Informeeritud seltskond puhkeb ikka ja alati lõbusalt naerma, kui keegi võtab pajatada Eesti viimaste kümnendite elujõulisima lühi­anekdoodi, öeldes: „Piirileping.” Vastutavad isikud on Eesti ja Venemaa piirilepingust rääkides eranditult tõsised ja riigimehelikud, olgu nad siis konjunktuursetest kaalutlustest lähtudes või kuuluvuse tõttu koalitsiooni või opositsiooni parajasti selle lepingu kompromisstingimustel sõlmimise poolt või vastu.

Vaevalt välistab keegi võimaluse, et leping võiks kunagi kõik sõlmimise protseduurid läbida ja jõustuda. Kuid mida kauem venib aeg, seda vähem peaks leiduma uskujaid väitele, justkui oleks tegu eksistentsiaalse küsimusega, Eesti iseseisvuse või huku tagatisega.

Midagi analoogilist võib leida hiiglaslike Vene alade teises servas, kus jaapanlastel pole juba 70 aastat õnnestunud naabriga rahulepingut sõlmida, rääkimata siis loobumisest territoriaalsetest nõudmistest. Ometi ei arva Jaapan sugugi, et on Venemaaga sõjas, ega ärka igal hommikul hirmuga pommirahe või okupatsiooni ees.

Selleks ajaks, kui Eesti 1994. aastal pärast okupatsioonivägede lahkumist piirikõnelusi Venemaaga alustas, oli läänepoolne Euroopa juba kümmekond aastat elanud varasemast täiesti teisiti mõtestatud riigipiiride vaimses raamistikus. Tunneme seda süsteemi Schengeni asula järgi, kus lepiti esmakordselt kokku (sise)piirideta Euroopa võimalikkuses.

Eks meiegi oleme nüüdseks nii Soome kui ka Läti suunal märkamatult harjunud piiride puudumisega. Piir on asendatud usaldusega ja sõprade-liitlaste ühtse arvepidamisega. Kui nüüd mõni murelik peaks väitma, et Schengenist tuleks põgenike probleemi pärast loobuda, on see sama tõsine jutt kui mõne aastatetagune mure, et euro ei pea Kreeka kaoses vastu. Elu ei käi ajalehtede paanikauudiste tempos ja suunas.

Kui Eesti valitsus möödunud nädalal piirilepingu küsimuses juba teab mitmendat korda hoo üles võttis, ei läinud päevagi, kui jälle oma võttesse komistati. Kui kümme aastat tagasi lisati venelasi vihastanud poliitiline deklaratsioon piirilepingule parlamendis, kus vabamandaadilistel poliitikutel oli seda ka täisvoli teha, siis nüüd meenus „riigi sünnitunnistus” ja „järjepidevuse printsiip” minister Tsahknale juba enne valitsuse istungit. Segadus toodi majja ning Moskvasse läkitati signaal, et diplomaatide kinnitustest hoolimata ei pruugi Eesti piirilepingu ratifitseerimise kavatsuses ikka lõpuni siiras olla.

Ainsa keskse küsimusena on jäänud piirilepingu ümber toimuva juures üles vaid see, kas asi on üldse rabelemist väärt. Pole vahet, kas rabeleda poolt, nagu seda teeb valitsusjõudude välispoliitiline esindus. Või siis vastu, nagu teevad seda opositsionäärid oma mugavustsoonis.

Kehtivas piirirežiimis ei muutu kõige vähematki sellest, kas see on mingi kahepoolse lisalepinguga üle kinnitatud või mitte. Piiri enda kehtivust, nagu aastatagune Eston Kohveri katsetus näitas, mõjutab põhiliselt see, kas Eesti ametkondadel selle olemasolu ka eelarveid tehes meeles on või mitte. Enesemääramisõigust, mis sajand tagasi polnud endastmõistetavus, ei saa praegu ühegi riigi ühepoolne lahtiütlemine mõnest paragrahvist väärata. Isegi palestiinlaste puhul tunnistab maailm seda õigust, kuigi praktikas (veel) võimalust ei anna.

Niisiis, kuigi kahtlemata oleks tore, kui aastaid veninud pisiteema n-ö laualt ära saaks, ja eriti paneks see mõne Eesti diplomaatia veterani elutööle ilusa punkti, pole siiski arvestatavat põhjust, miks õõnsale lepingule kõrgel tasemel poliitilist energiat kulutada. Vastupidi, see on raisatud energia, mis läheb kaotsi mingitelt muudelt rinnetelt, sealhulgas näiteks praktilistes kultuuri- või majandus­suhetes sellesama Venemaaga.

Kui piirilepingu puudumine pole Eestil takistanud pääsemist Euroopa Liitu ja NATO vihmavarju alla, siis kuidas saaks Venemaa õigusliku nihilismi mis tahes ilming neid lepingusuhteid muuta?! Kas Eesti visataks alaealisuse tõttu Lääne klubidest välja, kui ta sünniaasta oleks 1918 asemel 1991? Vaevalt küll, sest liikmesmaa Slovakkia sünnitunnistusel seisab koguni aastaarv 1993.

Eurosaadik Urmas Paet hoiatas rahvast, et piirilepingu võimaliku käsitlemise ajal Venemaa duumas saab üleilmne publik kuulda veel igasuguseid jõledusi eestlaste ajaloo ja käitumise kohta. Miks on meil vaja seda mürki purgist välja lasta? Eesti püüab üldiselt halvas või koguni vaenulikus atmosfääris justkui konstruktiivseid samme teha ja selle nimel neelab alla suure annuse uusi solvanguid, mille sisu solvaja ise ka uskuma on jäänud. Võib-olla rahuneksid duumasaadikud maha ja keskenduksid kellegi muu, näiteks kasahhide sõimamisele, kui me neile oma tarbetut ja nii mõnegi raevukama patrioodi meelest renegaatlikku paberit nina alla ei hõõruks.

Kui piirilepingu ratifitseertitud olek ei muudaks sendigi võrra olevikku, siis minevikus tõesti sündinud asju saaks vale leping või lepingu puudumine muuta vaid juhul, kui Venemaa lihtsakoeline propagandamasin suudaks lõpuni siledaks pesta kogu maailma enam kui seitse miljardit aju. Ja seda nalja meile näha ei anta.