„Kuidas näha laiemat pilti kui vaid oma tantsustuudio seinad?” küsisid maailma tantsuõpetajad Taanis toimunud rahvusvahelisel tantsuhariduse kongressil, mille teema oli sel aastal „Twist ja Twin. Exploring Identities in Dance” („Pöörlemine ja ühendumine. Laiendades tantsu identiteeti”).

Kopenhaagenisse 13. tantsuhariduse kongressile „Laps ja tants” (daCi) oli kokku tulnud u 700 osalejat 21 riigist: nii 8–21-aastased noored kui ka õpetajad, õppejõud, uurijad, kirjutajad, tantsuhariduse käekäigu eest seisjad, koreograafid, artistid, visionäärid. Suuremate kogukondadena olid kohal Soome, Ameerika, Kanada, Taiwan, Jamaica, Jaapan, Austraalia ja Uus-Meremaa. Tänu Eesti kultuurkapitali ja SA Archimedese toetusele sain ka mina Eesti ainsa esindajana sellest ülemaailmsest üritusest osa võtta. Tegin ettekande teemal „Algajate tantsuõpetajate toetamine erinevate refleksiooni protseduuridega”. Kuna esindatud olid kõik kontinendid peale Aafrika, siis andis üritus laia pildi maailma tantsuharidusest. Eriliseks tegi konverentsi see, et tervelt pooled osalenutest olid noored.

Nädal aega kestnud kongressil oli eraldi programm noortele ning täiskasvanutele. Noortel oli võimalus osaleda noortetruppide laboratooriumites (Twin Lab), mis algasid juba aasta varem ja päädisid Kopenhaagenis nädalase intensiivse töö ning esitlusega; luua kohapeal koostöös teiste riikide tantsijatega kohaspetsiifilisi etendusi; osaleda üle maailma kokku tulnud professionaalide töötubades; avaldada arvamust noorte foorumitel, kus käsitleti teemasid, nagu tants ja meedia, enda tulevik tantsijana; esitada õhtustes programmides oma etendusi.

Ka täiskasvanute programm oli väga tihe, kestes kl 8.30–22. Töötoad, loengud, ettekanded, ümarlauad, noorte ja professionaalide etendused – korraga toimus sageli viis üritust, mille kohta sai infot 170-leheküljelisest programmiraamatust. Trükis oli küll väga ülevaatlik ja sisukas, kirjeldades iga tegevust koos läbiviija taustaga, kuid vaadata-kuulata-osaleda oli lihtsalt väga palju.

21. sajandi oskused tantsuõppes

On väga oluline, et daCi konverentsid ei keskendu pelgalt tantsu praktilisele poolele, vaid tugevalt on esindatud ka tantsu uurimuslik pool, mis samas on seotud tihedalt praktikaga ja suunatud selle paremaks muutmisele. Kohal olid valdkonna visionäärid, tulevikku vaatajad ja suuna andjad, tantsu uurijate ja praktikute südametunnistusele koputajad.

Kogetust jäid kõlama küsimused, mida küsitakse tantsuhariduses üle maailma: kas tants on protsess või produkt, kas parem on professionaalne või kasvatuslik õpetamismudel, kas õpetame noori elu või lava jaoks, kuidas õpetada nii, et igapäevase raske treeninguga ei kaoks ära spontaansus?

Paljudes ettekannetes toodi välja 21. sajandi oskused, millest peaks tantsuõpetuses lähtuma ja mida võib nimetada ka 5 C-ks: luua tugev tantsu kogukond (community) koos kriitilise mõtlemise (critical thinking), loovuse (creativity), koostöö (collaboration) ja suhtlemisega (communication). Arvan, et iga õpetaja loob enda ümber suurema või väiksema kogukonna, mis peaks toetama loetletud tegureid.

Üle maailma on tantsuhariduse mured järgmised: koolitamata tegutsevad tantsuõpetajad; mitteformaalse ja formaalse hariduse vaheline veelahe – see, mis toimub mitteformaalses õppes ehk igapäevaelus, ei ole väärtustatud või seotud formaalse, õppekava järgi õppimisega; peegeldamisoskuse vähesus; vähene tagasiside, mis on peegeldamise üks osa. Kui varem öeldi, et õppimine käib tegevuse kaudu, siis 21. sajandil peaks õppima pigem peegeldamise kaudu.

Somaatiline tantsuõpetus

Peaaegu igas töötoas ja ettekandes räägiti tantsuõpetuses toimuvast muutusest – somaatilisest tantsuõpetusest. Somaatiline protsess on enda sisse vaatamine. Kuidas ma näen ennast seestpoolt ehk kuidas töötab ja funktsioneerib minu keha kooskõlas mentaalse poole ja närvisüsteemiga, kuidas töötavad luud, liigesed, lihased, vereringe jne. Selle tunnetuse tulemus peaks olema püüd kuulata oma keha, selle märguandeid, teadlikkus signaalidest, mida annab keha ja ka meel, et mitte kahjustada neid oma tegevusega. Oskus tunnetada end seestpoolt annab parema võimaluse tajuda end ka väljastpoolt või suhtes välisega.

Päevakorral olid tantsija identiteedi-autentsuse küsimused: kes ma olen, mida tahan oma liikumisega väljendada, kuidas olla oma liikumises autentne? Palju räägiti kehalisest teadlikkusest, mis hõlmab keha ja meele kooskõla teadvustamist. Tantsija koolituses on somaatiline vaatepunkt igapäevase praktika osa, kuid see on veel uus ja selle kasutamist ei teadvustata.

Arutati, kuidas õpetaja lähtub esmalt ise ja seejärel õpilasi õpetades sellest printsiibist, ilma et suruks alla keha-meele olukorda – ebamugavustunnet, valu, väsimust, vigastust, nälga, janu vms. Räägiti ka aju-uuringutest, peegelneuronitest, sellest, kuidas me tajume ümbritsevat ja ise signaale välja saadame. Kinesteetilisest, st kehalisest õppest, sellest, kuidas keha kõike salvestab – meisse kehastuvad kõik saadud kogemused ja muljed.

Emeriitprofessor, tantsu uurija, organisatsiooni daCi looja Susan Stin­son (USA) lõpetas konverentsil oma ettekande sõnadega: „Tantsuõpetaja roll on luua maailm, kus on hea elada. Hoolida teistest kui subjektidest, mitte kui objektidest. Õppida õpilastelt, olla pigem kaasreisija kui ekspert.”

Tants eri riikide õppekavades

Kongressil käsitleti palju ka tantsu õppekavade teemat, näiteks kas tantsuõpetus on üldhariduskooli õppekavas või mitte. Mõnes riigis õpetatakse tantsu kehalise kasvatuse osana, mõnes on see kunstide valdkonna aine, mõnes riigis kohustuslik, mõnes vabaaine.

Paljudes riikides on tants siiski kehalise kasvatuse osa fookusega pigem füüsisele või siis algklassides suunatuna suhtlemisele, kultuuri tundmaõppimisele. Tants holistilises ja somaatilises käsituses on vähem esindatud.

Hea näide on Austraalia, kus tants on kunstide õppekava (Eestis kehalise kasvatuse) kohustuslik osa ning vastab sellele, mida me 21. sajandil võiksime õpetada ja õppida, sisaldades ülalmainitud 5 C-d. Mitte keskendudes tantsule kui füüsise arendamisele eri stiilide õpetamise kaudu, vaid pigem tantsule kui vahendile inimese mitmekülgseks kasvatamiseks eeskätt elu jaoks.

Tantsu osale õppekavades hakati tähelepanu pöörama 2012. aastal Taipeis 12. konverentsil, kus toimusid selleteemalised ümarlauad ja arutelud. Selle töö tulemusel esitleti tänavusel kongressil Routledge’i kirjastuse sel aastal ilmunud raamatut „Tantsuharidus maailmas”, koostajad Charlotte Svendler Nielsen ja Stephanie Burridge, eessõna kirjutanud Sir Ken Robinson. Raamatus on väga hea ülevaade tantsuhariduse hetkeseisust, lisaks üldisi arutlevaid ja silmaringi avardavaid artikleid tantsuhariduse kohta laiemalt.

Tantsuinimesed kohtuvad taas kolme aasta pärast kongressil Austraalias Adelaides. Siis on teemaks generatsioonideülene ja -vaheline tants. Lisainfot saab kodulehelt http://www.daci.org. Julgustan kõiki, nii tantsuõpetajaid kui ka lihtsalt huvilisi, uurijaid ja kirjutajaid osalema daCi konverentsidel. Tänavuse kongressi lõpusõnades kõlas mõte, et daCi on kui palavik. Kui korra oled käinud, nakkad. Teemad, millest räägitakse, töötoad, mida läbi viiakse, on elust enesest ja toetavad iga õpetajat ja õpilast. Eriti kasulik on osaleda koos oma õpilastega. Eesti truppidest on daCi konverentsil osalenud vaid ETA tantsukool 2009. aastal Jamaical. Kuid igal konverentsil on kohal vähemalt sajaliikmeline soomlaste esindus igas vanuses õpilastega eri tantsutruppidest. Noortele on see kogemus parim, mis olla saab. Teha seda, mida armastad, koos endavanuste ja sarnaselt mõtlevate inimestega. Laiendada enda ja tantsu piire.

—

    Mida tähendab daCi?

•    Dance and the Child International (daCi) on 1978. aastal asutatud tantsuhariduse ülemaailmne organisatsioon, mis propageerib kaasaegset tantsuharidust ja toetab selle arengut. daCi kongress toimub iga kolme aasta järel erineva kontinendi eri riigis. Üritust kureerib daCi nõuandev ja täidesaatev kogu, kuhu kuuluvad eri riikide esindajad, Eestist kuulub nõuandvasse kogusse Anu Sööt. Iga kongress keskendub kindlale alateemale, mis tantsuhariduses päevakorral on.

•    Eesti esindajad on olnud daCiga ühenduses alates 2006. aastast Hollandis Haagis toimunud kongressist, mille teema oli „Värvilised meeled. Liikumine, loomine, vaatlemine – kolm dimensiooni lastetantsus”. 2009. aastal Jamaica kongressi peateema oli „Kultuuriline paindlikkus: tantsivate laste lõputu väljendusrikkus”. 2012. aasta Taiwani kongressi teema oli „Tants, noored ja muutuv maailm”.