Margus Karu debüütromaan „Nullpunkt” oli mitmeski mõttes minu põlvkonna ehk laulva revolutsiooni laste kooliteed kokku võttev teos. Meie oma „Kevade”, kui natuke familiaarseks muutuda. Seda olenemata tõsiasjast, kas käisid pealinna eliitkoolis või „mägede” magalakoolis. Nüüdseks on see generatsioon jõudnud nuusutada ülikooli ja selle heal juhul ka lõpetada ning künda oma esimesed vaod tööpõllul. Kätte on jõudmas aeg muutuda noortest ja andekatest rikasteks ja edukateks.

Sellise elumuutuse lävel on ka Karu uue romaani „Täna on täna ja forever on forever” peategelane Tekla Tuul. Reklaamibüroos pakutakse talle kaasosalust, teletöö on muutmas teda Eestimaa järjekordseks staarikeseks ning elukaaslane Gea soovib leivapätsid küprokmajas asuvasse kappi kokku panna. Näib, et kõik vajalikud koostisosad järgneva eluetapi edukaks läbimiseks on kandikul Tekla ette asetatud.

Ent Tekla ei soovi sisimas ühtegi neist muutustest. Ta mõistab, et kõik need oleksid tehtud selleks, et meeldida teistele. Emale, ülemustele ja tüdrukutele Club Privés. Tekla ei soovi „täie hooga oma noore ja eduka kelguga mööda Estonian dream’i kõige kõrgemat mäge alla kihutada”. Tema tõeline soov on „leida õigustus mitte midagi teha”. Lihtsalt olla, ilma ühiskonna poolt peale pandud ootuste ja kohustusteta. Miks peab tema olema uue „võitjate põlvkonna” kaanenägu?

Nõnda otsustab aina enam depressiooni käes kannatav Tekla järjekordse „sünnipäevapeo” käigus ära manustada kõik kätte juhtunud meelemürgid. Ärgates leiab ta end haiglapalatist Uus-Meremaal ning selgub, et kohalik politsei süüdistab teda narkootikumide smugeldamise katses riiki. Nõnda saavadki alguse psühhedeelsed eneseotsingud maakera kuklapoolel, kus mõned märksõnad on haldjakeel, svipsis Snegurotška, Tripi-Pipi, Bob Marley võluaed ja zombi-laamad.

Keelekasutus on üks tahkudest, millel võiks Karu uue teose juures pikemalt peatuda. Romaan oleks otsekui konkursile „Kes suudab rohkem uusi ja huvitavaid väljendeid välja mõelda?” esitatud võistlustöö. Raamat on tihedalt täis originaalseid ning kirjaniku arvates kindlasti ka poppe ja noortepäraseid keelendeid („kell on alles imik”, „kleenu-peenu eskimo”, „pulli- või pupillipulk”, „Harry Potterina korjati mind mu kipskonkust välja ja viidi imedemaale ekskursioonile”, „tahaks ummisjalu hapukoorebasseini poole joosta ja peakat hüpata”).

Lugemist alustades tunduvad sellised väljendid tõesti uudsete ja mängulistena, kuid teksti edenedes muutuvad kiiresti tüütavaks ning tarbetuks. Põhjus on kistud ja tehislik üldmulje, mis tuleneb kirjaniku soovist imponeerida lugejaid oma „omapärase ja kavala” mõttelennuga. Minu lemmik oli „… lehvitab meile nagu Anu Saagim, kes „Sigade revolutsioonis” malevasse jõudis”. Selline väljend kaotab aga väga kiiresti oma aktuaalsuse, huumori ja löövuse (vahest juba ongi kaotanud). „Homne lugeja” ei tea, kes on Anu Saagim ja miks oli ta karjuseks revolutsioonilistele sigadele. Nagu ei tea paljud tänased lugejad, mis on kapsaraud ja miks rotid seda liigutada ei jõudnud. Isegi kui neid mitu oli.

Karu esikteos „Nullpunkt” oli tänu käsitletud temaatikale (koolikiusamine, problemaatilised peresuhted, hirm tõrjutuse ees) tunduvalt ajatum ning on koha sisse võtnud ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Romaan „Täna on täna ja forever on forever” on selfie, mida õhtu jooksul Facebooki seinal ohtralt jagatakse ja laigitakse, aga mis mattub kiiresti uute postituste laviini alla ja vajub unustusse. Margus Karu uut romaani tuleb tõesti täna lugeda, sest homme on teose „parim enne” juba möödas.