Nii ütles tuttav õpetaja, kui temaga kooliteel kohtusin. Õnneks on meil veel elutarku, haritud ja humoorikaid õpetajaid, kel silmad sära täis ning kes on kõige õnnelikumad klassi ees seistes. Nemad teavad, et sõltumata sellest, kas palk tõuseb või mitte, või sellest, kes on parajasti haridusminister, ei saa klassi ees öelda: „Teate, palka jälle ei tõstetud. Eduühiskonnas elamine on mind ära kulutanud. Olen väsinud ega viitsi enam väikese palga eest nii efektiivne olla. Võtame tänast tundi veidi lõdvemalt.”

USA riikliku hariduskeskuse juht Marc Tucker ütles, et Eesti haridussüsteemi ootab suur kukkumine, et meie head tulemused pole põhjustatud iseseisvusajal tehtud haridusotsustest, vaid aastasadade jooksul toimunud poliitilisest, sotsiaalsest ja hariduslikust arengust, mis toetub hariduse väärtustamisele. Selle edu taga on suur hulk õpetajaid, kes töötasid ka vene ajal. Ka siis oli inimesi, kes hoidsid meid vee peal. Kui Tucker õpetajatelt küsis, mis on neile iseseisvusaja haridusotsustest meelde jäänud, meenus pedagoogidele vaid „Tiigrihüpe”.

Ameeriklase öeldus pole midagi uut. Seda kõike oleme ka ise teadnud. Õpetajad on sellest korduvalt rääkinud. Ainult et asjadest ei tule mitte lihtsalt rääkida, vaid need tuleb ka ära teha. Ja tegusid on vähevõitu. Ka uues koalitsioonileppes on hariduse plokk kõige nõrgem. Hariduse rahastamine jätkub samamoodi nagu perekonnas, kus palgapäeval annab mees naisele 20 eurot ja kui naine küsib, kus on ülejäänud, vastab mees, et see ongi ülejäänu.

Konservatismi looja Edmund Burke on öelnud, et muudatused on vajalikud ja paratamatud, kuid need tuleb teha mõtestatult, toetudes ajaproovile vastu pidanud väärtustele. Selles, mis on Eesti kooli traditsioonilised väärtused, oleme enam-vähem ühel meelel. Aga selles, mis on uus, millesse peaksime panustama, lähevad arvamused lahku. Maailm areneb kohutava kiirusega ja julgemad ennustavad, et varsti on internet juba minevik. Tulekul on mõistusega robotid ja kaugel pole aeg, kus inimene saab füüsilisest kehast lahkuda ja sinna tagasi pöörduda. See võib nii olla, aga mis tegelikult juhtub, ei tea keegi. Kes olevikku ei mõista, sel ei pruugi tulevikku tullagi.

Meil on esmalt vaja selgeks teha, mis on võimalik kohe ja mis keskpikas või pikas perspektiivis. Õpetajate palgatõus 1,5–2 korda pole lähemas tulevikus võimalik. Raha lihtsalt pole. Aktsiiside tõstmise ja trahvide kahekordistamisega sellist summat kokku ei korja. Ja kuna majanduse kasvumootorit pole ka välja mõeldud, siis ongi ehk ausam, et õpetajate palgatõusu numbrit pole koalitsioonileppesse kirjutatud.

Kuna raha juurde anda pole, on hakatud rääkima, mida saaks hariduses muuta lisarahata – näiteks alustada koolipäeva hiljem, et lapsed ei oleks tundides nii väsinud. Aga kui vanem läheb kella kaheksaks tööle, viib ta ka lapse kooli. Tihti ei olegi tal muud valikut. Vanemate õpilaste puhul oleks see mõeldav, aga ükskõik mis kell laps kooli laekub, on ühiskonna huvides, et kooliuksel võtaks teda vastu elurõõmus, motiveeritud ja vaimselt vaba õpetaja. Aga vaimselt vaba on inimene vaid siis, kui ta on materiaalselt vaba. Nii et oleme jõudnud ringiga raha juurde tagasi.

Doktor Sulling on öelnud, et tänapäeva noored arstid on targemad kui nemad omal ajal. „Kuid meie olime suuremad entusiastid,” arvab ta. Tänapäeval lihtsalt on materiaalne pool olulisem. Miks peaks õpetaja puhul teisiti olema?

On soovitatud, et õpetaja võiks kooliprobleemide lahendamisse kaasata rohkem tugispetsialiste, lastevanemaid ja kogukonda. Reaalsus on aga, et õpetaja on tihti oma muredega üksi. Vestlesin hiljuti endise kolleegiga, kes rääkis, et tema klassis on poiss, keda keegi, ei politsei ega lastekaitsespetsialist, pole suutnud kooli tuua. Kui poiss lõpuks kooli tuli, ütles õpetaja talle, et tekkinud olukorda peaks arutama koos isaga. „Millist isa te täpselt mõtlete?” küsis poiss. „Mul on neid tervelt neli tükki. Nad tulevad ööpimeduses nagu vargad läbi akna minu tuppa ja suunduvad otsejoones ema voodisse. Minul ei ole kellegi peale loota. Mina teen, mida mina tahan. Võtke see endale teadmiseks.”

Haridusest on viimasel ajal palju räägitud, ja mitte sisuliselt, vaid seoses sellega, et uus haridusminister on Jürgen Ligi. Ta võib meeldida või mitte, aga ükskõikseks ei jäta ta kedagi. Kahtlemata on Ligi tark mees heade geenide ja omapärase huumorisoonega. Pean viimast väga oluliseks omaduseks, sest kui huumor kaob, on maailmalõpp käes.

Hea koostöö aluseks on igas valdkonnas püüe saada lahti eelarvamustest ja stereotüüpidest, suhelda avatult, kujundada oma arvamus inimesest tema tegude põhjal. Mina ei näe ühtegi olulist põhjust, miks Jürgen Ligi ei võiks olla hea haridusminister.

Mida peaks õpetaja tegema praeguses hariduse olukorras? Eks ikka seda, mida ta kõige paremini oskab – õpetama ja kasvatama meie lapsi. Toimetama rahulikult edasi oma parema arusaamise, sisetunde ja talupojamõistuse abil. Mitte liialt muretsema asjade pärast, mida tema niikuinii muuta ei saa. Iga muutuse puhul küsima, kas sellest läheb ka õpetaja jaoks midagi paremaks.

Sõnumit edasi andes ei taha ma mõjuda lammutavalt. Suur suvi on tulekul ja elu on ilus ning eestlastel head geenid. Tammsaaret lugedes saame kinnitust, et töötegemine on meil veres, kahju on vaid sellest, et armastama ei õpeta keegi.