Iga asja jaoks on oma koht ja aeg. Minu aeg Tallinna ülikooli tantsukunsti õppejõuna hakkab jõudma lõpule. Põhjuseks tähtajalise lepingu lõppemine ajaks, mil reorganiseerimise tulemusena kaob kunstide instituut ja mõne struktuuri liitmisena saab edaspidi veelgi paremini ja odavamalt. On’s selline kooslus võimalik?

Minul jääb pensionieani kolm aastat. Vanaema, ema ja isa olid minuvanuselt pensionil ning said hästi hakkama. Artiklit pani mind kirjutama lähisugulase lause: „Inimene ongi nii palju väärt, kui palju ta palka saab, kui palju talle makstakse.” Omades normaalset enesehinnangut, olles sh kriitiline, tabasin end mõttelt: kas ma olengi olnud 1,0 lektori ametikohal väärt 560 või 620 eurot (palgatõus oli umbes poolteist aastat tagasi) kuus kätte? Keskmine brutokuupalk Eestis oli 2014. aasta IV kvartalis 1039 eurot (https://www.stat.ee/13105).

Olen lõpetanud Tallinna balletikooli, kus eriala õpiti üheksa õppeaastat, lõpetanud nelja-aastase BA-õppe kiitusega, kaheaastase MA-õppe, kaitsnud MA-teaduskraadi, täiendanud end aastakümneid, omades praeguseks rohkem teadmisi-oskusi kui kunagi varem. Olen õpetanud Tallinna balletikoolis kümme aastat ning muutuva nimega Tallinna ülikoolis 33 aastat ning olnud vahepealsed kümme aastat dotsendi ametikohal. Julgen enda kohta öelda: väga hea stiilitunde ja maneeriga tantsupedagoog, väljendusrikas ning tantsuline.

Mailis Reps ütles ühes intervjuus telekanalile, et õpetajate palk on väike, aga nad on õnnelikud, et tööd on. Mina räägin siinkohal iseenda eest – jah, ma olen olnud õnnelik, et olen 33 aastat ülikoolis õpetanud! Jagades igakuiselt kättesaadava summa ühe kuu töötundide arvuga, sain vastuseks, et minu töötund on väärt alla nelja euro. Tõdesin, et 33 tööaastaga olen suutnud säästa summa, mis võimaldab vajadusel olla vanadekodus kolmveerand aastat (seda siis, kui igal „pensipäeval” laekuv summa oleks umbes 350 eurot). Ei-ei, ma ei larista-kuluta, ka ei ole ma käinud kosmeetiku ega juuksuri juures …

8. märtsi saates „Hommik Anuga” (ETV) rääkis Signe Kivi muuhulgas sellest, et otsib tööd ja võiks näiteks ajakirjanikuks hakata. Ma ei võrdle võrreldamatut, sh iseenda ja Signe Kivi panust poliitikasse ja ühiskondlikku tegevusse, küll võin julgesti öelda, et ka mina olen olnud hea-tubli õppejõud ning et ka mina otsin tööd. Küll ei ole mina olnud karjäärivõimeline, ettevõtlik, glamuurne, ma pole olnud pildil. Olen olnud üks nendest headest ja odavatest õppejõududest. Ja siin ma nüüd siis olen …

Kui ma aastakümneid tagasi koduaknast hoovi vaatasin, olid seal pea alati lapsed kiikumas ja/või muruplatsil palli mängimas, mõni ema lapsevankrit kiigutamas … Nüüd aknast välja hoovi vaadates näen autosid – kohe 17 tükki muruplatsil! Majas on ka suur mure – parkimiskohti ei ole … Minul on teised mured, minul pole autot kunagi olnudki. Ei, ma ei kiitle sellega, et vaesevõitu olen.

Olen lõpuks lihtsalt selgeks saanud, kui ebavajalik olen olnud ja olen.

Loomulikult ei saa ka mina jätta rääkimata püsivatest väärtustest – riigikogu. Toetudes 2. aprillil „Aktuaalses kaameras” näidatud tabelitele erakondade reklaamikulude kohta riigikogu valimiskampaaniates, lugesin kokku umbes viis miljonit eurot. Teadmine, et mujal maailmas on kampaaniate rahasummad veelgi suuremad, ei tee mind rõõmsamaks. Küll olen õnnelik, et mina ei ole kellelegi võlgu. Laenukoorma all olijad on manipuleeritavad …

Tean ka seda, et nii mõnegi inimese sattumine riigikogusse paneb valijaid küsivalt kulmu kergitama ja pead vangutama. Kandideerijad, kes erakondade programmide, lubadusplakatite-hüüdlausete ning valimisnimekirjade eesotsas olemise, rahasummade annetamise alusel parlamendiliikmeteks kvalifitseeruvad, saavad siis, kui nad uuel neliaastakul enam ei kandideeri, kaasavaraks u 20 000 eurot. Miks õppejõud (ka lasteaiakasvataja, õpetaja) ei saa kompensatsiooni, kui ta enam ei kandideeri? Ta on viieaastase valimisperioodi jooksul teinud head tööd: CV-s on ette näidata enesetäiendamised, kirjutatud teadusartiklid, elluviidud projektid, üliõpilaste tagasiside ja keskmine hinne ainekursusele ning õppejõule, juhendatud lõputööd jms. Mainitu on õppejõu reklaam! Tavaliselt on õppejõud heal tasemel ja tema kvalifikatsioon vastab ametikohale.

Miks väljavalitutele antakse heale-normaalsele palgale lisaks esinduskulud, kompenseeritakse bensiiniraha (kui nad oma autoga tööl käivad)? Miks mitteväljavalitutele ei maksta kinni ühistranspordi kuukaarti (kui nad oma autoga tööl ei käi)?!

Meenutades Juri Nikulini lauldut: „A nam vsjo-rovno” (mängufilm „Briljantkäsi”) ja seda, et kaadris olev saalipublik hakkab plaksutama alles siis, kui Nikulin tantsu lööma hakkab, mõtlen, kas hakata jälle tantsu lööma. Saaks 60-aastasena tänuks ehk aplausi kuulda … Või otsiks eneseski üles soovi ajakirjanikuks hakata? On ka võimalus töötuna ümberõppele minna. Ootan huviga, millist toredat tööd mulle pakutakse. Ehk hakkan rohkem palka saama ja olen rohkem väärt.

Räägitakse, et kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. Loodan, et see ei avane nii ootamatult, et otsmikule muhu saan. Kuid, nagu on kirjas Kroonika (10.04) esikaanel: „Pisarad pühitud. Maire Aunaste ostab esimese palga eest uusi rõivaid”, nii kogun ka mina uute suvepükste ostuks raha ning ostan need sügiseks ära! Ja siis näeb, mis edasi saab.

Võimlemist ja painduvust nüüd ja tulevikus ning head rütmi- ja taktitunnet muusika-aastal!