MART LAIDMETS
Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler

Sotsiaalmeedias on hakanud levima erakoolides käivate laste vanemate üleskutse, et riik peab suhtuma kõikide laste haridusse võrdselt. Ministeerium kirjutab sellele põhimõttele hea meelega alla.

Riik annab iga lapse eest võrdselt toetust nii omavalitsustele kui ka erakoolidele – siin pole plaanis mingit muudatust.

Nii omavalitsuste koolid, kus õpib enam kui 90% Eesti lastest, kui ka erakoolid, kus saab haridust 4% lastest, saavad riigilt haridustoetust ehk pearaha. Haridustoetuses on raha õpetajate ja koolijuhtide töötasu, koolilõuna, õppevahendite jmt toetuseks. Viimasel kahel aastal on erakoolidele jagatud haridustoetus kasvanud üle 25% aastas – tõusnud 6,8 miljonilt eurolt 2013. aastal 10,8 miljoni euroni tänavu.

Miks siis väidavad erakoolid, et neid koheldakse ebaõiglaselt? Selle mõistmiseks on vaja teada, et kõik kooli omanikud – nii omavalitsused kui ka erakoolide pidajad – peavad oma koolide muud kulud (kutsume neid tegevuskuludeks) katma enda eelarvest. Kohalik omavalitsus peab oma koolide tegevuskulud katma oma maksutulu toel ning erakoolidele on antud õigus võtta õppemaksu ja lisaks võimalus saada toetust omavalitsuselt.

Probleem tekkis siis, kui aastast 2011 tegi seadusandja omavalitsustele erakoolide kõigi muude tegevuskulude toetamise kohustuslikuks. Enne oli see omavalitsuse õigus, mida nii mõnigi neist ka kasutas, sest erakoolides õpivad ju omavalitsuste oma lapsed ja enamasti on erakoolid nende koolivõrgu kavandatud ja loomulik osa.

Seadusandja otsusele järgnes aga erakoolide asutamise buum. Erakoolid on saanud rohkem rahastamistagatisi kui munitsipaalkoolid: riigieelarvest haridustoetust, omavalitsuste eelarvest tegevuskulude toetust ning lisaks veel lapsevanematelt õppemaksu. Nelja aastaga on erakoolide arv kasvanud järsult üle 30 protsendi.

Samas otsustas riigikohus mullu, et omavalitsusi siiski ei saa kohustada erakoolide tegevuskulusid kinni maksma. Omavalitsus võib erakoolile vabatahtlikult lisatoetust anda nagu enne 2011. aastat, kuid selle kohustuslikuks jäämisel peab selle raha omavalitsusele või erakoolile andma riik. Oma koolide tegevuskulud peab omavalitsus aga jätkuvalt ise kinni maksma ning riik selleks toetust ei anna.

Kui riik hakkaks maksma kinni erakoolide tegevuskulusid, tähendaks see, et erakool hakkaks saama riigilt iga lapse eest keskmiselt 50% suuremat toetust kui omavalitsuse kool.

Mõistmaks, milline on kõigi erakoolide tegevuskulude riiklikult toetamise mastaap ja kui palju raha peaks riik erakoolide tegevuskulude katmiseks juurde leidma, on seda kõige lihtsam võrrelda üldhariduse suurima rahareaga – õpetajate palgaga. Erakoolidele, kus õpib praegu ligikaudu 4% õpilastest, makstava tegevuskulu toetuseks kuluva summaga saaks tõsta kõikide Eesti munitsipaal- ja erakoolide õpetajate palka 3,8%.

Kus on võrdse kohtlemise piir? Arusaamad hakkavadki lahknema siis, kui erakoolide esindajad peavad riigipoolse võrdse kohtlemise all silmas seda, et riigilt tuleb toetus nii õppetöö läbiviimiseks kui ka kooli tegevuskuludeks ning lisaks jääb erakoolidele õigus võtta õppemaksu. Omavalitsusi riigikohtu otsuse järel erakooli tegevuskulusid kinni maksma kohustada ei saa. Samas on nii mõnegi omavalitsuse –Tartu, Pärnu, Rõuge, Rakvere – esindajad sõnanud, et toetavad edasi neid erakoole, millel näevad oma koolivõrgus kohta ja rolli.

Kui riik hakkaks erakoolide igale õpilasele poole suuremat toetust maksma, tähendaks see, et tal tekiks kohe kohustus toetada ka erakoolivõrgu taristu laienemist. Samal ajal tegelevad omavalitsused ning riik oma koolivõrgu mõistlikumaks muutmisega, et ülemäärase pinna kütmiseks ja hooldamiseks minevat raha hoopis õpetajate töötasusse suunata.

Erakoolid saaksid riikliku topelttoetusega eelise ka õpetajate palkamisel, sest neil on õigus võtta õppemaksu. Säärane lahendus pole Eesti ühtluskooli huvides, hariduse kvaliteet ja hariduse omandamise võimalused ei tohi sõltuda lapse sotsiaalsest päritolust.

Ettepanek: naasta 2011. aasta süsteemi juurde

Kõike eelnevat arvesse võttes on ministeerium teinud ettepaneku minna tagasi enne 2011. aastat kehtinud süsteemi juurde, kus riik toetab kõiki koolipidajaid võrdselt ning omavalitsustele oli erakoolide tegevuskulude toetamine vabatahtlik. See on aus, sest omavalitsusele ei saa panna kohustust maksta automaatselt kinni sellise kooli kulusid, mille loomist ta mitte kuidagi ei kontrolli. Erakoolide tegevuskulude katmine riigi poolt tähendaks erakoolide õpilaste eelistoetamist ning vajadust leida selleks raha millegi muu arvelt. Erakoolidega on korduvalt kohtutud ning teemat arutatud. Oleme erakoolidele kinnitanud, et riigi haridustoetus erakoolidele jääb alles ning kasvab käsikäes omavalitsuste toetuse kasvuga. Samuti on juba selle aasta alguses kokku lepitud, et pikaajalise kokkuleppeni jõudmise arutelude ajal toetab riik omavalitsusi, kes ka erakoolide tegevuskulusid maksavad.

Eestis on väga palju omanäolisi suurepäraseid koole, mis toimivad kogukonna ja kohaliku võimu koostöös. Igal koolil on kohustus pakkuda kvaliteetset, lapsekeskset ja igaühe individuaalsust arvestavat haridust – see pole erakoolide privileeg, vaid ka riigi- ja munitsipaalkoolide kohustus. Kõik kodulähedased põhikoolid on kogukonnakoolid ning peavad pakkuma parimaid võimalusi, lähtudes iga õpilase võimetest ja vajadustest.

Riigi eesmärk on ka tulevikus toetada koolipidajaid võrdselt ning jätta kohalikule omavalitsusele otsustamisõigus, kuidas tagada hariduslik mitmekesisus oma kogukonnas. Kui omavalitsus soovib erakoole toetada, on see omavalitsuse õigus. Kui lapsevanem soovib oma last panna õppima erakooli, garanteerib riik koolile haridustoetuse, kuid muud kulud saab katta lapsevanemate panuse ning omavalitsuse vabatahtliku abi toel.