Peagi on käes uus kooliaasta. Eriti tähtis on see tüdrukutele ja poistele, kes astuvad esimest korda kooli aulasse, et kätte saada oma esimene õpik – aabits. Selle sündmuse tarvis on kleidid või viigipüksid, millega tähtsat päeva vastu võtta, kindlasti juba ammu olemas. Emad ja isadki on paremad riided kapist välja valinud.

Siinkohal tahaksin meenutada enda esimest koolipäeva. See oli mõnevõrra teistsugune, kui enamikul oma esimest koolipäeva tähistavatel õpilastel. Mina pidin minema oma esimese klassi aktusele üksinda, kuna mu ema oli väiksema vennaga kodus. Olin selleks valmis ainult seetõttu, et ema lubas mulle pärast koolipäeva järele tulla.

Kuna pidin üksinda kooli minema, jäin ma sinna hiljaks. Mäletan, et seljas oli mul laia pitskraega valge pluus ja must pihikseelik, käes lillekimp. Sellisena koolitrepist üles astudes ja aula ukse taha jõudes nägin oma esimest õpetajat ja klassikaaslasi. Õpilased olid aktusele minekuks kahekaupa rivis. Ma küll hilinesin, kuid klassijuhataja ei läinud aulasse, sest üks tema õpilastest oli puudu. Praegu meenutan teda sooja südamega, kuid kahju on, et ei ole talle endale selle eest aitäh öelda saanud.

Ma ei mäleta, mis toimus aktusel ega ka seda, mida tehti klassis peale pidulikku sündmust, küll aga mäletan momenti, kui kaks väikest silma otsisid kedagi. Kedagi, kellega pidin veel kokku saama. Mul oli olemas õpetaja, klassikaaslased, kuid puudus üks, kes selle tähtsa päeva täiuslikuks tegi. Just teda, oma ema, ma otsisingi. Olin juba garderoobis, rahvast oli palju, kui ootamatult nägid need väikesed silmad trepist alla tulemas kauaoodatud isikut. Minu rõõm oli suur, nüüd võisin ka teistele öelda, et mu ema on koolis. Esimene koolipäev sai minugi jaoks täiuslikuks.

Miks oli see ühele väikesele inimesele nii oluline? PhD Monica Sakk (2013) kirjutab oma väitekirjas „Õpilaste, lapsevanemate ning õpetajate hinnangud õpilase toimetulekule…” nii perekonna, õpetaja kui ka kaasõpilaste mõju koolis hakkamasaamisel. Ta ütleb, et perekonna toetav mõju lapse toimetulekule koolis põhineb eelkõige kahel suuremal faktoril: vanemate osalusel koolielus ja kasvatusstiilil, mis toetab lapse autonoomsust, st tema iseseisvust ehk oskust ise valida.

Just sellist tuge, mis aitaks mul täita esimesse klassi astuva õpilase kohustusi ja ülesandeid, otsisin oma ema olemasolu näol minagi.

PhD Monica Sakk (2013) ütleb veel, et vanematepoolne julgustav ja toetav suhtumine ning lapse õppeprotsessis osalemise jälgimine toetab lapse kooliedu.

Siit järeldub tõsiasi, et täiuslikuks kooliaastaks vajab õpilane kogu aasta vältel kõiki neid kolme: oma õpetajat, klassikaaslasi ja vanemaid.

Miks pidas üks väike tüdruk oluliseks öelda oma klassikaaslastele, et ta ema on ka siin? Väikesed lapsed peavad loomulikuks, et nende emad ja isad on nendega koos ja aitavad neid. Kui ühel õpilasel see abi ja tugi puudub, siis märgatakse seda kaasõpilaste poolt ja see mainitakse ära, puht lapselikust siirusest. Järelikult ema ja isa olemasolu mõjutab ka õpilaste omavahelisi suhteid.

Tahaksin veel kord tsiteerida PhD Monica Sakki: „Sotsiaalsetes suhetes vajavad õpilased seotust ja lähedust. Kooli kontekstis tähendab see seda, et kui õpilane tunnetab, et koolikliima või õpetajad on külmad, hoiavad distantsi, on hoolimatud või tõrjuvad, siis tekivad probleemid toimetulekuga.” (2013).

Kallid emad ja isad, olge see toetav mõju lapse toimetulekule ning kooliedu saavutamisele. Kui õpetaja ja klassikaaslaste kõrvalt puudub lapsevanem, ei ole täiuslikkust.

Soovin kõikidele tüdrukutele ja poistele algava kooliaasta puhul ilusat aktust ikka koos ema ja isaga.