Esmaspäeval viidi riigikogus läbi haruldane sündmus Eesti demokraatia praktikas. Samal päeval soovisid usaldust ehk toetust peaministrile ja valitsusele mõõta nii opositsioon kui ka valitsus ise. Mõõtmisel selgus, et koalitsioon püsib. Veel. Juhtunule lisab vürtsi see, et kõik toimub vaevalt kolm kuud pärast üldvalimisi, mil võimu teostavad erakonnad kolme peale valijalt piisava toetuse said. Miks nii ruttu mõõtma kiputi ja kellele see kasulik on?

Usaldus- ja umbusaldushääletus valitsuse parlamentaarse toetuse väljaselgitamiseks pärineb ajalooliselt Briti demokraatiast, kus seda tugeva kaheparteisüsteemi ajajärgul küll viimased sada aastat harva kasutatakse. Eestis on umbusaldusavalduse algatamine vabaduse aastail olnud opositsiooni tegevuse standardpraktika juba põhiseaduse taaskehtestamisest saadik. Ja miks ka mitte, kui põhiseaduse § 97 usalduse mõõtmise üksikasjalikult ette on näinud.

Umbusaldushääletuse puhul on tegu näiliselt tugevama kasuks töötava instrumendiga. Parlament on valitsuse tööandja ja kui seal usaldus ehk enamuse toetus peaks kaduma, pole põhjust ka valitsust pidada. Valitsuskoalitsioon saab umbusaldushääletust võites tõestada, et tema ülekaal on jõus, näidaku arvamusküsitlused mida tahes. Seega, selle protseduuri tagajärjel tugevam võidab võimule jäämise või sinna saamise mõttes. Valdav osa umbusaldushääletustest aga viiakse läbi ilma lootuseta võimule pääseda ning nii hetkekasu kui ka pikema perspektiivi tulu avaldub muus. Võib öelda, et usaldushääletuse toimumine ja avalik tähelepanu sellele, sõltumata tulemusest, on iseenesest juba usaldust õõnestav toiming. Sest miks peaks midagi, mis on kindel, kontrollima ja mõõtma? Terve inimene ju ei kontrolli iga päev oma kehatemperatuuri kraadiklaasiga.

Kaudselt saavad umbusalduse mehhanismi kaudu valitsuse koosseisu mõjutada valijad valimistevahelisel ajal. Kui ikka piisav hulk koalitsiooni saadikuid valitsuses nähtavalt kõhklema lööb, siis on olemas viis, kuidas toetust kontrollida. Tõsi, latt on Eestis seatud küllalt kõrgele, valitsuse umbusaldamiseks peab selle poolt olema riigikogu koosseisu enamus ehk vähemalt 51 saadikut.

Lihtkriitika umbusalduse aadressil (mida kahjuks esitas viimati ka väiklaselt solvunud peaminister) on, et see ei lähe niikuinii läbi, aga segab tööd; et see on opositsiooni kius või siis koguni riikluse õõnestamine. Opositsiooni eesmärgid võivad just sellised mõnel konkreetsel juhul ollagi, kuid välistatud pole ka õilsamad kaalutlused. Ebaterve nartsissism võib valitsusel või ministril takistada oma küündimatuse nägemist ja keegi peab siis aitama. Opositsioon peabki kõigi seaduslike vahenditega püüdma takistada otsuste langetamist, kui nende sisu on vastuolus vähemuse veendumustega. Ja lõpuks, iial ei või teada, millised igaühe meeleolud 101-pealises seltskonnas tegelikult on. Või siis on see teada ja sel juhul mõõdetakse parteidistsipliini tugevust.

Opositsiooni jaoks võib umbusalduse algatamine olla poliittehnoloogiline või suhtekorralduslik võte selleks, et pälvida tähelepanu ja neutraliseerida valitsuse poolt tulvavat ürgpositiivset uudisvoogu. Kuna erakonnad ei istu parlamendis päris umbsetes ja suletud kastides, pannakse umbusaldust avaldades paraja surve alla koalitsiooni maailmavaateliselt piiripealsemad või siis ka millestki ilma jäänud või jääda võivad saadikud. Tähendab, opositsiooni käik sunnib valitsuse „sisseostudele”. Nii mõnigi saadik saab toetushääle eest eelarvesse rahalisi nõudmisi esitada – vanemad poliitikavaatlejad mäletavad sellist kauplemist märksõna „kooli­katused” all, gurmaanidele meenub aga ehk isegi „Joonase lähetamine”.

Opositsiooni käik tekitab koalitsioonis uusi pingeid ja ebamugavust ning annab punkte ka juhul, kui keegi opositsiooni hulgast umbusalduse poolt hääletamisel nupule ei vajutagi. Aga proovima peab, sest valitsuse umbusaldamine võib ka läbi minna – 1994. aasta sügisel see õnnestus ja mõnd hilisemat valitsust on parlamendis mahavõtmisest päästnud vaid umbusalduse ennetamine tagasiastumisega.

Kogu mäng töötab opositsiooni kasuks ka juhul, kui usaldusküsimuse algatajaks on valitsus (seda reguleerib põhiseaduse § 98). Seda praktikat pole Eestis enne Taavi Rõivast viljeletud just ilmselgel põhjusel, et protseduuri läbimine murendab valitsust võrdselt umbusaldamisega, tegu on läbirääkivasse ja kaasavasse demokraatiasse sobimatu jõuvõttega, mille tagajärjel jõustatakse mõni eelnõu seadusena arutamist ja kompromisse vältides. Valitsus nõudis oma jüngritelt usalduse kinnitust, nagu kuri jumal igapäevast ohvriandi. Ta alandas iseseisvalt mõtlevaid koalitsiooni liikmeid ning sisuliselt tegeles häälte väljapressimisega. Eriti asendusliikmed ja muidu napilt marjamaale pääsenud said ju aru: kui poolthäält ei tule, oled varsti kohast ilma ja lähed põllule tagasi! Keegi ei talu ähvardamist ja alandamist aga lõputult.

Mõõtmise käigus sai valitsus seekord ühe erandiga kõik planeeritud hääled kokku. Mida ja kui palju valitsus ohvriks pidi tooma ning milliseid uusi erinõudmisi usaldusküsimus endaga kaasa võis tuua, näeme hiljemalt sügisese eelarvemenetluse ajal. Vahetu tulemus on aga 2:0 opositsiooni kasuks.