Noored, kes lõpetavad 12. klassi, on kõik väga erinevad, seega on kõigil erinevad nii tulevikuplaanid kui ka maailmavaade. Gümnaasiumi lõpetamine tähendab meie jaoks täiskasvanuellu astumist. Järgnevad otsused on vundamendiks meie tulevasele karjäärile. Mida edasi teha ja kuidas selleni jõuda?

Muidugi on valikuid palju: kas lähed kohe ülikooli, kas ootad mõnda aega ja lähed hiljem ülikooli, kas ei lähe üldse ülikooli või lähed hoopis kutsekooli. Välismaale minek on ka üks variantidest, mida meie koolides palju propageeritakse. Minugi koolis käidi mitu korda välismaa ülikoolide kohta seminare tegemas. Tekkis küsimus, miks meile Eesti ülikoole nii palju ei propageerita? Siis imestame, miks eesti noored välismaale õppima lähevad.

Võiks öelda nii, et koolides ei panustata niivõrd sellele, et õpilane leiaks oma tee või oma andekuse, vaid pigem sellele, et ta õpiks teatud fakte. Ei saa mainimata jätta, et kooli haridussüsteem on jäänud  täiesti eluvõõraks ega too meieni aktuaalseid teemasid. See ei õpeta meile seoste loomist, ning õpilastel pole õpitud faktide ja saja valemiga midagi peale hakata. Kool peaks töötama selle kallal, et tutvustada õpilastele nende võimalusi. Õpetajad võiksid pöörata tähelepanu kõikide õpilaste oskustele, ning suunata neid kas siis vastavatesse huviringidesse või tegeleda õpilastega rohkem individuaalselt. On ju ka õpilasorganisatsioone, kus saab rakendada noorte ettevõtlikkust ja läbi selle neile enne ülikooli või tööturule astumist kogemusi anda.

Nagu me kõik teame, on üks osa gümnaasiumist eksamid, mida vältida ei saa. 12. klassi algust võetakse väga lõdvalt, sest eksamid on ju veel nii kaugel. Aastavahetusel pidime ära valima lõpueksamid ja õpilased hakkasid muretsema, aga endiselt ei toimunud midagi. Kevadel jõudis kätte suur avastus: eksamid ei olegi kaugel. Nüüd algas suur õpispurt. Sellest võib järeldada, et õpilased, kaasa arvatud mina, ei oska oma aega planeerida. Muidugi on ka neid, kes väga palju õpivad, ega kõik ei olegi üdini laisad.

12. klassi alguses ei osanud enamik meie klassist öelda, mida edasi teha ja kuhu ülikooli minna. Alles täiesti lõpus, viimaste eksamite päevadel, oskas öelda kolm neljandikku, mida edasi teevad. Mina ise leidsin ennast selle aasta jaanuarikuus, ning seda ka tänu oma vanematele ja lõputöö teemale. Kuidas mina jõudsin selle otsuseni? Ma lõpetasin Tallinna kunstigümnaasiumi, kus üks osa viimasest klassist on lõputöö, mis on väga mahukas. Iga õpilane saab valida ise omale lõputöö teema. Minu valik oli teha vitraažaken Tiffani tehnikas. Mind inspireerisid mu vanemad, seletades mulle, kui väike väärtus on tegelikult odavkunstil ja kui suur väärtus on teosel, mille kallal on palju vaeva nähtud. Niisiis võtsingi ette oma väga mahuka ja keerulise töö. Seda vitraaži tegin ma neli kuud ja selle aja jooksul oli palju nuttu ning naeru, palju läbikukkumist ja jätkamist, ning väga palju rõõmu, eriti siis, kui töö valmis sai. Seda rõõmu oli nii palju, et alustasin juba järgmise vitraažiga. Nii tekkiski mul uus kirg. Mõistsin, et mida rohkem sellega tegelen, seda suuremaks muutub soov sellega edasi tegeleda.

Minu kallis õpetaja Liane Rohtmäe, kes on olnud aasta otsa minu juhendaja, aidanud ja toetanud mind iga päev, näitas mulle Eesti kunstiakadeemia võimalusi ning minu valikuks osutus alguses metall-ehtekunst, kuna olin 10. klassis sellega kokku puutunud ja see tuli hästi välja. Hiljem avastasin, et klaasikunst on minu eriala. Minu jaoks on väga oluline teha midagi, mis mind õnnelikuks teeb, kuna olen nii püsimatu ega suuda tegeleda kaua rutiinse erialaga, milles ei tunne ennast eriti mugavalt. Elus tuleb niigi hetki, kus tuleb teha ka neid asju, mis meile ei meeldi. Tulevik on meie endi teha, ning kunagi ei tea, mis edasi saab. Eelistused muutuvad ja tuleb ka selliseid olukordi, kus oma eriala muudetakse, kui avastad poole õppimise pealt, et see eriala ei istu. Siiski ei tasu üle muretseda ning tasub juhinduda oma sisetundest.

Üldiselt võib öelda, et gümnaasiumi lõpp on väga pingeline ja keeruline periood. On ka häid hetki, näiteks see, kui mõistad, et ei peagi enam selles rutiinis iga päev elama. Mina ise ei ole oma tulemustega rahul ja mõistan, et oleksin pidanud rohkem vaeva nägema, kui see võimalus oli. Tulevastele abiturientidele tahaksin soovitada: andke endast kõik, et mitte pärast kahetseda, sest võimalus keskkooli lõpetada on ainult üks – ja see on alles algus.