Rahvusvaheliste haridus­uuringute tulemused rõõmustavad Eesti rahvast, võime oma õpilaste ja õpetajate hea taseme üle uhkust tunda. Samas peame tunnistama, et riike, kus koolid toetavad võimekate õpilaste arengut meist edukamalt, on oluliselt rohkem kui riikide võrdluses keskmistel tasemetel. Faktiteadmistel põhinevate ülesannete omandamisega saadakse meie koolis hästi hakkama. Küll aga kõnelevad meie mitte nii hiilgavad tulemused PISA kõrgemate tasemete ülesannetes, et probleem pole mitte niivõrd selles, mida õpetatakse, vaid kuidas õpetatakse.

Tippude jaoks peab latt olema kõrgemal

Kõrgtaseme ülesanded nõuavad mõtlemise kõrget taset: analüüsi, sünteesi, hindamist, mitte pelgalt opereerimist teadmise ja mõistmise tasemel. Ka teadmiste rakendamises eluliste ülesannete lahendamisel tunnevad õpilased end sageli ebakindlalt, sest kooliprogramm ei paku selleks kuigi palju võimalusi. Kõrgemal tasemel on olulised ka metakognitiivsed oskused. Õpilane peab suutma edasi anda oma tegevust ja arutlusi, tõlgendusi ja argumente, mis viisid saadud tõdemuseni, hindama nende adekvaatsust ning selle tulemusena suutma leida lahendusi uutes situatsioonides.

Andekate laste metakognitiivsed oskused arenevad eakaaslastega võrreldes märksa varem. Neile on omane hästi struktureeritud teadmiste baas, suurem taiplikkus probleemi määratlemisel, paindlikkus uute lahendamisstrateegiate leidmisel jms. Oluline on aga meeles pidada, et andekate metakognitiivne eelis avaldub ja areneb tundmatute ning uudsete ülesannete lahendamisel. Kõigis koolides võiks kas või ühel päeval nädalas kavandada õpet selliselt, et õpilased saaksid tegutseda oma huvide ja võimete kohaselt. Miks mitte korraldada mitme kooli peale näiteks „Rakett 69” stiilis teemapäevi või panna meeskondi uurima neile tähendusrikast probleemi? Kui „klassikuuluvus” või rangelt määratud 45 minutit ei piira, siis annab palju põnevat korda saata ja õppida pigem rohkem kui siis, kui pead klassis aeglasemalt edasijõudjaid järele ootama või juba teada-tuntud materjali kordama.

Õppetööd on vaja diferentseerida

Kriitilise ja loova mõtlemise arendamine on uue õppekava läbivad märksõnad. Andekatele mõeldes on need eesmärgid üliolulised. Küllap seetõttu on niivõrd pikalt elujõuliseks osutunud ka olümpiaadiliikumine, mis on orienteeritud eeskätt võimekatele. Olümpiaadidel on olnud Eesti hariduse kõrge kvaliteedi hoidmisel oluline roll. Rahvusvahelistel olümpiaadidel paistab silma selle püramiidi tipp. Olümpiaadideks valmistumine aitab diferentseerida õpet nii tunnis kui ka väljaspool seda. TÜ teaduskool on seisnud hea selle eest, et varasemate olümpiaadide ja muude ainevõistluste ülesanded oleksid huvilistele kättesaadavad. Nende baasil saab teha valikkursusi, õpetada ainet tasemerühmades, sisustada aineringide tööd, viia läbi teaduslaagreid jms. TÜ teaduskooli kaugõppekursused on orienteeritud toetama olümpiaadidel nõutava taseme saavutamist ja annavad arenguvõimaluse igale õpilasele, kel vaid tahet. Need lisavõimalused võiksid olla integreeritud ka õpilase õppekavasse.

Küllap näeme sageli, kuidas andekad lapsed õpivad koolis laisklema. Kõige sagedamini juhtub see esimeses-teises kooliastmes, kus on suhteliselt vähe võimalusi eriprogrammideks. Kõrgkoolide poolt üldhariduskoolidele korraldatud õpikojad, kursused ja programmid on valdavalt suunatud potentsiaalsetele tulevastele tudengitele ehk põhikooli vanema ja gümnaasiumiastme õpilastele. Nooremates klassides käivatele taibudele peab tegevust ja ülesandeid välja mõtlema õpetaja, kelle aeg ja ressursid on aga piiratud.

Algklassides on klassi vahelejätmine sageli kõige lihtsam viis õpilasele sobiva õpikeskkonna tagamiseks ja seda võiks senisest julgemini kasutada. Kui laps ise on selleks valmis ja ka pere on lapsele toeks, ei tohiks kool formaalseid takistusi seada.

Riigi tasandil on vaja töötada välja paralleelne õppekava tippude jaoks koos tsentraalsete õppematerjalidega. Et andekate potentsiaal ei läheks raisku. Seda eri valdkondades. Ja et õpetajad ei peaks n-ö põlve otsas materjale koostama või hädas lihtsama vastupanu teed minnes kiiretele lastele justkui karistuseks lisaülesandeid andma.

Huviringide põuda aitavad leevendada ülikoolide tudengite „invasioonid” koolidesse – oma teadusbussid, -teatrid või -õpikojad on käivitanud pea kõik kõrgkoolid. Süsteemseks tegevuseks on aga kõige olulisem otsida koostöövõimalusi, eeskätt koolidel ja KOV-idel omavahel, ühendades ja ratsionaalselt kasutades nii inim- kui ka materiaalseid ressursse.

Jõude ühendades saaks luua põhikooli vanuserühma õpilastele teaduskoole igas maakonnas või miks mitte iga gümnaasiumi tiiva all. Ringijuhtide koolitamisse ja materjalide väljatöötamisse saaks kaasata kõrgkoolide kompetentsust.

Ettevalmistused iseseisvaks eluks

Kuhu andekad kaovad? Miks nad ei leia sageli oma tõelist kutsumust? Miks tekivad neil sageli probleemid akadeemilises edenemises ja tööelus? Sageli on see seotud isiksuse probleemidega, aga rohkem siiski keskkonnaga. Peame vaagima, kas meie kool toetab piisavalt andekate noorte arengut edukaks ja õnnelikuks inimeseks. Koostöövalmidus, enesedistsipliin, ajakasutus, vastutuse võtmine oma ande ja selle arengu eest võiksid olla need kategooriad, mida kool võiks noorele lisaks õppimisoskusele ja teadmistele eluteele pagasina kaasa anda. Vastutame kõik selle eest, et talendid saaksid õitsele puhkeda. Kui me loome kõigil tasanditel – nii riigis, haridussüsteemis kui ka peres – andeid väärtustava ja turvalise keskkonna, kus erinevusi ja erilisust kõrgelt hinnatakse, siis on lootust, et meie tippudest saavad õnnelikud inimesed, kelle panus viib edasi kogu ühiskonna arengut.

Andekate õpilaste senisest parema toetamise teemat arutatakse TÜ teaduskooli asutamise 50. aastapäevale pühendatud konverentsil „Tulevik on meie kätes”, mis toimub Tartus Dorpati konverentsikeskuses 6. novembril. Lähem info http://www.teaduskool.ut.ee/et/konverents2015.

—

TÜ teaduskooli olulisi verstaposte

• 1. november 1965. Ajalehes Noorte Hääl ilmuvad mittestatsionaarse matemaatikakooli sisseastumisülesanded.

• 1. jaanuar 1967. Tartu mittestatsionaarne matemaatikakool (MMK) saab ametliku koolivälise asutuse staatuse.

• 1970. Tööd alustab füüsikaosakond.

• 1973. Kooli nimeks saab Tartu matemaatika- ja füüsikakool (MFK).

• 1992. MFK reorganiseeritakse Tartu ülikooli täppisteaduste kooliks (TTK). Tööd alustab keemiaosakond. Eesti liitub koolinoorte rahvusvaheliste teadusolümpiaadide liikumisega.

• 1993. Tööd alustab informaatikaosakond.

• 1996. Eesti ühineb rahvusvahelise matemaatikavõistlusega „Känguru”.

• 1997. Täppisteaduste kool saab Tartu ülikooli asutuse staatuse.

• 2001. TTK hakkab koordineerima Eesti koolinoorte olümpiaade, praeguseks on koordineeritavate olümpiaadide ja võistluste arv kasvanud üle 30.

• 2003. TTK nimetatakse ümber Tartu ülikooli teaduskooliks (TK). Tööd alustavad humanitaaria ja sotsiaalia valdkonna kursused.

• 2004. Rahvusvaheline konverents „Talendid tuleviku teenistuses I” (andekuseteemalised konverentsid ka aastail 2009, 2010, 2012, 2014, 2015), algasid iga-aastased kollokviumid.

• 2006. 4. rahvusvahelise lingvistikaolümpiaadi korraldamine Eestis.

• 2012. TK osaleb 42. rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi läbiviimisel Eestis.

• 2015. 23. ülemaailmse filosoofiaolümpiaadi korraldamine Eestis

—

Teaduskooli juhid

• 1967–1970 Enn Toom

• 1970–1973 Salme Velsker

• 1973–1977 Leevi Selliov

• 1978–2015 Viire Sepp

—

Teaduskooli töötajad 1. novembril 2015

• Terje Kapp, direktori kt, teaduskoolis alates 2011

• Heli Pärn, sekretär-juhiabi, teaduskoolis alates 1994

• Hilja Afanasjeva, matemaatika metoodik, teaduskoolis alates 1981

• Raili Vilt, matemaatika metoodik, teaduskoolis alates 1994

• Maksim Ivanov, matemaatikaõppe peaspetsialist, teaduskoolis alates 2008

• Natalia Nekrassova, õppetöö spetsialist, teaduskoolis alates 1993

• Ene Örd, olümpiaadide projektijuht, teaduskoolis alates 2008

• Ly Sõõrd, haridustehnoloog, teaduskoolis alates 2004

• Viktoria Neborjakina, uuringute assistent, teaduskoolis alates 2010

• Marek Järvik, kommunikatsiooni- ja projektijuht, teaduskoolis alates 2011

Viire Sepp

TÜ teaduskooli direktor 1978–2015