„Noored kooli” teisel programmiaastal on võimalus valida eri kursuste vahel: hariduspoliitika, koolijuhtimine, projektijuhtimine või sotsiaalne ettevõtlus. Viis seitsmenda lennu osalejat valis hariduspoliitika kursuse, mille raames koguti häid näiteid oma kooli õpetajatelt ja mujalt. „Huvitava kooli” eeskujul korraldati neli mõttekoda koolides kohapeal eesmärgiga edendada kogukondades koostööd parema hariduse nimel. Teine siht oli tõsta esile õpetajaid, kes lähtuvad uuest õpikäsitusest. Alljärgnevatest artiklitest saab lähemalt lugeda, mida põnevat me tegime ja avastasime.

Huvitava Kooli mõttekojad jõudsid koolidesse

Kahe viimase kuu jooksul kutsusid programmi „Noored kooli” õpetajad ellu neli Huvitava Kooli mõttekoda: Väike-Maarja ning Rae vallas, Pirita majandusgümnaasiumis ja Kostivere koolis.

Mõttekodadesse kaasati ka ümberkaudsete seltside ja huviringide eestvedajaid, aktiivseid ettevõtjaid ning omavalitsuste esindajaid, aktiivselt lõid kaasa ka õpilased. Nii valmisid Väike-Maarja valla mõttekoja kohvipausi hõrgutised kohaliku õppekeskuse õpilaste praktikatundides, lauajuhtidena kaasati õpilasi ja teisi „Noored kooli” õpetajaid.

Tavaliselt on hariduse üle otsustanud kitsas inimeste ring, kuid nii, nagu on kadumas hierarhia klassiruumist, võiks ta kaduda ka koolis toimuva üle otsustamisest. Igal õpetajal ja õpilasel on võimalik kanda neidsamu väärtusi, mida oodatakse koolijuhilt – vastutuse võtmine ja muutuste algatamine pole pelgalt direktori ülesanne. Pirita kooli kümnenda klassi õpilane võttis koolides korraldatud mõttekoja kokku nii: „Kõik on meie endi kätes. Kui näed probleemi, siis tegele sellega.”

Millest koolide mõttekodades räägiti?

Leiti, et nii koolis sees kui ka koolide vahel on vaja teha rohkem koostööd. Koostööd on vaja ka huvikoolide ja ettevõtjatega. Arvati, et on aeg hakata sisuliselt kasutama seda vabadust, mida õppekavad õpetajale annavad. Peeti tähtsaks toetada õpilase arengut, mitte õpetada tuimalt ainet. Arutleti, kuidas saada üle hirmudest ja harjumustest, mis takistavad muutusi igapäevatöös. Leiti, et aineõpetajaks koolitatud õpetajatele tuleb luua ümberõppimise süsteem ning et lapsevanemad ja õpetajad peavad suhtlema kogu aeg, mitte ainult probleemide tekkides.

Lastevanemate, ettevõtjate ning teiste hariduse sõprade kaasamine polegi nii keeruline, kui esmapilgul tundus, mõttekodade lauad täitusid huvirühmade esindajatega suurema vaevata. Arutelu laudkondades oli särtsakas ning tavaliselt jäi ajast puudugi. Probleeme lahati konstruktiivselt, ei otsitud süüdlasi, vaid lahendusi ja koostöövõimalusi.

Mis saab edasi?

Skeptikul on õigus küsida, kuidas ja millal jõutakse arutelude juurest tegudeni. Meie mõttekojad näitasid, et sõna ei saa lihaks enne, kui inimesed pole leidnud oma mõtete ühisosa või pole tekkinud vastastikust usaldust. Püüame olla eeskujuks ja arutletut mitte sinnapaika jätta. Näiteks Väike-Maarja valla mõttekoja korraldajad saavad vallavalitsuse esindajatega järgmiste sammude paikapanemiseks kokku.

Ühe arutelu lõpul kõlas üleskutse üksteisel nööbist kinni võtta, asju arutada ja ideid jagada. Kui kellelgi on huvi oma kooliski Huvitava Kooli mõttekoda korraldada, võtke julgelt meiega ühendust, võime jagada materjale ja oleme nõuga abiks.

Indrek Lillemägi, Laura Komp

„Noored kooli” õpetajad

Huvitav Kool on haridus- ja teadusministeeriumi algatus, mis soovib motiveerida koole, lastevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle, et muuta koolides toimuv nähtavaks. Algatuse eesmärk on tõsta esile häid kogemusi ning julgustada tegutsema.

—

Vilje Taukuse õpilased teevad pillid endale ise

Mis võiks olla ühist „Heliseva muusika” peategelasel Marial ja Kiviõli 1. keskkooli 2. klassi juhatajal Vilje Taukusel (pildil)? Mõlemad armastavad lapsi ja muusikat ning mõistavad: lapsed kasvavad ilma vitsata ja elus hakkama saamiseks ei ole tähtsad üksnes akadeemilised teadmised.

Tähtis on toetada võrdsel määral õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Põhikool loob tingimused õpilaste erisuguste võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks. Algklassiõpetaja Vilje seda ka teeb, kasutades selleks muusikat. Teda teeb eriliseks algklassiõpetajaks see, et ta õpetab lisaks 2. klassile mudilastele laulmist ja pillimängu Kiviõli kunstide koolis. Kui tavaliselt annavad algklassiõpetajad kõiki aineid peale muusika, siis Vilje õpetab oma lastele ka muusikat, mis võimaldab tal kasutada muusikat ja rütmikat tähelepanu hoidmiseks ja teiste ainete õppimiseks.

Eelmise aasta kevadel valmistas ta oma 1. klassi õpilastega rütmipille, millega saab tekitada sahinaid, kahinaid, klikke jms. Neid omatehtud muusikariistu on kasutatud laialdaselt paljudes õppeainetes ja kontsertidelgi. Kui tänapäeval on hariduses kuumim sõna „lõiming”, siis just nende muusikariistade ise valmistamine võimaldabki tal loodusõpetust, matemaatikat, eesti keelt, kunstiõpetust ja muusikat lõimida. Loodusõpetuses sai käsitleda mitmesugust materjali, mida muusikariistade jaoks koguti ja kasutati. Matemaatikas sai mõõta pikkusi, ümbermõõte ja õppida kujundeid. Kunstiõpetuses sai iga õpilane oma muusikariista kaunistada just nii, nagu talle meeldis, kasutades eri tehnikaid. Kuna eesti keel on kõikide ainete alus, on see niikuinii igasse ainesse integreeritud.

Enda loodud muusikariistu esitlesid õpilased muusikat tehes emadepäevakontserdil ja teistel aktustel. Tundides kasutab Vilje muusikat lühipauside tegemiseks, et õpilased saaksid 45 minuti jooksul korrakski püsti tõusta, end liigutada ning siis värskemalt uuesti õppimisse süveneda. Õpilased mängivad muusikariistadega ka vahetunnis enda lõbustamiseks. Vilje tõdeb, et lapsed hoiavad pille hoolsalt, sest need ei ole lihtsalt kooli ostetud, vaid nende endi tehtud.

Vilje Taukus on eeskuju kõikidele algklassi- kui ka põhikooliõpetajatele, sest mitmekülgne ja lõimitud õpe ei peaks lõppema algklassidega, vaid seda peaks tegema iga aineõpetaja oma tundides. Põhikooli II ja III astmes tuleb õpetajatel praegusest rohkem koostööd teha, et täita õpilaste vajadusi ja põhikooliseadust.

Kerttu Sepp

programmi „Noored kooli” õpetaja

—

Kuidas korraldab arenguvestlusi õpetaja Katrin Hunt

Kostivere kooli kehalise kasvatuse õpetaja Katrin Hunt (pildil) on kahel viimasel aastal viinud edukalt läbi arenguvestlusi, millest on kasu saanud nii õpilased, lapsevanemad kui ka aineõpetajad.

Kehalise kasvatuse õpetajana tundis Katrin Hunt Kernu koolis töötades, et tal on arenguvestlustel raske õpilastele tagasisidet anda, sest ta näeb neid ainult kehalise kasvatuse tunnis ega tea, mida õpilased teevad mujal. Nii oli tal keeruline olla vahelüli vanemate ja aineõpetajate probleemide lahendamisel. Tal tekkis idee lapsevanemad, õpilased ja aineõpetajad korraga kokku koguda, et kõik mured ja rõõmud saaks silmast silma ära rääkida.

Nüüd lepitaksegi arenguvestlusteks kokku üks õhtu, mil kõik aineõpetajad, kes sellele klassile tunde annavad, on koolis. Õpilased tulevad kooli koos vanematega. Alguses on lühike lastevanemate koosolek, pärast mida käivad lapsevanemad koos lastega kõikide aineõpetajate juures. Iga õpetaja juures kulub 5–15 min.

Õpetajatega arutatakse läbi õpilase tugevused, arengukohad, eesmärgid ja viisid, kuidas aidata õpilasel oma eesmärkideni jõuda. Sel moel saab lapsevanem lapse kohta mitmekesist tagasisidet ning hinnete analüüsist jõutakse pädevuste, õpiharjumuste ning muude küsimuste arutamiseni. Katrin Hunt toob välja, et sellistel arenguvestlustel räägivad õpilase tulevikust nii tema vanemad kui ka õpetajad ning laps saab aru, et kool ja kodu mõtlevad sarnaselt. Lisaks tekib lapsevanematel isiklik kontakt õpetajatega, mis on tekkivate probleemide ennetamisel ja lahendamisel oluline.

Sellisel viisil arenguvestlusi läbi viies saavad ka õpetajad õpilaste kohta palju teada: mis motiveerib õpilast õppima, kuidas teda õppima suunata ja mis tema õppimist segab. Tihti saab õpetaja tagasisidet oma töö kohta ja alati kuuleb ka mõnd kiidusõna.

Arenguvestluste tagasiside on seni olnud ainult positiivne. Õpilaste õpimotivatsioon on arenguvestluste järel liikunud paremuse suunas. Lapsevanemad on olnud rahul, sest saavad oma lapse kohta palju teada, ja seda kõike positiivses võtmes. Aineõpetajad on rahul, et saavad kinnitust oma heale tööle ja tuleb välja, et lapsevanemad mõtlevad paljuski samamoodi nagu nemad.

Tiina Lind

programmi „Noored kooli” õpetaja

—

Õpetajaks sündinud – Kaisa-Helena Luht

Kaisa-Helena Luht (pildil) on õpetaja olnud peaaegu 20 aastat ehk aastast 1995. Juba lapsena mängis ta sageli mänge, kus oli lasteaiakasvataja või kooliõpetaja rollis, ning muid tulevikuplaane ei mäletagi endal olevat. Tänu väga huvitavatele bioloogiatundidele õpetaja Ilvese juhendamisel otsustas ta juba põhikoolis, et läheb seda ainet ülikooli õppima, ning vanemate teistsugusest soovitusest hoolimata ei taganenud oma otsusest. Kaisa-Helena kommenteerib oma elukutsevalikut nõnda: „Ülikoolis oli võimalus võtta ka pedagoogilise kursuse aineid. Ja kuna sain aru, et ma ei ole ikka see „päris” teadlane ja mulle meeldib inimestega suhelda, kasutasin selle võimaluse ära.”

Küsimusele, mis teeb ühest õpetajast hea õpetaja ning millised õppemeetodid õpilastes kõige enam huvi tekitavad, vastab Kaisa-Helena Luht: „Hea õpetaja suudab oma aine vastu huvi tekitada ja lastel silmad särama panna. Ta näitab oma aine eri külgi, ärgitab huviliste entusiasmi ja toetab õpilaste osalemist võistlustel. Selle kõige juures on hea õpetaja rahulik ja positiivne. Ta oskab vestelda mitmesugustel teemadel ega piira tundi vaid oma ainega, vaid annab edasi ka muid elulisi oskusi ja teadmisi ning aitab kaasa positiivse ellusuhtumise arenemisele. Mis puudutab õppemeetodeid, siis mulle meeldivad visualiseerivad meetodid – bioloogia teemadel on tehtud palju huvitavaid filme, mille üle koos klassiga arutleda. Suur osa minu tundidest toimubki arutelu vormis, kas grupitööna või siis kogu klassiga. Samuti meeldib õpilastele endile õppefilme teha.”

Mida arvavad oma õpetajast endised ja praegused õpilased? Mis teeb Kaisa-Helena Luha õpetajana eriliseks? Mis on tema tundidest kõige enam meeles ja mis muudab need õpilaste jaoks huvitavaks? Nendele küsimustele aitavad valgust heita Kaisa-Helena Luha õpilased.

Beatrice Rahlin:

Kaisa-Helena Luht oli minu bioloogiaõpetaja 8. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni. See oli aeg, mil minus tekkis sügavam huvi teatud õppeainete vastu ja valisin suuna, millega end edaspidises elus siduda. Kui veel põhikoolis arvasin, et soovin kogu elu tegelda humanitaarainetega, siis peagi asendus eelistus loodusteadustega, seda suuresti tänu õpetaja Luhale. Nüüd õpin arstiks ja olen väga tänulik, et õpetaja Luht aitas mul oma tundidega just selle eriala vastu huvi tekitada.

Mul on soojad mälestused, kuidas Kaisa-Helena Luht õpilastega suhtles. Oma nakatava optimismi ja naeratusega suutis ta hoida õpilaste hoiakut uute teadmiste omandamise suhtes positiivsena. Kui mõne teise aine õppimine tundus mõnikord tüütu kohustus, siis Kaisa-Helena Luht pani meid mõistma, kui olulised ning kasulikud bioloogiateadmised on, sõltumata meie tulevasest erialavalikust. Õpetaja Luht utsitas õpilasi ikka rohkem pingutama ja aitas sellele igati kaasa. Näiteks julgustas ta kõiki osalema bioloogiaolümpiaadil ja piirkonnavooruks valmistumisel ta mitte ainult ei soovitanud kasulikku kirjandust, vaid pühendas tundide viisi oma aega, et õpilastega bioloogiateemadel arutleda.

Olen tänulik ka kõiksuguste bioloogialaagrite, õpitubade, väljasõitude ja muude harivate ürituste eest, kuhu õpetaja Luht bioloogiahuvilisi kaasa kutsus. Neist kogemustest saadud teadmistepagas koos muu lisaväärtusega oli tohutult motiveeriv. Unustamatud on ka kõiksugu vigurid ja mängud, mida õpetaja Luht välja mõtles, et kas või mitoosi ja meioosi mõistet arusaadavamaks teha: alustades ristsõnadest ja lõpetades seikadega, kus keegi õpilastest mängis mõnda rakuorganelli.

Anna Alamets:

Kui lühidalt iseloomustada meie bioloogiaõpetajat, siis minu arvates on ta nagu professor Sprout „Harry Potterist” – tagasihoidlik, heatujuline ning naljatav, õpilastest hooliv, neid alati mõistev ning laialdaste erialateadmistega. Ta on inimene, kes armastab oma eriala ja suudab oma aine põnevaks teha ka neile, kellele bioloogia väga huvi ei paku.

Luht on olnud minu õpetaja kaks ja pool aastat, alates seitsmendast klassist. Ta on juhendanud minu loovtööd ning suunanud mind olümpiaadidele. Tänu tema suunavatele juhistele kasvas minu loovtöö ühistes aruteludes põneva teadusliku projektini. Õpetaja soovitusel saatsin selle konkursile, mille kaudu oli mul võimalus osaleda rahvusvahelises keskkonnalaagris Rogosi mõisas. Seal tutvusime vene ja läti kultuuriga ning õppisime bioloogia ning kunsti töötubade, öiste maastikumängude ja sündmusterohkete väljasõitude kaudu rahvusvahelise koostöö tähtsust. Ta on ärgitanud mind ise mõtlema ja julgustanud iseseisvust. Tema soovitatud raamatud, teaduskoolikursus ja keskkonnalaagrid on laiendanud minu silmaringi ning mõjutanud gümnaasiumivalikut.

Tema tundides on alati töömeeleolu, sest ta kasutab mitmesuguseid meetodeid. Ta tahab, et olulisim õpitust meile meelde jääks, ning seob bioloogiateadmised ühiskonnas aktuaalsete probleemidega. Tavaliselt meeldib talle asju kinnistada naljade abil. Näiteks alustab ta tihtipeale tundi huvitavate küsimustega, nagu „Kellel täna amülaasi vaja on läinud?” või „Kellel praegu rakuhingamist ei toimu?”. Õpetaja hoolib ka oma õpilaste tervisest. Tihti alustame tundi sirutustega ja mõnikord oleme teinud klassisiseseid seinaistevõistlusi.

Teema tutvustamisel kaasab ta meid aktiivselt vestlustesse, annab teemast enam huvitatutele lugemiseks lisamaterjale nii internetist kui ka raamatutest. Mõnikord teeme projekte, kus tuleb siduda loomingulisus, igapäevaelu ja õpikust loetud teooria. Viimases sellises pidime toitumise ja seedimise teemal tegema klassile esitluse või maketi. Minu arvates omandame tänu erinevatele õppemeetoditele lisaks bioloogiateadmistele oskuse koostööd teha ja teistega arvestada ning samas õpime iseseisvalt hakkama saama. Õpetaja Luha tundides saab iga õpilane tasapisi õnnelikumaks, keskkonnasäästlikumaks, elusloodust armastavaks ning pärismaailmas hästi orienteeruvaks inimeseks.

Kirke-Stina Kippel:

Kaisa-Helena on minu bioloogiaõpetaja olnud 8. klassist ning praegu õpin ma gümnaasiumi lõpuklassis. Kaisa-Helena on aktiivne tervisliku eluviisi edendaja meie koolis. Tema puhul pole sugugi imelik, kui tunnid algavad virgutusvõimlemisega ning enne lahkumist saavad kõik kaasa mõned koduaia õunad. Vastupidiselt paljudele teistele õpetajatele, kes koridorides mängida ei luba, on Kaisa jalgpalli mängivate põhikooliõpilastega kokkuleppe sõlminud. Kui poisid väga kõvasti ei lärma ning teisi ei sega, võivad nad vahetundidel palli taguda, sest nii saavad nad oma energiat välja elada ega istu terve pika söögivahetunni, telefon näpus. Lisaks on Kaisa-Helena aktiivselt populariseerinud õpilaste sööklas söömas käimist: ta on söökla juhatajaga konsulteerides lasknud õpilastel koostada ideaalse menüü toitudest, mida oleks võimalik koolikokkadel kõigile valmistada.

Minu lemmiktunnid õpetaja Luhaga on need, mille oleme veetnud klassiruumist väljaspool. Õppematerjali kinnistamiseks toimuvad meil tihti laboritunnid nii oma koolis kui ka TTÜ-s. Kõige meeldejäävamas laboritunnis uurisime ja lahkasime sea südant. Lisaks on meelde jäänud ühine kokkamine, kus proovisime oma sööklale väljavalitud retsepte ise läbi.

Kaisa-Helena tunnid on alati väga mitmekesised ning interaktiivsed. Õpetaja oskab hästi ära kasutada tehnoloogia võimalusi, mistõttu on videod ning mängud tundide igapäevane osa. Tundides on tähtsal kohal ka üksteiselt õppimine – kui algmaterjal on omandatud, õpime edasi tihtipeale gruppides või paarides, kus üksteisele äsja õpitut uuesti selgitame. Teisi õpetades kinnistub ka endal õpitu paremini ning õpilased on rohkem tundi kaasatud.

Merle Soots

programmi „Noored kooli” õpetaja