„Minu kolm soovi näitavad, mida saaksime aega ja liigseid ressursse kulutamata ära teha. Head mõtted, koostöö ja vabatahtlikkus peaksid olema märksõnad,” avaldab lasteaiaõpetaja Eve Sepper. Head mõtted on seekord inspireeritud Ameerikast.

Tallinna Kadaka lasteaia liikumisõpetaja Eve Sepperi tütar elab juba 15 aastat USA-s New Yorgi osariigis ning tütrelapsed õpivad piirkonna parimate õpitulemustega koolis. Ameerikas lähevad lapsed kooli juba viieaastaselt. Päris kooli, mitte eelõppesse. Eesti lapsed käivad veel seitsmeselt lasteaias, nii et üht-teist sealsest algklassielust võiks rakendust leida ka Eesti lasteaedades, leiab Sepper.

Vabatahtlikke abikäsi

Eelkõige avaldab talle muljet Ameerika lapsevanemate kooliellu kaasatus. Aasta alguses peetakse lastevanemate osalusel koosolekuid, kus koostatakse ühiselt aasta tegevusplaanid. Igal vanemal on kohustus panna ennast abikäena kirja mõnele kooliüritusele. Lapsevanem pole n-ö passiivne osaleja, vaid aitab koostöös õpetajaga üritust ette valmistada ja läbi viia. Näiteks esimeses-teises klassis käib igal lapsel kord aastas lapsevanem koolis külas, nii et laps ei tea seda ette. Sepper nägi üht sellist tundi. „Õpetaja ütles, et täna on meil kellegi isa ukse taga, ja palus lastel mõistatada, kelle isa see võiks olla,” kirjeldab Sepper. „Tuli Emily isa, kaasas oma lapse lemmikraamatud. Luges mõne loo ette ja rääkis Emilyst. Loetud tekst avas sõpradele Emily olemuse ja hobid. Nii õpivad klassikaaslased üksteist paremini tundma. Tegu oli kirjanduse tunniga, aga nii võib teha ükskõik mis aines. Näiteks minu tütrepoeg on ajaloohuviline ja tema isa saabus tundi ajalooraamatutega. Kord mängiti kehalise kasvatuse tunnis lapsevanemaga pesapalli. Lapsevanem osales kohtunikuna.

Kohtumisele lapsevanemaga ei pühendata tunnist palju aega, umbes 15 minutit. Lapsevanem leiab kord aastas selle aja ning kasutegur on suur.

Nendest mõtetest inspireerituna oleme Kadaka lasteaias üht-teist sarnast juba kasutusele võtnud. Näiteks pakkusid vanavanemate päeval ühe rühma vanaemad end lastega moosi keetma. Hea mõte leidis järgijaid mitmes rühmas ja nüüd ootab keedetud moos isasid isadepäeva hommikul ühisele pudrusöömisele. Koostegevustega oleme suutnud luua kogukonna tunde, mis on hea baas vabatahtlikkuse kasvule.”

Sepperile avaldavad muljet USA vabatahtlikud lapsevanemad, kes pakuvad ennast laste treeneriteks. Nende eestvedamisel algavad jalg-, korv- ja pesapalli ning teistegi spordialade trennid-turniirid juba laste viiendast eluaastast. Väikestele lastele küll lihtsustatult, aga siiski kohtunike ja reeglitega. Võistluste ajal pööratakse tähelepanu ka tervislikule toitumisele, väljas on asjakohased loosungid ja plakatid, jagatakse tasuta aedvilju ja pakutakse tervislikke jooke. „Ma ei tea, kuidas see Eestis toimiks, aga seal õnnestub lapsevanemaid edukalt vabatahtlikena kaasata. Nad ostavad laste meeskonnale särgid, tulevad laste turniiridele ja trennidele kaasa elama, ning selliseid lapsevanemaid pole vähe. Nägin, et vähemalt selles piirkonnas liigub Ameerika laps mitu korda rohkem kui meil. Praktiliselt iga laps osaleb mõnes trennis,” kinnitab Sepper.

Meil valitseb kujutelm ülekaalulisest Ameerika lapsest, kes sööb tugitoolis istudes hamburgerit. Ameerika selles piirkonnas on laste ülekaalulisus küll levinud, aga see ei tähenda, et nad trennis ei käiks, kummutab Sepper müüte. Ka paksukesed jooksevad ja mängivad jalgpalli. Treener, s.o lapsevanem, paneb meeskonna kokku, kaasates kõiki lapsi igas kaalus ja mõõdus. Lapsed teevad jõudumööda sporti, tõukejõuks vabatahtlik lapsevanem.

Abivalmis gümnasiste

Ameerikas ei tohi lapsi üksi koju jätta varem kui 12. eluaastast. Tänuväärselt korraldatakse koolipäeva järel aga nelja-viietunniseid lastelaagreid, mille sisustavad selleks koolitatud gümnaasiumiõpilased täiskasvanu osalusel. Lapsevanemal pole muud muret, kui toidukott laagrilapsele kaasa anda. Selliseid gümnaasiumiõpilasi on palju. Nad saavad omavalitsuselt ka väikest tasu ning motiveerib seegi, et kõrgkooli astudes saab lastelaagri korraldamise lisada boonusena CV-sse.

Ka laste ujumistrenne viivad läbi gümnaasiumiõpilased, kes on saanud mõistagi vajaliku koolituse ja teinud eksami. „Nägin, kuidas gümnasistid andsid lastevanemate valvsa pilgu all aastastele lastele madalas vees ujumistunde, hoides beebisid kätel. Lapsevanem maksab selle eest minimaalse tasu, gümnasistil on samuti kasud sees – ta saab koolitamiskogemuse, taskuraha ja tunneb end vajalikuna.

Minugi lapselapsed õppisid ujuma aastaselt gümnasistide kätel. Nüüd käivad nad ujumistrennis juba professionaalide juures. Nagu näha, viis titena õpilaste juhendamisel ujumaõppimine hea tulemuseni. Nii võiks ka Eesti kooliujulates korraldada,” arvab Sepper. „Kadaka lasteaias pole me gümnasistide kaasamisel jõudnud trennideni, aga juba aastaid käivad Arte gümnaasiumi õpilased vabatahtlikena sisustamas meie emakeelepäeva.”

Ebaõigluse lõppu

Eve Sepper on üle kolme aasta liikumisõpetajatele koolitusi tehes mööda Eestit sõitnud ning kohtunud paljude õpetajatega eri maakondades. Palgateema on kõikjal jutuks tulnud. „Ükski õpetaja ei käi tööl raha pärast, aga ilma rahata ka ei saa. Palgaerinevus on omavalitsuseti nii suur, et tekitab õpetajates ebaõigluse tunde. Nõuded haridusele ja tööle on ju igal pool ühesugused. Laste arv võib maapiirkondades olla ka veidi väiksem, aga see ei tohiks mõjutada palgataset paarisaja euro võrra. See teema on üleval olnud väga kaua ja välja on käidud kõrgel tasemel veksleid, lõpuks peab ka lahendus saabuma,” on Sepper lootusrikas.

Rahu ja rõõmu

Rahulik ja rõõmus päevarütm kosutab lapse vaimutervist. Kui vaim on terve, on ka füüsis tugevam. Eve Sepper täheldab, et mida professionaalsem on rühma õpetaja, seda rohkem käib lapsi rühmas kohal. „Nad ei haigestu nii kergesti, sest neil on vähem stressi,” selgitab Sepper. „Saame õpetajatena laste tervisele palju kaasa aidata juba sellega, et oleme ise rahulikud ja rõõmsad.”

Kui lasteaial on õueala, soovitab Eve Sepper olla võimalikult palju aega õues, sest paratamatu lärm rühmas väsitab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Aitavad rühmas loodud väikesed keskused, grupid, kuhu on kaasatud õpetaja abi või assistendid. Kadaka lasteaias on kaks toredat ruumi – muinasjututuba ja loovusetuba, kuhu lapsed saavad minna väikeste gruppidena aega veetma.

„Minu kolm soovi õppeaasta hakul näitavad, mida saaksime aega ja üleliigseid ressursse kulutamata ära teha. Head mõtted, koostöö ja vabatahtlikkus peaksid olema märksõnad,” resümeerib Sepper.

Meeli Parijõgi