Koolipõhine õpetajaharidus – kõlab ju loomulikult? Kuidas siis muidu õppida õpetajaks kui mitte koolis?

Tegelikkuses see pole nii ilmselge. Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on levinud ülikoolipõhine õpetajaharidus, millel koolitegelikkusega sageli just palju seost ei ole. Levib arusaam, et kooli probleemid muutuvad liialt kiiresti selleks, et ülikoolis antav õpetajaharidus jõuaks nendega kaasas käia.

Õnnestunud praktikakogemus ei tohiks sõltuda ühest targast, kes teab, kuidas peab

Jah, õpetajaks õppijad käivad koolis praktikal. Eesti õpetajahariduse praktika maht on vägagi eesrindlik, võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega saavad meie tudengid praktikat pea poole rohkem. Siiski – praktikat võib ju olla palju, aga mahust olulisem on kvaliteet. Pedagoogiline praktika on Eestis aastate jooksul läbinud uuenduskuure. Näiteks pidev ja hajutatud praktika kohe esimestest õpingupäevadest, didaktika praktikumid eri meetodite katsetamiseks jne. Tudengite tagasiside praktikale pole aga endiselt sageli positiivne, nii mõnigi saab segadust tekitava kogemuse, sest tunneb, et on praktikal üksi. Üliõpilase toimetulek, eduelamus ja arusaamad õpetamisest on pandud liiga palju sõltuma ühest juhendajast. Siin hakkabki mängima mitu faktorit: kas praktikant ja juhendaja sobivad, kas juhendaja oskab hästi juhendada, kas juhendaja on kursis valdkonna uuenduslike metoodikatega või juhendab lihtsalt vanast rasvast, kas kool tervikuna toetab praktikanti. Ning peamine – kas juhendajatel on aega noore õpetaja tegevust tagasisidestada, teda kuulata, tema enesearengut toetada. Probleemina tuuakse välja sedagi, et ülikool ja kool ei käi ühte jalga. Ülikoolis õpetatakse ühte, praktikal näeb ja kogeb tudeng sageli hoopis muud ning need kaks ei pruugi tema jaoks tervikuks kokku kõlada.

Õpetajaametit peetakse üksildaseks ametiks, seetõttu on ka õpetajaharidus üldjuhul liialt individuaalne. Loengutes ollakse küll koos, aga praktikal valdavalt üksi. Üksteist õpetamas enamasti ei nähta. Samas tuuakse probleemina välja, et õpetajad ei oska ega taha omavahel koostööd teha. Kust see koostöö tulla saabki, kui õpingute käigus seda just palju kogetud pole?

Usaldussuhe ja juhuslike valikute vältimine

Mitmes riigis (Holland, Soome, Uus-Meremaa, Austraalia, Kanada) lähtutakse õpetajahariduses koolipõhisest lähenemisest: ülikoolidel on partner-/harjutuskoolid, kes räägivad õpetajahariduse arengus igakülgselt kaasa. Eesmärk on vältida juhuslikke valikuid ning tagada õpingute ja praktika käigus igakülgne tugi. Partnerkoolide juhtkond ja enamik õpetajatest on avatud laiapõhjaliseks koostööks ülikooliga ja enesearenguks ning huvitatud oma kooli arengust tervikuna. Ülikooli ja partnerkoolide vahel valitseb usaldussuhe, koolid ei ole üksnes vastuvõtja rollis, vaid võrdväärsed partnerid nii praktikakontseptsiooni väljatöötamisel, praktika korraldamisel, juhendmaterjalide koostamisel kui ka koolide/ülikoolide meeskondade koolitamisel. Ülikooli õppejõud tunnevad üksikasjalikult koolide hingeelu ning neid kaasatakse koolide õppetöösse, koolide õpetajad saavad omakorda rääkida kaasa õpetajakoolituse arengus, sh viivad läbi ülikoolis õppetööd. Koolipõhine õpetajaharidus tähendab neis riikides sageli seda, et ka loengud/seminarid toimuvad koolis, et viibida võimalikult palju koolikeskkonnas ning vajadusel teoorias kuuldut kohe kõrvalklassi vaatama minna. Üliõpilaste õppeprogramm ehitatakse üles üliõpilase õpetamisprotsessis ettetulevatest probleemidest lähtuvalt, mis omakorda motiveerib neid teooriat paremini õppima.

Koosõppimine – üksteise innustamine mõtlema raamidest väljapoole

Praktika ülesehituses on lähtutud ettekujutusest, et õppur praktiliselt elabki koolis, juhendajad kommenteerivad reaalajas oma tegevust tunni käigus, küsivad tudengitelt edasiste lahendusvõimaluste kohta ning lasevad neil samm-sammult üha keerulisemat tegevust läbi viia, olles ise toetaja ning vajadusel sekkujana kõrval. Loomulikult eelneb sellele kogemusele piisavalt „kuiva trenni” didaktikalaborites. Loenguid ja seminare viivad sageli läbi praktikud. Sel moel omandatakse professioon kogemuse kaudu ning seotakse omavahel teooria ja praktika. Praktikandid on koolides alati rühmades (enamasti on koos eri ainete õpetajad, et vältida oma ainevaldkonda kapseldumist ning harjuda teiste ainete õpetajatega koostööd tegema). Rühmades õppimist toetatakse igati, koos valmistatakse ette tunde, tehakse teineteise peal kuiva trenni, analüüsitakse videotunde, vaadeldakse teineteise tunde, õpitakse andma tagasisidet, antakse tunde paarides/tandemites. See soosib õpetajaameti liikumist individuaalsest koostöiseks ning harjutab õpetajaid analüüsima oma tegevust mitte ainult oma peas, vaid koos teistega. Praktikantide rühmaga tegeleb terve kool. Tudengid saavad nii koolitegelikkusest palju terviklikuma nägemuse kui üksi oma klassi seinte vahel tunde andes.

Riigi toetatud õppimis- ja õpetamiskogukond

Kuigi näiteks Soomes nähakse partnerkooli peamiselt praktikabaasina, siis paljudes teistes riikides käsitatakse ülikooli ja koolide partnerlust laiemalt. Ideaalis tegutsevad ülikool ja partnerkoolid ühtse õppimis- ja õpetamiskogukonnana, st koostöös töötatakse välja ja katsetatakse uusi meetodeid, õppevahendeid ja lähenemisi; toimetatakse partnerkoolide vahel ühtse võrgustikuna, kes jagab kogemusi ja teeb koostööd; töötatakse välja õpetajate täienduskoolitusi; osaletakse üheskoos kooliarendusprojektides; võetakse osa teadusuuringutest ning analüüsitakse uuringute tulemusi koolis. Riik toetab süsteemset ning järjepidevat koostööd. Eestilegi pole partnerkoolide idee võõras, juba enne Johannes Käisi tegutsesid harjutuskoolid, kus muuhulgas rakendati uusimaid didaktika meetodeid ning katsetati uusi algatusi, enne kui neid laiemalt levitama hakati. Vahepealsete dekaadide jooksul soiku jäänud idee tuleks elukestva õppe strateegia rakendamise valguses tingimata taaselustada. Kuigi viimase kümne aasta jooksul on tekkinud ülikoolide ümber palju koolivõrgustikke, on aeg, et neist sünniks süsteemne ja laiapõhine mõlema poole arengut toetav partnerlus.

See on suur samm, mis eeldab nii ülikoolilt kui ka koolidelt mugavus­tsoonist väljumist ning mõneti harjumuspärasest loobumist. Samas annab see võimaluse liikuda üheskoos jätkusuutlikuma ja kvaliteetsema õpetajahariduse poole.