Nii tutvustas ennast üks kuueaastane missikandidaat ajal, kui Eesti Vabariigis korraldati missivõistlusi lasteaialastele. See meenus mulle, kui lugesin ajalehest, et action on lõpuks ometi jõudnud ka Eesti kooli. Maaletoojatena on tutvustatud noori õpetajaid, kes saanud vastava väljaõppe Ameerikas. Kui ma õigesti aru saan, siis on selle meetodi eesmärk tuua teatrimaailma tehnikaid ka kooliellu. Õpilane pannakse tegutsema mitte ettenähtud teksti alusel, vaid vaba improvisatsiooni vormis. Et mind valesti ei mõistetaks, ei julge väita, et selles pole midagi põhimõtteliselt uut. Ütleme siis nii, et draamaõppe elemente on Eesti koolis kasutatud ka endistel aegadel.

Rakvere legendaarne matemaatikaõpetaja Ado Pajo tutvustas paralleelsete sirgete mõistet järgnevalt. Ta tõmbas tahvlile kaks mittelõikuvat sirget, siis käsutas klassi püsti ja koos mindi teisele korrusele. Seal paluti vabandust tunni segamise pärast, õpetaja Pajo läks tahvli juurde ja tõmbas jälle alt üles kaks mittelõikuvat sirgjoont. Nii marsiti korrused läbi ja jõuti lõpuks tähetorni, kus õpilased käisid astronoomiatunnis tähti vaatlemas. Seal tõstis ta kaks kätt üles ja ütles: „Ja nii nad lähevad kosmosesse, ikka teineteisest ühel kaugusel, ilma et kunagi kokku saaksid.” Õpilased on hiljem tunnistanud, et paralleelsete sirgete mõiste jäi neile eluks ajaks meelde.

Kui liikuda ajas veel rohkem tagasi, siis 1950. aastatel oli minul vene keele õpetaja, kes juhendas vene keele ringi. Sinna koondas ta kooli kõige targemad ja andekamad õpilased. Muu kõrval lavastati seal teatritükke draamast ooperini. Vahel tõi ta seda tegevust ka klassiruumi, kasutades vene keele ringi õpilasi, kes tõmbasid teisedki õpilased kaasa. Meile see meeldis, aga seda meetodit kasutas ta harva, peamiselt vene keele õppimise vastu huvi tõstmiseks. Tema kindel veendumus oli, et õppetund on püha.

Iga uuenduse puhul peame esmalt leidma vastused küsimustele, kas see sobib meie koolikultuuri ning kas ja milleks me seda vajame – kas huvi tõstmiseks õppimise vastu või paremate aineteadmiste omandamiseks või aitab see paremini aru saada iseendast, teistest inimestest, meid ümbritsevast maailmast. Vastused tuleb lasta läbi oma kahtluste ja kõhkluste prisma ning siis otsustada. Kõik ei sobi kõigile ja kõik ei peagi tegutsema ühtemoodi. Aga mida rohkem õpetamismeetodeid õpetaja tööriistakastis on, seda parem.

Mul oli kunagi kolleeg, kes õpetas inglise keelt. Ta ei suutnud kuidagi tunnis korda tagada ja kordas iga paari minuti järel: „Stop talking!” Tol ajal oli noorte seas populaarne ansambel Modern Talking. Ja nii kui õpetaja ütles „Stop talking!”, panid õpilased makilindi käima ja hüüdsid „Modern Talking!”. Sellest draamaelementidega pikitud tunnist sai õpetajale kahjuks tragöödia – ta hakkas nutma ja jooksis klassijuhataja juurde abi paluma.

Küsisin ühelt tegevõpetajalt, kel on pikk õpetajastaaž, kuid kes on väga avatud kõigele uuele, mida tema action’i kooli jõudmisest arvab. Ta vastas, et teab sellest meetodist veel väga vähe, aga suund on olnud pikka aega selline, et draama tungib kooliellu ja kõik peab olema huvitav ja lavastatud. „Olen mõelnud, et kõik, mis on liiga huvitav, on ka väsitav. Järsku kaob koos sellega kooli tõsiseltvõetavus?” paiskas ta õhku küsimuse. „Kui aega saan, tutvun kindlasti selle meetodiga lähemalt,” lisas ta, „ainult et nad peaksid action’i asemel välja mõtlema mõne eestikeelse sõna. Aga mis puutub äkšnisse, siis sellest ma nii väga puudust ei tunne. Koolis käib üks äkšn kogu aeg,” lõpetas ta vestluse huumorinoodiga.