Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna doktorandid harjutasid 21. ja 22. mail konverentsil, kuidas rääkida keerulistest teadusteemadest lihtsalt ja lühidalt.

„Tõstke käsi, kel on koer ja kes on lasknud tal metsas vabalt ringi joosta!” alustas oma doktoritöö tutvustust Liivi Plumer. Hundi ja koera hübriididele keskenduv teadustöö pani kõrvu kikitama nii koeraomanikud kui teisedki.

Tänased doktorandid ehk tulevased õppejõud olid võtnud kaasa põnevaid näitvahendeid: Kristiina Nurkse saatis auditooriumis ringlema rändkrabi ja lubas seda purgist väljagi võtta, Ülle Napal olid abiks vana autoaku, tuhk, kuuseoks ja mullakotike.

Kahe päeva jooksul esitles oma töid 30 noorteadlast. Doktorantide kõrval olid kuulajaiks gümnasistid. Oma tööd tutvustas Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi 11. klassi õpilane Kristel Truuts, kes oli uurinud mikroobe õpilaste kätel. Tulevikus arstiks õppida plaaniv neiu ei jäänud kraadiõppurite küsimustele vastates jänni, kuigi ettekandeks valmistuda oli tal aega vaid nädal.

Inimkeeli rääkimist harjutasid doktorandid juba kuuendat korda. Portaali ERR Novaator toimetaja Marju Himma, kes on ise samuti doktoriõppes ja osalenud loodusteaduste doktorikooli ettekannete konverentsil neljal aastal, on näinud sadu ettekandeid, mõni doktorant on käinud esinemas juba õige mitu korda.

„Esineda osatakse aastast aastasse üha paremini,” kiitis Himma. „Väga suur samm edasi on tehtud suhtlemises auditooriumiga, näiteks saadetakse näidiseid ringi käima. Tänavu oli esimene aasta, kus ringi käis ka elus eksponaat. Tuuakse elulisi võrdlusi, näiteks: igal aastal sureb kopsupõletikku miljon inimest, see on terve Eesti jagu inimesi. Tehakse kulme kergitama panevaid lihtsustamisi, mis tõesti illustreerivad uuritavat, näiteks: niiskusest saab toota elektrit.”

Väga hea meel oli näha, et doktorandid mõtestavad oma tööd selle kaudu, kuidas nende panus ühiskonna kitsaskohti laiendada aitab. Arenguruumi on aga jutustamisoskuses. Erinevalt klassikalisest teaduskonverentsi ettekandest ei peaks oluline ja huvitav tulema välja edastatava lõpuosas, vaid kohe alguses, et köita tähelepanu.

„Nagu öeldud, võrdlusi ja elulisi näiteid jagub. Kui need osataks veel „muinasjutulise” jutustamisoskusega ära jutustada, julgeks nende doktorantide kätte teaduse populariseerimise anda küll,” sõnas Himma.