Aeg-ajalt on kasulik välismaal käia. See on küll väsitav, sest tundide kaupa tuleb istuda lennukites ja lennujaamades, kuid tagasi tulles tunned ikkagi ka uut energiat. Mulle näiteks annab jõudu see, kui kuulen, kuidas vanadest muredest räägitakse uute sõnadega.

Nii oli ka Iirimaal Dublinis möödunud nädalal peetud EUNEC-i õpetajahariduse konverentsil kuulda päris palju meile harjumatuid sõnu ja väljendeid. Kui meie räägime, et õpetajad „teevad vähe koostööd”, siis Dublinis ütles Malta esindaja, et neil on õpetajad „üksteisest isoleeritud”. Seda väljendit kuuldes tunned kohe, et ega koostöö puudumine hea asi ole. Ja kui Iirimaa esindaja kasutas koostööst rääkides sõna „sünergia”, tekkis mõte, et sünergia saavutamiseks ongi ju koostööd vaja – koostöö puhul annab kaks pluss kaks tulemuseks viie või kuue. Uus väljend või sõna ergutab fantaasiat, annab uut energiat.

EUNEC (European Network of Education Councils) on võrgustik, mis koondab Euroopa Liidu maade haridusnõukogude esindajaid ehk siis inimesi, kes nõustavad oma maa haridusministreid. Peamine, mis konverentsil silma torkas, oligi see, et nad ei kasutanud probleemidest rääkides ärritavalt kulunud klišeesid stiilis „ennastjuhtiv õppija”, „sisend”, „väljund”, „lävend”, mida meil iga endast lugupidav haridustegelane kasutab, vaid rääkisid oma sõnadega.

Võib-olla peaksime meiegi oma õpetajate koostööst rääkides hakkama kasutama uusi ja värskemaid väljendeid, alustades „isoleeritud õpetajast” ja „sünergia puudumisest” ning minnes sealt edasi veel tabavamate ütlemisteni? Sest probleem on tõsine: TALIS-e järgi pole 70 protsenti meie õpetajatest oma kolleegide tunde vaatamas käinud ega muul viisil nendega koostööd teinud. Nad ongi isolatsioonis. Nende koolis ei võrdu kaks pluss kaks viie või kuuega. Dublinis märgiti eesti kooli madal sünergia ka ära.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas teistes maades räägitakse õppijakesksest koolist. Meie ütleme, et „õppija ei osale”, „õppijat ei kaasata”, seal aga öeldi, et „õppija häält ei ole kuulda”. Õppija hääle kuulda võtmine on aga midagi muud kui tema kaasamine. Õppijaga seoses esitati ka fundamentaalne küsimus: kas meie õpilased üldse oskavadki õppida? Kas oleme seda üldse uurinud? Meid huvitab ju ainult tulemus, mitte see, kuidas õpilane tulemuseni jõuab või ei jõua. Ja veel küsiti, kas õpetaja ise oskab õppida. Kas ta oskab õppida mitmel eri viisil? Või oskab ta ainult õpetada? Konverentsil ei öeldud, nagu meil tavaliselt, et õpetajal peab olema hea haridus, vähemalt magistrikraad, vaid et õpetaja peab olema eelkõige rikkalike kogemustega õppija, kes oskab oma kogemuste põhjal ka õpilasi efektiivselt õppima õpetada. Küsiti ka: „Meil on palju õpetajate konverentse, aga kus on õppijate konverentsid?”

Kohvipausi ajal arutati, kas ei ole õpetajakesksetes koolides vaja sellist õppeainet nagu tõhusa õppimise meetodid. Kui meie kõlav eesmärk on iseseisev õppija, on õppimise mitmesuguste võimaluste valdamine ju elementaarne. Avaldati lootust, et õppimismeetodeid tundes hakkaksid õpilased õpetajalt lausa nõudma kõige sobivamate kasutamist. Tekiks surve altpoolt. Pakuti välja ka efektiivse õppega koolide võrgustiku mõte. Nendel koolidel võiks olla roheline lipp, mis juba kaugelt silma torkab.

Eesti öeldakse „õppimiskallakuga kool”, kuid tundub, et „efektiivse õppe kool” oleks samm edasi, sest rõhutaks kõige ratsionaalsemal viisil õppimist, mitte materjali mis tahes moel pähe saamist. Kas Eestiski ei tasuks mõelda tõhusa õppega koolide võrgustikule? Kuna ministeerium hakkas tänavu sügisest hindama gümnaasiumide panust õpilaste arengusse, on koolis toimuva õppe tõhususe hindamise instrument meil juba olemas.

Ja veel üks erinevus. Kui meie armastame rääkida „õpikust”, siis Dublinis räägiti „õppematerjalidest”, sest peeti silmas eelkõige internetimaterjale. Märgiti, et õpetajat peaks aitama isolatsioonist välja tulla ning sünergiani jõuda just uued õppematerjalid, sest koostöökoolitust on nad saanud juba küll ja küll. Märgiti, et kui seni on õpetaja tuginenud peamiselt õpikule, siis nüüd tuleb anda talle toeks uue põlvkonna õppematerjalid, mis on mõeldud rühmaõppeks, projektõppeks, paarisõppeks ja muudeks koostööpõhise õppe vormideks.

Konverents koostas ka oma ettepanekud Euroopa maade haridusministritele. Üks oluline punkt seal kõlas: hakake kiiresti välja andma koostööpõhist õpet toetavaid õppematerjale. Ilma nendeta jõuab õpetaja õpilaste koostööd üksnes katsetada, ei rohkem.

Raivo Juurak

Õpetajate Leht