Inimene tahab, et ta kodu oleks korras. Saaks saasta silma alt ära, viskaks minema. Kus on selle minema visatud saasta koht? Inimeste kodu on maismaal, ometi kipume oma jäägid heitma vette. Vette valatud mürgid ja põldudelt valgunud väetised jõuavad viimaks teadagi kuhu. Ikka merre, kuhu näib mahtuvat palju.

Näib, aga tegelikult ei mahu. Silmapiir sinetab küll mõõtmatus kauguses, aga Läänemeri on õhuke, vett on seal vähe ja iga piisk võib osutuda viimaseks noores ja hapras Läänemere ökosüsteemis. Silmapiir on sinetamise asemel üha enam rohetama hakanud, eutrofeerumine on teadagi fotosünteesijatele meeltmööda. Ka siin kehtib ütlus, et „kõige tähtsam on silmale nähtamatu”. Plastprahi, klaasi- ja metallijäätmed saame ära korjata, ja kuhugi mujale „minema” visata, aga katsu sa korjata väetisi ja teisi kemikaale ning naftareostust. Muide, ka kalapüügi ja laevatamise käigus tekib jäätmeid.

Kui midagi kuulub paljudele, siis kipub ta jääma peremeheta. Läänemerega on just nõnda. Läänemeri on kodumereks paljudele riikidele, kümnekonnale. Vastutus meie ühise mere heaolu eest on jagatud ja pärisperemeest justkui polegi.

Selliseid mõtteid oleme mõelnud koos koolilastega. Bioloogiatundides ja pärast tunde, õppekäikudel ja laagrites. Mitte just liiga sageli, aga mõnikord siiski. Viimati mõtlesime koos noortega neid mõtteid 9. rahvusvahelisel Läänemere Projekti (Baltic Sea Project of UNESCO) konverentsil „Science of Changes”, mis toimus Pirital 5.–8. juunil.

Konverentsi nelja päeva jooksul kõneldi Läänemerest, matkati mere ääres, osaleti töötubades, kultuuriõhtutel ja aruteludes. Kohal olid üheksa läänemereriigi delegatsioonid, igas paar õpetajat ja kümmekond õpilast ning Eesti haridusmaastiku vastu huvi tundvad osalejad Jaapanist. Konverentsi korraldamisega tegeles kolmkümmend vabatahtlikku Eesti koolinoort, kes usinate sipelgate kombel toimetasid. Juba talvel jaotusid õpilased gruppidesse, kõik kaasa lüüa soovijad leidsid vastutusala. Kogu seda seltskonda ja kõiki tegemisi koordineerisid imetlusväärse entusiasmi, vastutustunde ja südamlikkusega kaks noort inimest: Gedy Siimenson ja Kersti Sõgel Tartu keskkonnahariduse keskusest, millel on olnud Läänemere Projekti rahvusvahelise juhi roll viimased kolm aastat. Konverentsi lõppedes anti teatepulk üle järgmisele rahvusvahelisele koordinaatorriigile, Venemaale.

Palusime kooliõpilastest vabatahtlikel sõnastada konverentsil õpitut. Noored märkasid, et vabatahtliku töö andis neile võimaluse omavaheliseks suhtlemiseks, koostöö tegemiseks ja vastutuse võtmiseks. Noored, kes olid Läänemere Projektis juba mõne aasta kaasa löönud, ütlesid, et merega seotud keskkonnaprobleemid on neile ikka korda läinud. Samas räägiti ka silmade avanemisest eutrofeerumise, reostuse, võõrliikide ja laevaliikluse osas. Õpetaja hinge liigutasid enim lubadused edaspidi teadlikumalt ja säästlikumalt tarbida ja üldse keskkonnasõbralikumalt toimetada.

Konverentsi keskkonnateoks peeti pudeliveest ja plasttopsidest loobumist. Nelja päeva jooksul tarbisid 200 inimest kraanivett vabatahtlike pestud klaasidest. Kogu konverentsi materjal oli noorte enda koostatud, kujundatud ning prinditud taaskasutatavale paberile. Klambreid kasutati minimaalselt ning kaelapaeladki keerutati ise erinevatest lõngadest. Selline käsitöö enne konverentsi avas noorte silmad ka lihtsa töö ajamahukuse osas ning MTÜ Mondo töötoad, kus räägiti inimõigustest ja õiglasest kaubandusest, said uue tähenduse.

Õpetajatena märkasime, et konverentsil osalemine võimaldas noortel astuda tubli sammu kujunemisel sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks. Väärtustades jätkusuutlikkust, soovivad õpilased leida lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele. Nõnda näeb ette ka meie riiklik õppekava. Leiame, et osalemine rahvusvahelises projektis ning vabatahtliku töö tegemine ühise eesmärgi nimel on suure kasuteguriga. Loodame, et ka tulevikus võimaldatakse Eesti noortel osaleda Läänemere Projekti tegevustes. Siiani on projekti kõige enam toetanud haridus- ja teadusministeerium ning keskkonnainvesteeringute keskus.

Oleme rõõmsad, et läbi teadmiste on konverentsil osalenud inimeste suhtumine muutunud hoolivamaks. See loob eeldused ka meie kodumere seisundi paremaks muutumiseks.