21. mail kohtus Eesti õpetajate liidu juhatus kirjanik Jan Kausiga. Teemaks oli mänguline õpetamine ja takistused, mis ei võimalda seda praegu piisavalt kasutada.

Jan Kaus ütles, et mäng on väikese inimese töö, lisades, et mäng on ka suure inimese töö. Õpetajat saab võrrelda näitleja, lavastaja, stsenaristi ja mängujuhiga, kõik need ametid on ju seotud mängu ja mängulisusega. Jan Kaus viitas mängivast õpetajast rääkides Johan Huizinga raamatule „Homo ludens” (mängiv inimene), kus autor näitab veenvalt, et kultuur sünnib ja areneb mängus ja mänguna ning et inimene on oma loomult mängiv inimene. Kaus küsis, kas me ei võiks siis rääkida ka mängivast õpetajast, sest kui õpitakse huvist, mitte kohustusest, võivad õppimine ja õpetamine olla vägagi mängulised.

Kohtumisel osalejad leidsid, et värsked metafoorid aitavad õpetajatööd uue kandi pealt läbi mõelda, ja nii otsustati „mängiva õpetaja” kujundiga kaasa minna. Märgiti, et kui võrrelda kooli teatriga, siis on õpetaja päris suur mängija – ta esineb näitlejana (seisab klassi ees), lavastajana (seisab klassi taga), stsenaristina (loob õppematerjale), kirjandusala juhatajana (leiab põnevaid õppematerjale) jne. Lisaks täidab õpetaja koolis tihti psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi rolli, nii et võib küsida, kas tal pole rolle liigagi palju. Mänguline õpetamine eeldab vaba mänguruumi.

„Kui õpetajal 25 rolli juba on ja siis selgub, et mõned rollid tuleb tal veel enda peale võtta, saame mängiva õpetaja asemel ilmselt läbipõlenud õpetaja,” toonitas õpetajate liidu juhatuse esimees Margit Timakov. Teisalt on mõni pedagoog võtnud endale üheainsa rolli: teeb ainult seda, mida kästakse. Õnneks on viimastel aastatel näha üha rohkem julgeid ja uuendusmeelseid õpetajaid, märkis Timakov.

Miks on õpetajal vähe mänguruumi?

Kui meil uuendusmeelseid ja mänguhuvilisi õpetajaid juba on, kusjuures üha rohkem, siis miks pole mänguline õpetamine levinud üle Eesti? Mis takistab õpetajal olla mängiv õpetaja?

Eelarvamused. Märgiti, et esimese reaktsioonina kiputakse manitsema, et tõsisest õppimisest ei tehtaks kerglast mängu. Jan Kaus meenutas selle väite peale tuntud ütlust, et „mäng on väikese inimese töö”, lisades, et mäng on ka suure inimese ehk õpetaja ja lapsevanema töö. Tõesti, mõlemad peavad leidma ja lavastama lastele arendavaid mänge, alates pranglimisest ja lõpetades väitlemisega.

Kaus toonitas, et ideaal on koosmäng, kus õpetajat ei mängita lapsevanema vastu välja ja keegi ei püüa kedagi üle mängida.

Koormus. Margit Timakov märkis, õpetavaid mänge tuleb võtta hea võimalusena, mitte pealesunnitud tühja töö ja vaimunärimisena. Ta lisas, et eeldused mängulisemaks õpetamiseks on head, sest uuringute andmetel tunnevad paljud praegused õpetajad uusi, mängulisema õpetamise võimalusi väga hästi ja peavad neid vajalikuks. Paraku, oma töös nad neid enamasti ei kasuta. Põhjus on proosaline – kui õpetajal on rolle liiga palju, ei jää tal aega loovalt ja mänguliselt läheneda. Pole mänguruumi. „Õpetaja on surutud valele orbiidile,” ütles Timakov, „ta peaks olema haritlane, intellektuaal, kes mõjutab haridusprotsessi, kuid praegu on surutud liiga suure koormuse tõttu lihtsalt tunniandjaks. Kui tahame praegusest mängulisemat õpetamist, siis tuleb õpetajale mänguruumi juurde luua ehk näidata ainekavades täpselt ära see miinimum, mis peab õpilasel täiesti selge olema. Kui see miinimum on määratletud, saab anda ülejäänud osa õpekavast katsetamisele, avastamisele, projektidele, mängudele. Praegu lähtuvad paljud õpetajad paratamatult eeldusest, et õpilased peavad oskama absoluutselt kõike, mis on õppekavas ja õpikus kirjas.”

Stsenaariumid. Kolmanda takistusena osutati, et veel on vähe head mängulise õpetamise õppematerjali ehk stsenaariume, mille järgi õpetaja saaks õpilastega klassis mängida. Näiteks projektõpe eeldab täiesti uut moodi stsenaariume, mida on õpetajal võimatu igaks tunniks ise valmis kirjutada.

Margit Timakov märkis, et lavastaja teatris ei kirjuta oma trupile näidendeid ise, vaid kasutab enamasti parimate näitekirjanike kirjutatud väga erinevaid stsenaariume. Niisamuti peaks ka õpetajal olema võimalus tutvuda väga paljude õppematerjalidega, et valida oma õpilastele sobivaim ja jõuda lõpuks ka omaenda originaalsete ideedeni.

Koostöö. Lavastajad ja näitlejad käivad ka teistes teatrites etendusi vaatamas, et sealt õppida. Margit Timakov märkis, et Hollandis külastavad õpetajad üha rohkem kolleegide tunde. Miks ei võiks seda teha ka Eestis? See on tänapäeva täiendkoolitus oma kõige vahetumas ja vajalikumas vormis. „Lisaks õpilasvahetusele mõtleme ka õpetajavahetuse peale,” lisas Timakov, „sest see muudaks õpetajad avatumaks.” Õpetaja avatud tunnid või vabalava annaks võimaluse kutsuda lisaks kolleegidele osalema ka lapsevanemaid, samuti linna-või vallarahvast.

Reeglid. Mängulise õpetamise üheks takistuseks peeti kindlate ja selgete mängureeglite puudumist, samas loovad just täpsed reeglid eelduse vabaks mänguks. Seega tuleb selgeks teha, mis mänge on vaja õpilastega mängida, kui selgeks peab need õppima jne. Ja kuidas peab näiteks hindama? Kas tähtajad on hindamisel olulised? Kas hinded kolm ja neli kuuluvad parandamisele kolme aasta jooksul? Kas hindega võib karistada? Kas tasemetööde hindeid võib avalikustada?

Vaesus. Lõpuks toodi esile veel üks mängulise õpetamise takistus – vaesus. Teinekord on päris häid mängulisi õppematerjale, kuid koolil pole nende ostmiseks raha. Näiteks seitsmendale klassile on geograafia digiõpik, kuid selle pealt peab iga õpilase kohta maksma teatava summa. Mõni õpetaja ei hakka õpikute seast parimat üldse otsimagi, vaid võtab ruttu kõige odavama, sest raha jagub ainult selle jaoks.