Sellekevadisel matemaatika riigieksamil oodati kitsa kursuse läbinutelt oodatust rohkem ja laia kursuse omadelt oodatust tunduvalt vähem.

Kui kitsa kursuse järgi õppivad noored võtavad kolme aasta jooksul läbi kaheksa kursust (kokku 280 tundi), siis on pikemata selge, et ainemaht ja õppimiseks eraldatud aeg pole omavahel kuidagi kooskõlas. Nii ongi küllalt keeruline väga head tulemust saada, sest kõrvuti väga lihtsate ülesannetega on selliseid, mille puhul võib saatuslikuks saada harjutamiseks ette nähtud aja nappus (logaritmvõrrand, võrratusesüsteem). Kui esimese osa seitsme ülesande lahendamiseks on antud kaks tundi ja teise osa viie ülesande jaoks pool tundi enam, oleks töömahtu arvestades esimese osa jaoks aega juurde vaja – isegi lihtsate ülesannete lahendamiseks osatakse ikka valida mitte kõige optimaalsem lahendamismeetod, mis viib küll sihile, aga suure ajakuluga. Õpilaste aega kulutas ka see, et eksami koostajad on millegipärast olnud veendunud, et teravate elamuste saamiseks on vaja ülesanded n-ö elulise soustiga üle valada.

Head tulemust oli tänavusel matemaatika riigieksamil raske saada. Teisalt olid kitsa kursuse ülesanded kokku seatud nii, et normintellektiga õpilane ei saa läbi kukkuda. (Paraku pole inimvõimetel piire ja küllap suudab mõni abiturient kõige kiuste ikka punktidest ilma jääda.)

Põhikooli ülesanded

Laia kursuse eksamitöö võtan kokku lühidalt: pettumus. Kui selle töö tegijad on võrreldes kitsa töö tegijatega kulutanud õppele vähemalt 75% rohkem aega, oleksid ka ülesanded pidanud olema tõsisemad. Esimese eksamiosa ülesanded olid liiga lihtsad, kuid ootame ära eksamitulemused. Teise osa eksamivariandist leidsin 10 punkti väärt protsentülesande, mis on põhikoolis korduvalt läbi lahendatud. Sama palju (10 punkti) väärt joone puutuja ülesanne oli tunduvalt keerulisem ja ka töömahukam. Kuidas saavad mõlemad ülesanded ühe kaaluga olla, see jääb mõistatuseks.

Me võime olla uhked, kui selle aasta keskmine tulemus on võrreldes varasematega oluliselt parem, kuid mida see sisuliselt näitab? Kas matemaatikaõpetuse efektiivsuse tõusu? Ei usu, sest kui gümnaasiumi lõpueksamil on vaja lahendada põhikooli tasemel ülesandeid, siis tuleb keskmine tulemus varasemate aastate omast kindlasti kõrgem, kuid mingist kvaliteedimuutusest kõnelda ei saa. Üks hea kolleeg arvas, et järgmisel aastal võib ehk oodata lausa korrutustabeli kasutamise ülesandeid, ja seda kalkulaatori kasutamise võimalusega.

Ei pilluks siinkohal kive eksami koostajate pihta – nemad täidavad sotsiaalset tellimust.

Õpilane Vesipruul

Seekordsel eksamil ülesandetekstide kallal eriti norida ei saa, kuid kaks toredat leidu siiski oli. Kitsa kursuse teise osa esimeses ülesandes oli vaja joonestada parabool ja koordinaatteljestik oli ette antud. Kuid see teljestik polnud õnnestunud, sest ilusa joonise saamiseks võis vabalt võtta kaks vihikuruutu üheks ühikuks ning y-teljel oli suurim väärtus 3, ehkki normaalse joonise saamiseks peaks olema võimalus joonis teha ka juhul, kui x = –2 ja x = 4 (mõlemal juhul siis y = 5). Selline etteantud teljestik võis ajada õpilase segadusse. Ruumi oli ju piisavalt, miks ei oleks võinud õpilane teljestikku ise joonestada?

Aastaid tagasi püüdis üks kolleeg mind õpetada, kuidas tuleb õpilasi kõnetada. Väljend „Jüri, palun tulge pärast viiendat tundi järeltööd tegema” ei pidavat olema õpetaja jaoks sobiv, tuleb öelda „Õpilane Vesipruul, pärast viiendat tundi on järeltöö!”, kusjuures eriline rõhk pidi olema sõnal „õpilane”. Ka eksamitöös kohtasin midagi sellist. Nimelt tegi joonise õpilane Juhan, mitte lihtsalt Juhan. Aga olgu, jäägu õpilane nende leksikoni, kes end teisiti kehtestada ei suuda.

Kummaline eksam

21. mai Postimehe arvamusloos avaldasid kolm Tallinna matemaatikaõpetajat meelepaha ühepunktise eksamilävendi üle – sellisel eksamil polevat mõtet.

Kui eksam oleks vabatahtlik, võiks viidatud artikli seisukohtadega osaliselt nõustuda. Paraku pole gümnaasiumi lõpetamine matemaatikaeksamita võimalik ja gümnaasiumi lõputunnistuseta ei saa edasi õppida mitmes kutseõppeasutuses, ülikoolist rääkimata. Siin on ka ühepunktisele eksamilävendile põhjendus – kui see oleks kõrgem, jääks paljudel noortel gümnaasium lihtsalt lõpetamata ja edasi nad õppida ei saaks.

Teisisõnu: igal kevadel raiskame nappi haridussfäärile antud raha, kultiveerides totruspõldu, mis ainult ohakaid saagiks annab. Ülikoolid teevad niikuinii oma sisseastumiseksameid, seega puudub riigieksamite järele igasugune vajadus. Kui koolilõpetaja suudab teha suvel kaks sisseastumiskatset, ei sure ta ka nelja katse puhul.