Politseiniku, päästja või vanglateenistuja tööle mõeldes kangastuvad paljude silme ette eelkõige suured ja tugevad ametnikud. Kui Eestis tänavail, päästeoperatsioonidel või vanglas vastavates vormides tegutsevaid ametnikud vahel ka pikkuse, kaalu või kehaliste võimete ideaalomadusi ei täida, siis hakkama saama peavad nad ka kõige keerulisemate tööülesannetega. Selleks on neid sisekaitseakadeemias ette valmistatud.

Igasuviselt jõuab kätte aeg kõrgkoolidesse sisseastumisdokumente esitada ning kandideerijail tuleb mõnel juhul kergem, teisalt keerulisem konkurss läbida. Sisekaitseakadeemiasse ei pääse vaid elektrooniliste kandideerimisvoorude kaudu. Konkursikomisjonid püüavad kindlaks teha kandidaatide sobivust just valitud erialale ning vestlusega selgitatakse nii tulevast õpisuutlikkust kui ka motivatsiooni valitud eriala omandamiseks. Nagu varasemate aastate kogemus näitab, ei jõua kõik vestluseni, sest põrujaid on nii eesti keele kui kehaliste võimete testides. Sisejulgeoleku valdkonnas õppida soovijate toetamiseks korraldab akadeemia keelekeskus mitmeid ettevalmistavaid kursusi, mille lõpus saab sisseastumistesti teha.

Et kandideerijatele juba varakult selgust tuua, kas nad ka kehaliste katsete lävendid täidavad, on akadeemias korraldatud neli aastat eelkatseid, millel kõik alad edukalt läbinud ei pea juulis enam kehalistele katsetele tulema. Samas saavad need, kes veel piisavalt harjutanud pole, kontrollida, kui palju normide täitmisest puudu jääb ning pärast treenimist tulla sooritama korduskatseid. Üha rohkem kandidaate kasutab seda võimalust. Käesoleval aastal sai eelkatsetel osalenud 160st kandidaadist kehalised katsed sooritatud 117.

Varasematel aastatel on akadeemiasse sissesaamiseks olnud vaja teha ka keerukamaid katseid, aga praegu on lävendnõueteks 20 toenglamangus kätekõverduse ja 30 istesse tõusu sooritamine ning 1500 m jooksu läbimine vähemalt ajaga 7.30. Nagu kogemus näitab, on katsete tegijail olnud keerukam toime tulla kätekõverduste ja jooksuga.

Mitmed naiskandidaadid tunnistasid, et nad on küll palju kätekõverdusi teinud, aga ei teadnud, et alumises asendis on vaja nii sügavale laskuda. Samas ei õnnestunud neil ka katsete ajal enda tehnikat korrigeerida, sest jõuomadused ei võimaldanud õlavarre toetuspinnaga paralleelseks laskmise korral end enam sellest asendist toenglamangusse üles suruda. Seega kui kehalise kasvatuse õpetajad teavad, et mõni nende õppuritest peab haridustee jätkamiseks tegema kehalisi katseid, oleks hea, kui saate neid tehnika osas juhendada. Kuna enamik noori kasutab nutiseadmeid, millega on lihtne enda liigutusi filmida, võib soovitada seda ka enesekontrolliks, et nad veenduksid enda soorituse vastavuses nõutud mudelile.

Akadeemia spordikeskusesse on sageli pöördutud küsimusega, kuidas kiiresti lävenditäitmise vorm saavutada. Kahjuks ei saa kehaliste võimete teste „eelmise õhtuga ära õppida”. Kui keha ei ole üldse mingi liigutusega harjunud, võib vahetu katsete-eelne proovimine ka mõningal määral tulemust parandada, kuid võimete arendamine on pikem protsess. Need, kes praegu alles avastavad, et võiks olla huvitav omandada mõni Sisekaitseakadeemia pakutud erialadest, aga seni ei ole regulaarselt spordiga tegelenud, ei tohiks enam treenimisaega kaotsi lasta. Vormikandjate puhul ei anna riietus automaatselt kaasa häid võimeid, sisu selle vormi sisse tuleb ikka igaühel endal toota.

Enamik akadeemia eelkatsetel osalenuist soovib õppima asuda politsei- ja piirivalvekolledžisse, veidi väiksema huviliste arvuga paistsid silma tolli ja maksunduse ning korrektsiooni erialad. Väga palju soovijaid ei ole veel päästeteenistuse erialale, kus pärast aastast vahet taas kõrgharidusõpe avatakse.

Eelkatsetel käinutest 126 vabatahtliku mõõtmistulemuste järgi on akadeemiasse pürgivate naiste keskmine pikkus 164 cm ja kaal 62,5 kg, meestel vastavalt 178 cm ja 89 kg. Täiesti tavalised Eesti inimesed. Ainult nende soov on eriline – omandada amet, milles töötades saab kaasa aidata riigi sisejulgeoleku tagamisele.

Valiku ja kandideerimismotivatsiooni sõnastas hästi üks piiriäärsest paigast pärit noormees, kes leidis, et ta ei taha päriseks linna, aga maale, enda kodukohta jäämiseks oleks vaja just sisejulgeoleku valdkonnas õppida, et hariduse omandamise järel oleks tagatud ka töö. Tema sai kehaliste katsetega edukalt hakkama ning hoian talle pöialt, et akadeemiasse konkureerimine ka õnnestuks.

Muidugi võib kõrvaltvaataja küsida, et miks me ikkagi akadeemias kõigi nende testide ja vestlusvooruga sisseastujate ja enda aega kulutame ja palju soovijaid ukse taha jätame. Ainult riigieksamite tulemuste põhjal pingerida kokku seada on kindlasti kiirem ja odavam, aga see ei pruugi tagada, et meie õppurid valitud eriala õhinaga omandaksid ja hiljem sellel ka Eesti hüvanguks enda unistuste tööd teeksid, olgu siis meie väikese riigi piiride sees või kusagil mujal Euroopa Liidus.