjali leida ja muusikud pidid ju palju õppetööst kõrval olema. Häid hindeid aga soovisid nemadki. „Tasuks” atesteeriti mind neljandat korda järjest õpetajaks-metoodikuks, aga õpikut retsenseeriti ikka väga tõsiselt, et äkki olen selle varasematest õpikutest kokku klopsinud. See on jäänud ka minu viimaseks õpikuks. Samuti on meeles 75. sünnipäeva kontsert, kus muusikakeskkooli lapsed minu loomingut esitasid.”