Lapsevanema kirjand: kaheteist­kümnendal tunnil

3 minutit
2 vaatamist

Esimest korda mõtlesin õpetajaid avalikult tänada ja neile lugupidamist avaldada 2002. ja siis 2003. aastal, kui meie lastel lasteaiaaeg läbi sai. Järgnesid algkooli lõpp (2006 ja 2007), põhikooli lõpetamine (2010 ja 2011) ning gümnaasiumi lõpuaktus (2014). Varsti, 21. juunil väljub ka meie teine laps üldharidussüsteemist. Nii on meie mõlemat last õpetatud-juhendatud 16 aastat (4 lasteaias ja 12 koolis). Lauri Leesi on öelnud: õpetajad on hoidnud ja õpetanud meie lapsi ka sel ajal, kui lapsevanemate aeg kulus pea tervenisti tööle. Nii oli ka meie peres. Kuni lapsed lasteaias sotsialiseerusid, kirjutas ema magistritööd ja isa lendas objektilt objektile.

Selle kuueteistkümne aasta jooksul on kumbki laps osalenud ca 15 000 tunnis. Neid tunde on ette valmistatud, läbi tehtud, tagasisidet saadud ja antud – nii kirjalikult kui ka suuliselt – ning kui vaja, siis õpilasi järele aidatud ja uuesti vastata lastud.

Kooli lahtiste uste päeval võeti meid vastu kui ammuseid tuttavaid. Algklassides kohtasime õpetajaid, kes tõeliste meistritena oskasid lastega lihtsatest kättesaadavatest materjalidest uskumatuid asju valmistada. Meenuvad näiteks Muhvi auto ja värvilised purgilaternad, mille valgel sügiseses hämaruses rongkäigus koolist muuseumiaeda kõnniti. Põhikoolist mäletame muuhulgas silmapaistvalt entusiastlikku bioloogiaõpetust. Toanurgas on meil koolitundides algusest lõpuni viimistletud riiul ja Lutheri vabriku stiilis tool.

Aastaid on lapsed osalenud kohaliku loodusmaja matkaringis ja bioloogiadoktori juhendamisel Matsalus linde uurinud. Noorte treenerite käe all on nad treeninud 12 aastat järjepidevalt pallimängu ning kunstikooliajast on koduseintel 11–12-aastaste pliiatsijoonistusi ja akvarelle. Ja veel – eriliselt rõõmsameelse õpetajaga on nad käinud rahvatantsupidudel ning tõelise muusiku juhendamisel hakanud kitarri mängima.

Kõik need 16 aastat – nii koolis kui ka lasteaias – on nad söönud vähemalt kord päevas sooja toitu, mis mu Kanada tuttava sõnul pole sugugi iseenesestmõistetav.

Miks kohtab avalikkuses nii harva siirast tunnustust laste hariduse aadressil. Vastuseks on uus küsimus: aga kes oskab mõõta, kui palju ja mida on 4 + 12 aasta jooksul ära teinud õpilane, juhendaja-õpetaja ja lapsevanem?

Mitmetel ülalnimetatud ja teistel õppimisega seotud teemadel on selgitusi jaganud Heiki Krips ja Mare Leino, kelle raamatud ja artiklid õpetamisest kui juhtimisest ja heatahtlikud kommentaarid koolitundides kogetule on lapsevanemale hea orientiir. Orientiiri on vaja, sest meie laste aastad lasteaias, koolis ja huvikoolides on üks suuremaid hüvesid, millele meil ligipääs on, ning on mõistlik olemasolevad võimalused ära kasutada.

Minu 1981. aastal kirjutatud koolilõpukirjandi Vol. 2 on tähelepanuavaldus kõigile neile, kelle töö on seotud laste üld- või huviharidusega – tunnist tundi, päevast päeva, aastast aastasse. Ilusat suve!

Kommentaarid

  1. Tunnustust on ôpetajad tôesti rohkem Baja ja pidrvalt
    Ka radios ja TV
    Kui juhtub mifagi erakordset skis ikka kuuleb
    Sellel ôppeaastal said ôpetaja surma koolitunnis
    Paljude tervis ei pea pensionini vastu
    Head sônad aga ei ûhtki nine konkreetselt
    Nimetud
    Nûûd kevadel vôiks ometi ôpetajaid tánada rohkem

    linda tamm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht