Veel mõni päev ja uus kooliaasta on käes. Koolides alustavad tööd ka eelkoolirühmad, kuhu koolijuhtide kinnitusel on soovijaid iga aastaga rohkem. Tartu Midrimaa lasteaia õppealajuhataja Ellen Einaru uuris kevadel Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös, kuidas hindavad lapsevanemad lasteaias kooliks tehtavat ettevalmistust ning miks ja milliste ootustega lapsed eelkooli pannakse.

Põhjus, miks ma selle teema valisin, on lihtne, selgitab Ellen Einaru. „Olen aastaid lasteaias töötanud, viimased kümme aastat Tartu Midrimaa lasteaias, alguses õpetajana, nüüd õppealajuhatajana, ja näinud seda tublit tööd, mida lasteaiaõpetajad laste kooliks ettevalmistamisel teevad. Et paljud pered panevad lapse veel lisaks eelkooli, hakkaski mind huvitama, kas lapsevanemad siis tõesti ei väärtusta lasteaia tööd, et laps vajab veel kooli juures lisaõpet. Seni oleme koolidelt saanud tagasisidet, et lasteaiast saadud teadmistega saavad lapsed hästi hakkama.”

Tartu Midrimaa lasteaias tegutseb 1999. aastast ka eelkool Midrikool, mis on osa õppekavast ja mille eest lapsevanemad eraldi maksma ei pea. Midrikool toimub kord nädalas ja seal õpetab lapsi Ellen Einaru. „Et saaksin individuaalset tööd teha, olen jaganud rühmad pooleks. Eelmisel õppeaastal oli meil kaks koolieelikute rühma, sel aastal on samuti kaks, nii et eelkoolitunnid on neljal hommikul. Kõigepealt teeme 40 minutit emakeelt, pärast väikest vahetundi järgneb matemaatika, kokku poolteist tundi. Midrikool on vabatahtlik, aga seal käivad kõik lapsed. Sellegipoolest käivad paljud neist lisaks mõne kooli juures tegutsevas eelkoolis.”

Ellen Einaru jagas magistritööd tehes üheksateistkümnes Tartu lasteaias kooliminevate laste vanematele välja 533 ankeeti. „Korrektselt täidetud ankeete sain tagasi 297, need ongi töö aluseks. Vastanutest 174 last ehk 59% sai kooliks ettevalmistuse ainult lasteaias, 123 last ehk 41% lastest käis lisaks ka eelkoolis. Ühe varasema uuringu järgi oli eelkoolis käijate protsent kõigist kooliminejaist 35%, nii et mõnevõrra on nende arv tõusnud. Oma töös uurisingi, kuidas vanemad lasteaiaõpetajate tööd hindavad ja millega nad rahul pole. Küsisin ka lapse eelkooli paneku põhjusi, samuti seda, millised ootused vanematel eelkoolile on.”

Ellen Einaru sõnul oli tulemus lasteaednike jaoks rõõmustav. „Kõik ankeedile vastanud lapsevanemad, sõltumata sellest, kas laps käis eelkoolis või mitte, hindasid lasteaiaõpetajate tööd väga kõrgelt. Üle 60% vastanutest pidas lasteaias tehtavat tööd väga heaks, veerand küsitletutest heaks. Halvaks hindas seda kummastki grupist ainult üks vastanu. Eraldi olid vanemad välja toonud, et lasteaedades on head õpetajad ja eakohane mänguline tegevus, mille käigus õpetatakse lapsele ka tähed ja numbrid selgeks.

„Selgelt tuli välja, et lapse eelkooli paneku põhjuseks ei ole lasteaias tehtava ettevalmistustöö vähesus. Küsimusele, millele võiks lasteaed rohkem tähelepanu pöörata, vastasid vanemad, et lapse sotsiaalsete oskuste arendamisele – käitumisele, korraldustele vastavalt tegutsemisele, oma tegevuste lõpule viimisele. Kui varasemate uuringute järgi on vanemate ootused olnud rohkem seotud lapse lugema ja kirjutama õpetamisega, siis minu tööst selgus, et praeguseks on nende jaoks tähtsam lapse sotsiaalne areng.”

Eelkoolis käimise põhjustena nimetasidki vanemad kõige sagedamini lapse sotsiaalsete oskuste arengut ja koolimiljööga kohanemist, räägib Ellen Einaru. „Leiti, et eelkoolis käimine aitab harjuda koolis valitsevate reeglite ja distsipliiniga, tutvuda kaaslaste ja õpetajatega, arendada iseseisvust ja julgust. Välja toodi ka lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskust, üleüldist teadmiste laiendamist. Vastustest selgus, et vanemad soovivad pakkuda lapsele kooliks ettevalmistumisel kõiki võimalusi. Üks lapsevanem võrdles eelkooli koguni tasulise huvitegevusega.”

Üks küsimus Ellen Einaru ankeedis oligi laste huviringides käimise kohta. Selgus, et peaaegu pooled vastanud perede lastest käisid huviringis, maksimaalne huviringide arv oli viis! „Kui lapsel on lasteaiale lisaks kord nädalas veel eelkool ja kolm- neli huviringi, tekib küsimus, millal tal siis mängimiseks ja omaette olemiseks aega jääb.

Laps areneb ju suhtlemise ja eakohase mängu kaudu pidevalt. Mitte nii, et õpetame talle viimasel lasteaia-aastal kõik selgeks, paneme ühte, teise ja kolmandasse ringi, ja laps ongi kooliks valmis!” arutleb Ellen Einaru, kelle sõnul jääb see, kas laps eelkooli panna või mitte, ikka lapsevanemate otsustada. „Nemad tunnevad oma last kõige paremini ja küllap oskab ka rühmaõpetaja öelda, kuidas on laps arengus edasi jõudnud ja kollektiivis hakkama saab. Minu uurimistöö tulemused näitasid, et vanemad hindavad lasteaiast kooliks saadud ettevalmistust kõrgelt. Nii et mõeldes, kui palju lapsel muud tegevust on, ta eelkoolis käima ei peaks.”

—

Tartu Forseliuse kooli õppealajuhataja Raina Vilkes:

„Lasteaialastel aitab eelkool eelkõige kooliga harjuda ja sotsiaalseid oskusi arendada.”

Nõudmine selle järele on suur. Vanemad hakkasid kooli helistama juba suvel, et laps eelkooli registreerida, viimastel nädalatel on telefon olnud lausa punane. Plaanime alustada septembri keskel. Eelmisel aastal oli meil koguni kolm eelkoolirühma, tänavu teeme vähemalt kaks, kardan, et rohkemaks ei jätku ressurssi. Mina leian, et kooliga harjumiseks ja tutvumiseks ning sotsiaalsete oskuste arendamiseks on ka lasteaialastele eelkooli vaja. Kodused lapsed, kes lasteaias ei käi, peaksid eelkoolis käima sagedamini kui kord nädalas.

Meie koolis on süsteem, et eelkoolilapsi õpetavad need õpetajad, kes sügisel esimese klassi võtavad. Selle eelis on, et lapsed tulevad juba tuttavasse kollektiivi, tuttava õpetaja ja kaaslaste juurde. Igal aastal see nii pole, aga tänavu juhtus küll, et esimestes klassides hakkavad õppima enamasti meie koolis eelkoolis käinud lapsed.

Neil on kindel tunne kooli tulla, muidu on igal sügisel juhtunud, et aktusel mõni laps nutab ega julge aabitsa järele tulla. Hea on ka see, et 1. klassi õpetaja on õppinud juba lapsi tundma ja saab vanemaid nõustada, seda on vaja nii andeka kui ka rohkem tuge vajava lapse puhul. Kord kuus toimus eelkool ka vanematele. Vanemad tõid lapsed kella poole neljaks eelkooli ja jäid ka ise tundi, spetsialistid käisid rääkimas ja küsimustele vastamas.

Tänavu on meil sama plaan: eelkoolirühmades hakkavad õpetama need õpetajad, kes võtavad järgmisel sügisel 1. klassid.

—

Tartu Veeriku kooli direktor Ruth Ahven:

„Lasteaed ja eelkool dubleerivad teineteist, ettevalmistuse kooliks peaks laps saama lasteaiast.”

Meil on aastaid olnud üks eelkooliklass, eelmisel õppeaastal oli juba kaks, sest nii palju oli tahtjaid. Praeguse seisuga on avaldusi kahe klassi jagu ja neid tuleb kogu aeg juurde, tung on iga aastaga suurem, kuigi paraku enamik lapsi meie kooli ei tule. Suurem osa eelkoolis käijatest on lasteaialapsed, koduseid lapsi oli eelmisel aastal ainult kaks.

Selge on see, et lasteaed ja eelkool dubleerivad teineteist, arvan, et ettevalmistuse kooliks peaks laps saama lasteaiast. Aga vanemad on valmis maksma nii lasteaia- kui ka eelkoolimaksu ja põhjendavad seda sooviga, et laps hingaks kooli õhku, harjuks tunni korra ja õpetajate korraldustega. Võimalik, et üks põhjus on vanemate hirm selle pärast, kuidas laps koolis hakkama saab. Ilmselt on nad kuulnud või oma vanemate laste pealt näinud, et esimeses klassis peab lugemine üsna kiiresti selgeks saama. Kui ikka matemaatika töövihikus on ülesanne – värvi ring punaseks, ja laps seda mitu minutit veerib, jääb ta hätta.

Ma ei arva, et eelkool lapsele liiga suure koormuse paneb. Koolis oleme täheldanud, et kes teeb, see jõuab. Huviringis käiakse ju hea meelega, sest sealt saab hea emotsiooni.

Olen seda meelt, et iga õpilane, kellel on koolis raske, võiks käia huviringis, kus ta tunneb, et saab hästi hakkama. Lisaks õpib oma aega planeerima, mis on elus väga vajalik oskus.

—

Mis juhtub, kui panna lapsele liiga suur koormus?

Maarika Kongi
Lääne-Virumaa Rajaleidja keskuse psühholoog

Lasteaiaealised pole sel põhjusel minu abi vajanud. Lapsed, kelle suhtes vanematel on kõrged ootused ja keda varasest east alates arendava tegevusega üle koormatakse, satuvad minu juurde kolmanda klassi lõpus, neljanda klassi alguses eelmurdeea saabumisega. Sel ajal suurendavad lapse kiire kasvamine ja hormonaalsed muutused tema konfliktsust iseenda ning ümbritsevaga, samuti on laps tundlikum väsimuse suhtes. Laps tunnetab, et tal ei olegi oma aega, tekivad vastuolud peres ja probleemid koolis. Kaob huvi nii õppimise kui ka huviringides käimise vastu. Teine äärmus on omapead jäetud lapsed, kellega keegi ei tegele.

Tahan vanematele südamele panna, et juba väikelapseeast alates on loova mängu aeg palju väärtuslikum kui tihe päevakava. Praeguse aja probleem on, et lapsed kasvavad ülestimuleeritud keskkonnas ning neil ei ole vaikset aega, mida nad vajavad oma sisemiste stiimulitega kontakti saamiseks, kõne, mõtlemise, fantaasia ning peenmotoorika arendamiseks. Vähemalt poolteist-kaks tundi päevas peaks ta saama süvenenult mängida loovust arendavate mänguasjadega (nende hulka ei kuulu arvuti- ega videomängud). Ka lasteaiaõpetajad on mulle rääkinud, et laste mänguharjumused on viimase paarikümne aastaga muutunud. Jäljendatakse küll mingeid episoode elust, on lühiajalised rollimängud, kuid pikka, süvenenud mängu ei ole. Muidugi on lapsed erinevad ning paljude loovmängu asendab mitmesugune loovtegevus: üks on innustunud legodest ehitamisest, teine joonistab palju, kolmas tunneb juba nelja-aastaselt lugemise vastu huvi. Kui laps kurdab, et tal on igav, siis vajab ta veidi täiskasvanu suunamist, et käivitada oma mõte ja fantaasia ning leida endale tegevus. Just see, kui palju ema-isa või mõni teine lähedane inimene lapsega koos aega veedab, millele tema tähelepanu juhib ning kuidas teda suunab, on kõige alus.

Eelkoolid on minu arvates vajalikud lastele, kes ei käi lasteaias või kellel on kohanemisega raskusi, sest seal saab laps ettekujutuse koolielust, tutvub tulevase õpetaja, kaasõpilaste ja ka reeglitega. Lasteaias regulaarselt kohal käivale normaalse arengupotentsiaaliga lapsele annavad lasteaia õpetajad ja õppekava piisava kooliküpsuse. Oluline on, et lasteaiaõpetajad ja lapsevanemad teevad usaldavat ja tihedat koostööd.