Just nimelt õpilasmalevad, sest kunagise ühe suure üle-eestilise õpilasmaleva asemel tegutseb praegu üle 40 malevakorraldaja, neist kolm suuremat Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Nõukogude aja lõpus õpilasmaleva tegevus hääbus, aastatuhande vahetusel hakati malevaid taas looma ja praegu on malevlasi üle Eesti kokku umbes neli ja pool tuhat.

Tallinna õpilasmalev pakub tööd pea tuhandele noorele

Tallinnas avatakse malevasuvi 25. juunil. Noorte põhitegevus on marjakorjamine ning mitmesugused heakorra-, haljastus- ja koristustööd, lisaks töötavad õpilased farmides ja taludes, korrastavad vanu mõisaparke, löövad kaasa ürituste korraldamisel ja teevad palju muud.

„Tööandjaid leida ei ole lihtne, neid võiks rohkem olla,” tunnistab Tallinna õpilasmaleva juht Ott Väli. „Selleks on meil staabis tööl eraldi inimene, kes otsib tööandjaid ja sõlmib kokkuleppeid. Alaealise töölevõtmisel on tingimused rangemad kui täiskasvanute puhul, palju on piiranguid. Riik võiks sellega seoses teha tööandjatele soodustusi, sellest on juttu olnud, kuid paraku pole neile seni ühtki boonust pakutud.”

Malevajuhi sõnul täitusid esimestena välgukiirusel just linnarühmad, kuhu oli tahtjaid viis korda rohkem kui kohti. „Kõige suuremat huvi näitasid üles 13–14-aastased põhikooliõpilased. Et kõik soovijad vastu võtta, peaks linnas olema 400 töökohta lisaks. Gümnasistide huvi õpilasmalevas töötamise vastu on aga vähenenud. Põhjust näen selles, et neil on võimalus endale suveks ka tasuvam töökoht leida, lisaks on paljud noored väitnud, et eelistavadki suve kodus veeta ja lihtsalt puhata. Praegu on linnast väljas asuvatesse rühmadesse 15–18-aastastele noortele veel vabu kohti.”

Kõige rohkem soovisid linnarühmadesse kandideerinud tööle minna Tallinna loomaaeda, mille üks põhjus on malevajuhi arvates see, et loomaaias on rühm nii tööd tehes kui ka vaba aega veetes koos. Tihti töötavad rühmaliikmed eraldi – näiteks ETK poerühmades ollakse paarikaupa ametis Konsumites ja Maksimarketites ja kokku saadakse alles pärast tööpäeva lõppu toimuvatel rühmaüritustel. Tallinnast väljas tegutsevatest ööpäevarühmadest oli populaarseim Ranna Rantšo, kus noored teevad talutöid ja saavad kolm nädalat koos elades kogeda ka malevaromantikat.

Kui suurema osa tööde puhul on fikseeritud kindel tunnipalk ja igaüks saab oma töötasu juba ette välja arvutada, siis marjakorjamisel sõltub palk peamiselt korjajast endast. Ott Väli toob näite, et ühe noormehe teenistus maasikapõllul oli eelmisel aastal tublisti üle 300 euro, mis on väga hea tulemus. Noormees võttiski õpilasmalevasse tulles sihiks nii lõbusalt vaba aega veeta kui ka tõsiselt tööd teha.

„Mina väärtustangi õpilasmaleva puhul kõige rohkem töökasvatust, just seda, et õpilasmalev annab reaalse elu kogemuse ja valmistab noore inimese tööeluks ette. Kindlasti õpetab malev ka iseseisvust ning arendab vastutustunnet ja üksteisega arvestamist,” kinnitab Ott Väli.

Iga rühm on oma nägu

Olulise osa malevaelust moodustab eakaaslastega suhtlemine. „Malev aitab iseennast paremini tundma õppida ning põhimõtted ja arusaamad paika panna,” leiab Kristiina Herkül, kellel on kogemus nii malevlasena kui ka juba kuuendat aastat rühmajuhina. Kristiina peab rühmajuhina tähtsaks seda, et koos veedetud aja lõpuks kujuneks 15–20 noorest üksteisega arvestav meeskond. „Tutvumist alustame meeskonnamängudega, teeme sporti – eriti populaarne on malevas võrkpall –, korraldame lõkkeõhtuid ja muidugi valmistume augustis toimuvaks maleva kokkutulekuks, kus iga rühm tahab hästi esineda. Üsna suure osa vabast ajast sisustavadki kokkutuleku jaoks laulu kirjutamine, etlus­kava kokkupanek ja selle harjutamine. Toimuvad traditsioonilised üritused, nagu malevapulm, uute malevlaste ristimine, teemapäevad. Ka noored ise pakuvad omalt poolt ideid välja. Igale rühmale on ette nähtud ka väike n-ö kultuuriraha, mille eest saab vaba aja tegevusteks vajalikku osta või mõne väljasõidu korraldada.”

Kristiina sõnul on iga rühm oma nägu. Palju sõltubki sellest, milline seltskond kokku saab, kuidas nad klapivad, kuidas rühmajuht neid liita oskab ja paljust muust. Malev, kus elatakse omamoodi kommuunielu, võib tuua välja inimese varjul olnud omadused ja näidata teda uuest küljest. Juhtub ka seda, et mõni noor püüab piire ületada ja teha midagi, mida ei tohiks.

„Et tekiks heas mõttes rutiin ja kord oleks majas, tuleb reeglid kohe alguses paika panna ja neid järgida,” näitab Kristiina kogemus. Kõige keerulisemaks rühmajuhi töös peabki ta seda, et kolme nädala jooksul peab teda jaguma igale poole. „Magama lähen õhtul kõige hiljem ja üles ärkan hommikul kõige varem.”

„Tallinna õpilasmalevas on rühmajuhtideks peamiselt noorsootöö eriala tudengid, kes tahavad saada kogemusi,” räägib Ott Väli. „On ka õpetajaid ja hoopis teise eriala inimesi. Mehi on kahjuks vähe. Veebruaris tehtud statistika näitab, et ainult 23% ehk alla veerandi rühmajuhtidest on mehed. Rühmajuhid saavad riigilt laagrikasvataja koolituse, maleva poolt on lisaks koolitus, kus vanad olijad jagavad oma kogemusi. Rühmas on kaks, vahel kolm rühmajuhti, olenevalt rühma suurusest.”

Eesti õpilasmalev 50

Et vanu malevatraditsioone elus hoida, korraldab Tallinna õpilasmalev igal aastal vabariikliku kokkutuleku, kus kolme päeva jooksul käib rühmade vahel spordis ja isetegevuses tõsine mõõduvõtmine. Tänavu toimub see 11.–13. augustini. „Kutsume sinna kõiki õpilasmalevaid üle Eesti, kuid reaalsus on see, et kohale tulevad mõned, sest valdadel on üsna kulukas oma noori teise Eesti otsa kokkutulekule saata,” tõdeb Ott Väli.

Järgmisel, 2016.aastal täitub Eesti õpilasmaleval 50 aastat. Projektijuht Kadi Mitt on juubeliürituste ettevalmistamisega ametis juba praegu. „Tahame järgmise aasta mais-juunis välja anda õpilasmaleva poolt sajandit koondava juubeliraamatu, mis keskendub mitte ainult ajaloole, vaid ka mälestustele. Raamatu koostamine käib ja meenutusi on ka saadetud,” jutustab Kadi. „Otsime võimalust teha ETV-s õpilasmaleva teemal saatesari, küsimus on rahastuse leidmises. Toimub ka kontsertkokkutulek, mille muusikaprogrammi kokkuseadmisega samuti praegu tegeleme. Lisaks lõime Facebooki lehe EÕM 50 https://www.facebook.com/EOM50, kust saab jälgida juubeliga seotut.”

—

Tartus proovivad malevaelu ka 7–12-aastased

Tartu noorte töömalevas on kohti umbes 700 malevlasele, rohkem on linnarühmi ja vähem linnast väljas tegutsevaid ööbimisega rühmi, selgitab Anne noortekeskuse noorte tööhõive koordinaator ja Tartu töömaleva juht Ave Kongo. „Kui varasematel aastatel on Tartus töö- ja puhkelaagreid korraldanud eri noortekeskused, siis sel aastal oleme loonud uue süsteemi ja koondanud kõik noortele pakutavad malevateenused ühte kohta. Esmakordselt katsetasime 7–12-aastaste rühmadega ja üllatuslikult said need esimestena täis. Selles eas otsustavad enamasti lapse eest vanemad ja õpilasmalev on hea võimalus lapse aega sisustada. Lisaks teenib laps taskuraha – seaduse järgi tuleb ka kõige noorematele malevlastele maksta miinimumtunnitasu, 2 eurot 34 senti tunnis. Nemad võivad teha kergeid töid kunsti, kultuuri ja reklaami vallas, näiteks jagavad muusikafestivali „Klaaspärlimäng” kontsertide reklaamlehti. Osalejate puudust pole ka 13–14-aastaste vanusegrupis, kuid alates 15. eluaastast on noorte huvi õpilasmaleva vastu väike ja neile on rühmades veel vabu kohti.”

Ave Kongo peab gümnaasiuminoorte vähese huvi põhjuseks, et malev ei paku nende jaoks motiveerivat töötasu ja nad leiavad tööd ka mujalt. „Praeguse aja noori huvitab ennekõike teenimisvõimalus, mitte niivõrd eakaaslastega koos vaba aja veetmine ja suhtlemine. See nostalgiline kujutelm, mille kunagised EÕM-is ja EÜE-s käinud on endale loonud, enam ei kehti. Kindlasti on oma mõju sellelgi, et tööturule on lisandunud IT ja tehnikavaldkonnaga seotud uusi ameteid ning huvid, mis paljusid noori malevasse tulema motiveeriks, on muutunud. Ilmselt vajaks malev uutmoodi lähenemist.“

—

Pärnumaa malev teeb oma kokkutuleku

Pärnumaal alustas suur osa rühmadest tööd juba 8. juunil. Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi direktori ja Pärnumaa õpilasmaleva piirkonnajuhi Katrin Uutsalu sõnul on malevas kohti pea 700 noorele vanuses 13–18. „Põhilised on heakorratööd: riisumine, rohimine, kalmistute ja jõeäärsete alade koristamine. Kuna Pärnu on turismilinn, töötab palju rühmi puhketaludes ning mõisates.”

Katrin Uutsalu usub, et võimalusel eelistaks enamik õpilasi ööpäevarühmi, kus tekib õige malevatunne. Paraku on rahapuuduse tõttu Pärnus praegu rohkem neid rühmi, kus malevlased lähevad õhtuti koju ööbima. „Tööandja on huvitatud õpilaste tööst, mitte nende pärastlõunase vaba aja sisustamisest, mis on maleva puhul väga oluline,” selgitab Katrin Uutsalu. „Minu põhimure piirkonnajuhiks saades oligi, et malev ei muutuks pelgalt nelja-viietunniseks tööpäevaks, vaid ka pärast tööd midagi toimuks. Et noored teeksid sporti ja isetegevust, järgiksid malevatraditsioone. See sõltub eelkõige eestvedaja entusiasmist ja õnneks on noori energilisi rühmajuhte juurde tulnud. Eesti noorsootöö keskuse kaudu on võimalik taotleda tegevustoetust, mis kulub õpilaste toitlustamisele ja osaliselt ka administreerimisele. Pärnumaa õpilasmaleval on aastatepikkune traditsioon korraldada oma piirkondlik kokkutulek Valgerannas, mida oleme püüdnud ka raskel ajal järgida. Käimas on Eesti õpilasmaleva 49. tegevusaasta ja Pärnumaal on malevategevus katkenud ainult aastaks – 1993 oli ainus aasta, mis vahele jäi. Selle eest tahan kiita oma eelkäijat Mati Sutti.”

Küll aga on õpilasmalev Karin Uutsalu arvates oluliselt noorenenud – kui vanasti olid malevas enamasti keskkooliealised, siis nüüd põhikooli vanem kooliaste. „Gümnasist, kes tahab tööle minna, otsib üldjuhul tulusamat tööd. Mul oleks McDonaldsi ketis 17–18-aastastele tööd pakkuda, aga huvilisi pole. Samas olen näinud, kui uhked ja õnnelikud on 13–14-aastased oma esimese omateenitud palga üle. Igal juhul usun, et õpilasmalev jääb. Kõige tähtsam on, et leiduks tööandjaid ning Eesti noorsootöökeskus, vallad ja linnad meid endiselt toetaksid.”