Esimesed kahesuunalise keelekümbluse lasteaiarühmad plaanitakse Eestis – Tartus, Pärnus ja Tapal – avada järgmisel õppeaastal. Kahesuunalise keelekümbluse programm pakub eesti ja vene kodukeelega lastele kakskeelset õppekeskkonda, arenemist mõlemas keeles ja kultuuriruumis.

SA Innove keelekümbluskeskus viis kevadel lasteaiaõpetajad kahesuunalise keelekümbluse kogemusi omandama Ameerika Ühendriikidesse Min­ne­­so­tasse.

Tallinna Vindi lasteaia keelekümblusõpetaja, kahesuunalise keelekümbluse projekti koolitaja Hedi Minlibajeva, käisite Minnesotas kolmes lasteasutuses. Mida seal nähtust tasub üle võtta?

Eesmärk oli vaadata õpikeskkonda ja õppetegevusi, õpetajate ja õpilaste koostööd. Külastasime eri vanuserühmi, viiendast eluaastast viienda klassini. Noorimad olid kolme-nelja-aastased ja nelja-viieaastased eralasteaias.

Mis puudutab keskkonda, siis on ka meil täielikus keelekümbluses põhimõte, et seinad räägivad. Meie õpetajad ootavad aga palju valmis ja trükitud materjali. Tahame, et materjal oleks hästi korrektne, ilus ja trükitud. Seal olid paljud seinal olevad õppematerjalid valmistatud tegevuse käigus koos lastega. Näiteks olid ühised kokkulepped ja reeglid mõnel pool laste joonistatud. Kui õpetaja loob tegevuse käigus materjali lastega koos, annab see lastele palju rohkem ja õpetajalgi on parem. Trükitud materjal ei pruugi alati töötada, aga oli näha, et seinal olev isetehtud materjal toimis ning oli lastele omane.

Panin tähele, et seal kasutati palju õppimismudeleid: individuaalne töö, rühmatöö, õpetaja-õpilase koostöö, paaristöö keskuses. Näiteks viienda klassi matemaatikatunnis oli huvitav rühmatöö, kus õpiti murdusid. Kogu rühm pidi seda esitlema. Lapsed leppisid omavahel kokku, kes esitleb, kes murdusid hoiab. Näitasid kehakeelga, kas murd on suurem või väiksem. Kasutati kõiki õpistiile, õpiti kuulmise, nägemise ja kehakeele ning tegutsemise abil. Õpetajad kasutasid küllalt palju mõtlemist ja analüüsimist nõudvaid ülesandeid: tuli midagi välja mõelda, võistelda teadmistes, lugeda teksti ja tuua sellest välja olulisemad momendid.

Meid jagati klasside vahel ja mina sattusin matemaatikategevuste juurde. Seal meeldis mulle näiteks, et lastele anti koduseks ülesandeks valmistada korrutustabeli põhjal lauamäng. Lapsed tegid huvitavaid mänge, ka reeglid olid koostatud. Tunnis hakati neid mängima. Laudkond mängis kõigepealt oma mängud läbi ja siis liikus edasi, nii et kõik mängud said mängitud. Muidugi analüüsisid nad mänge õpetaja juhendamisel.

Mulle meeldis keeleõppe seisukohalt väga, et õpetaja ei kiirustanud õigete vastuste ütlemisega. Ta pidas pausi ja andis aega mõelda, kui laps ei osanud kohe teises keeles vastata. Ta ei öelnud ka ette, vaid suunas, näiteks teistelt lastelt küsima. Meie õpetajatega hiljem nähtu üle arutledes tegi rõõmu, et ka õpetajad, kes polnud keelekümbluses osalenud, oskasid seda hästi analüüsida. Said aru, kuidas teises keeles õppivale lapsele toeks olla, pidada pause, anda lapsele aega. Sageli on nii, et kui laps ei vasta, arvab õpetaja, et ta ei saa aru, ja ütleb ette või halvemal juhul tõlgib, kui laps mõtleb ja otsib sõnu. Mulle meeldis, et pausid peeti välja ja suunati lapsi sõpradelt küsima. Lapsed toetasid üksteist.

Oli näha, et õpilased tundsid ennast väga vabalt. Kui käis töö keskustes, istuti, kes kuhu tahtis, kas või nurka maha. Rühmatöö ajal polnud niisama juttu, vaid elav vestlus õpetaja antud teemal. Kuigi me sõna-sõnalt hispaania keelest aru ei saa, lugesime selle kehakeelest välja. Meie õpetajatel on sageli hirm, et kui rühmatööd tehes pole igas keskuses täiskasvanut, ei pruugi lapsed tööd teha. Nende laste puhul oli näha, et neile on maast madalast vastutustunnet õpetatud ja nad tõepoolest tegutsesid iseseisvalt, nii paaris- kui ka rühmatöös.

Mis on Minnesota praktika ja Eesti keelekümbluse suurim erinevus?

Sealne suurem laste kaasatus ja aktiivsus. Meil on kindel põhimõte: üks inimene, üks keel, mis toimib hästi. Me ei kasuta tõlkimist ega laste emakeelt. Seal öeldi näiteks ka, et ühel semestril räägib õpetaja hispaania, teisel inglise keeles. Arutasime Eesti õpetajatega, et koolitustel peaks pöörama senisest enam tähelepanu sellele, kuidas muuta lapsi õppeprotsessis aktiivsemaks, et nad oskaksid rohkem vastutust võtta ega kordaks ainult õpetaja lausemalle.

Mis nipiga seda saavutada?

Keskustes tuleb rohkem tööd teha. Praegu ei ole paljudes keelekümblusrühmades tegevuskeskusi. Samuti käib see osa õppematerjalide koostamise kohta – teha seinale materjale, nii et laps oleks seejuures aktiivne osaline.

Täielikus keelekümbluses on meil juba pikem kogemus, ja ka mina teen rühmatöid, aga sealt sai uusi mõtteid ja mänge. Meil on ka põhimõte, et ei õpeta ainult kindlaid fraase ja lausemalle, vaid püüame, et lapsed ise kasutaksid keelt võimalikult palju, näiteks rühmatöös.

Kui laps keelekümblusprogrammiga lasteaia lõpetab, siis milline on tema eesti keele oskus?

Siis on tal funktsionaalne keeleoskus, ta saab elulistes olukordades hakkama. Kui laps lõpetab täieliku keelekümbluse rühma, on ta lisaks lihtsamates olmesituatsioonides suhtlemisele suuteline ka läbitud teemadel vestlust arendama. Näiteks käisime loodusmuuseumis, kui teemaks olid põhja- ja lõunamaa loomad. Lapsed vestlesid sealse õpetajaga, esitasid eesti keeles küsimusi täiesti õigesti. Kõik oleneb lasteaias kohalkäimisest. Kui laps käib kohal, siis garanteerime, et ta saab edaspidi hakkama. Koolis on vaja muidugi keelt edasi arendada, aga põhiline, et tal on alus ja julgus rääkida ning luua kontakte ka võõraste täiskasvanutega teises keeles.

Kuidas hajutada hirmu lastevanematel, kel on keelekümbluse suhtes eelarvamus – äkki laps ei saa selgeks kumbagi keelt?

Teeme vanematega eeltööd, enne kui nad lapse meile kirja panevad. Tegeleme nii ootuste kui ka hirmudega. Mõnikord on vanemate ootused ebarealistlikult kõrged. Näiteks, et laps saaks aastaga selgeks eesti keele kui emakeele. Kui ootused tuua reaalsuse piiridesse, ei teki hiljem konflikti.

Teeme neile lühikoolituse lapse keelelisest arengust, et nad teaksid näiteks, et vaikiv periood on keelekümbluslapsel loomulik. Kui sügisel alustame, tegeleme nende muredega lastevanemate koosolekul. Kui teame, millised hirmud neil on, ja suudame need maha võtta, siis on meie koostöö parem. Lapsevanema hirmud tulevad lapsega kaasa ning siis on temaga väga raske tööd teha.

Vanemad kasutavad aktiivselt võimalust tulla tegevusi vaatama. Kui sügisel lasteaeda tulevate laste vanemad tulevad kevadel meie koolieelikuid vaatama, on nad üllatunud, et lapsed nii hästi eesti keelt räägivad.

—

Milline on Tapal keelekümbluse tulevik?

Svetlana Družkova

Tapa Vikerkaare lasteaia õppealajuhataja, kahesuunalise keelekümbluse projektis eesti keele õpetaja

Meil eksisteerivad ühe katuse all kaks kultuuri, mis annab hea võimaluse omavahel suhelda ja areneda. Eesti vanemad toovad lapsed meie lasteaeda just sooviga, et laps õpiks ka teist keelt. Meil on vene lasteaed, kuid on üks eesti õppekeelega rühm, kus lapsed valmistuvad eesti kooliks.

Meie lasteaias keelekümblust seni pole, kuid Tapa vene gümnaasiumis on. Kuna meie vene keelt kõnelevad lapsed lähevad keelekümblusklassi, on meie kohustus nad korralikult kooliks ette valmistada. Kooliõpetajad annavad meile igal aastal tagasisidet, kuidas lastel õppimine edeneb. Meil toimub eesti keele kui teise keele õpe kaks-kolm korda nädalas rühmades, alates kolmandast eluaastast. Õpetan eesti keelt juba paarkümmend aastat. Meie eesmärk on, et lapsed saaksid eesti keelest aru, oleksid julged seda kasutama ja oskaksid kooli minnes lugeda nii vene kui ka eesti keeles. Kasutan aktiivselt keelekümblusmetoodikat, mida valdan tänu koolitustele. Üritan vähe tõlkida, kasutan kehakeelt jne. Kui ma pidupäevadel või lahtistes tundides räägin vene keeles, tähendab, et tahan vanematele abiks olla, lastega ses mõttes probleemi ei ole.

Sügisel avatakse meil kahesuunalise keelekümbluse rühm. Selle vastu on huvi tundnud nii vene kui ka eesti vanemad. Lastevanemate arenguvestlustel selgus, et eesti vanemad pooldavad keelekümblust. Rohkem mures olid vene vanemad, kelle lapsed käisid eesti rühmas. Üks ema lubas lapse mujale lasteaeda viia – vene keelest piisab koduski. Mina kui õpetaja ütlen, et mureks pole põhjust – lapsel, keda arendatakse emakeeles korralikult, edenevad ka teine ja kolmas keel.

Ka mina olin kunagi keelekümblusse kõhklevalt suhtuv vanem. Laps ütles, et ema, proovime. See oli viiendas klassis. Nägin, et alguses oli raske, ta pidi palju rohkem pingutama. Kümnendas klassis võttis ta lisaks kohustuslikule inglise keelele juurde saksa ja prantsuse keele. Küsisin, kas ta ikka jõuab neid õppida – eesmärk oli kool heade hinnetega lõpetada. Ta vastas, et see ei ole sugugi raske, sest ta sai selgeks keele õppimise mudeli. Laps lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga. Nüüd on tal sõpru üle maailma ning ta oskab nendega eri keeltes suhelda.

Valdame mehega mõlemad eesti keelt, aga kodune keel on vene keel. Sugulastega suhtleme samuti ainult vene keeles. „Aktuaalset kaamerat” vaatame ka vene keeles. Nii et müts maha õpetajate ees, kes meie last aitasid. Nüüd toetan keelekümblust kõhklusteta. Tean oma kogemustest, et see on kasulik.

—

Milliseid keelekümbluse kogemusi Minnesotast soovite ka oma töös rakendada?

Rita Šumljanski

Tapa Vikerkaare lasteaia õpetaja, kahesuunalise keelekümbluse projektis vene keele õpetaja

Usaldada lapsi, anda neile otsustamisvabadust. Seal usaldati lapsi. Meie anname neile ette võimalikud variandid: saab teha nii, nii ja nii. Seal tulevad lapsed ülesannet lahendades ise võimaluste peale.

Kui oma kogemuse põhjal rääkida, siis eesti lapsevanemad pooldavad keelekümblust. Vene vanemad natuke kardavad, kas laps ikka saab eesti keele selgeks, kui tal ei ole terve päev tegevused eesti keeles. Olen neid julgustanud, et pole midagi halba, kui laps õpib pool päeva eesti keeles ja pool päeva emakeeles. Keele saab ta selgeks niikuinii ja siis võib teadmisi omandada ükskõik kummas keeles. Vahva oli Minnesotas näha, et see toimib. Loodame, et meil läheb sama hästi.