Kui erakoolide temaatikat on viimasel ajal kõvasti kajastatud, siis üks selle teema tahkudest on jäänud suures osas tähelepanuta. Eestis tegutseb kokku 49 erakooli ligi 8000 õpilasega. Paljud neist koolidest on loodud selleks, et õpetada erivajadusega ja puuetega lapsi.

Muudatused riigi rahastuses, kus erakoolide majanduskulude katmine jääb teoreetiliselt kohalike omavalitsuste kanda, mis praktiliselt tähendab praeguse rahastamise kadumist, seab tõsiselt ohtu puuetega laste kvaliteetse hariduse kättesaadavuse.

Paljude erakoolide loomise põhjus on tõsiasi, et riik pole suutnud üles ehitada eripalgelistele erivajadustele sobivat haridussüsteemi. Seetõttu on initsiatiivi haaranud erivajadustega laste vanemad, õpetajad ning aktiivsed kodanikuühiskonna liikmed, kes on loonud erakoolide näol sobiva haridussüsteemi erivajadustega lastele.

Nende koolide pidamine on pigem sotsiaalne ettevõtmine, kus peab pidevalt raha juurde otsima. Seega saab ümber lükata müüdi, et erakoolid on ainult eliidile ja eriti jõukatele suunatud koolid, mis kujutavad endast ärilisi ettevõtmisi, mida riik on minister Ligi sõnul isegi ülemäära heldelt rahastanud.

Paljud neist koolidest on riigi tegevustoetuse kadumisel sunnitud uksed sulgema ning siinkohal on peamised kannatajad lapsed ja eelkõige erivajadustega laste haridussüsteem.

Haridus- ja teadusministril Jürgen Ligil on erivajadustega laste koolidega seoses aga suurem plaan. Nimelt plaanib riik erivajadustega õpilastele suunatud koolid paigutada kahte leeri, kus kergema erivajadusega õpilased (HEV-1) paigutatakse tavakoolidesse ning erikoolidesse jäävad ainult raske erivajadusega lapsed (HEV-2). Kogu suur reform peab olema teostatud juba aastaks 2020.

Ministeeriumi ettekujutuses hakatakse tavakooli panema mõõduka ja keskmise intellektipuudega õpilasi (HEV-1), kes õpivad lihtsustatud õppekava alusel. Tavakoolil on ka praegu õpiraskuste või käitumishäiretega õpilaste õpetamise kogemused, seda nii väikeklassides kui ka õpperühmades, see kõik puudutab aga tavalise riikliku õppekava alusel õppijaid.

Praegune plaan näeb ette, et tavakoolis õpivad lihtsustatud õppekava alusel õpetatavad lapsed, mis juba iseenesest eeldab hoopis teistsuguseid pedagoogilisi meetodeid, õppematerjale, tunnistruktuuri ja erilise ettevalmistusega pedagooge.

Selline meelevaldne süsteemide liitmine võib endaga kaasa tuua kaotusi mõlemale poolele, nii lihtsustatud õppekava kui ka tavaõppekava alusel õppijatele. Selle tagajärjel võivad hakata praegu väga hästi toetatud õpilaste õppetulemused langema, mis edaspidi võib kaasa tuua nende kehvema elukvaliteedi. Veelgi enam, erivajadustega lapsed ei pruugi saada piisavat tuge ja võivad jääda koguni tähelepanuta, mistõttu langevad nad koolist välja või suunatakse koduõppele – see võib aga tähendada, et nendega ei tegele keegi.

Umbusku plaani õnnestumise suhtes tekitab ka asjaolu, et kergema erivajadusega lapsed peavad jõudma tavakooli juba 2020. aastaks. Selline ajaline mõõde jätab üsna vähe aega uue süsteemi sissetöötamiseks ning vajalike muudatuste tegemiseks.

Kui eelnevalt on valitsus keelanud koolipidajatel kasutada riigilt saadavat õpetajate palgaraha tugispetsialistide, abiõpetajate või eripedagoogide palkamiseks, siis nüüd peetakse mõistlikuks paigutada lihtsustatud õppekava alusel õppivad erivajadusega õpilased koolidesse ilma igasuguse eelneva ettevalmistuseta.

Süsteemse toeta ei ole võimalik õpilasi tavakoolidesse tuua. Selline teguviis näitab selgelt valitsuse soovi süsteemi mitte paremaks muuta, vaid lihtsalt raha kokku hoida. Kurb on ka tõsiasi, et reformi taustal suletakse hulk väga kenasid ja suurepärast tööd tegevaid riigikoole pea igas maakonnas.