TOOMAS ALATALU

ajaloolane

Kuniks asjaosalised veel ise elus, tasub alati nendega ka rääkida, selle asemel et iga varem ilmunud kirjatükki jäägitult uskuda.

Kuna olen hingelt õpetaja ja eluaeg nautinud just noorte harimist, hakkas mulle kohe silma pretensioonika pealkirjaga raamat „Noorsootöö Eestis 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Ajalooline ülevaade”. Valminud on see Eesti noorsootöökeskuse sildi all ja raamatule annab katust ka haridus- ja teadusministeerium.

Hea näeb ta välja tõesti, aga minu nina on ka hea, sest leidsin püstijalu mind ennast „jäädvustava” koha. Nimelt lõpevad pajatused õpilaste võimalustest Nõukogude Eesti ajal nii: „… hoolimata piirangutest oli ilmselt ka õpilasi tegelikult harivaid ringe. Viimaste näitena võib tuua TRÜ rahvusvaheliste suhete ringi ühe liikme poolt Tartus ja hiljem Tallinnas käivitatud koolinoorte välispoliitika koolid, kust kasvas välja ka 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi algusaastate Eesti poliitikas ning ühiskonnaelus osalejaid” (lk 135). See „üks liige” olin mina, kes tegi algul Tartus „väikese RSR-i” (1966–1967) ja pärast minu teleekraanilt kõrvaldamist Tallinnas „Noorte poliitikakooli” 1979–1993.

Kuna olen kirju minevikuga, on mul ajaloolasena suur kogemus lõivudest, mida niisuguse staatuse puhul tuleb maksta. Klassikaliseks võtteks võib pidada seda, et sind ja sinu tehtut lihtsalt ignoreeritakse või, kui tähtede seis on soodne, kirjutab mõni teine selle enda arvele. Nii oli nõukaajal, nii on ka praegu, kui mainida vaid üldteada olevat – opositsiooni esitatud hea idee hääletatakse maha ja esitatakse mõni aeg hiljem võimurite omaloominguna.

Üldmulje hea ja kosutav

Nii või teisiti mõjus enda teadvustamine „ühe liikmena” magedalt ja see tunne kasvas, kui nägin kõrvallehel veel kahte nime. Arnold Meri oli mainitud kui 1966. a loodud komsomoli ajaloo vabariikliku komisjoni esimees ja Elli Panti 1944. aastal punavoori juhtinud Kaagjärve valla komsorgina.

Kuna raamatu nõukaperioodi osas on üldse vähe nimesid, kerkib lugemisel kohe küsimus: kes siis ikkagi ja milliste tegude eest väärib oma nime mainimist ajaloos ja kes kirjutatakse sinna kui „üks liige”!?

Vaatasin ETIS-sest raamatu autorite Marti Taru, Eli Pilve ja Peeter Kaasiku tagalat. Esimesel on viimase töökohana kirjas TTÜ, teistel Eesti Mälu Instituut. Kuna olen juba kümme aastat teinud koostööd Hannah Arendti instituudi ja Prantsuse Mälu Instituudiga, käinud nende üleeuroopalistel konverentsidel esinemas ja avaldanud artikleid inglise ja prantsuse keeles, siis arvan end olevat pädev hindama tulemust, mida kolm autorit Euroopa noortepoliitika teadmistekeskuse toel valmis on kirjutanud.

Üldmulje (peale „ühe liikme”) on tegelikult positiivne ja seda eriti totalitarismi aja esitamise osas. Pärast ligi 25 aastat kehtinud ühekülgsust ja arulagedat lahmimist on kosutav lugeda, et kuigi nõukaaegsest noorsootööst sai „ideoloogia tööriist ja noorte indoktrineerimise vahend, rajati sel perioodil palju noorsootööasutusi, mis on kasutusel veel nüüdki. Igapäevaste tegevuste tasandil oli noorsootööl ka mitmeid häid jooni.”

Või – „kas komsomoliorganisatsiooni võib pidada 21. sajandi Eestis õpilas­esindusega võrdseks? Teatud mõttes ilmselt võib, sest selle kaudu said õpilased mõjutada koolis mõne vaba aja tegevuse elluviimist …”; ­„EÜE-s valitses üsnagi julge ja ühiskonnakriitiline hoiak. Viimane avaldus eriti iga-aastastel kokkutulekutel, kus isetegevuslikel esinemistel kujunes välja omapärane lavažargoon: oskus väljendada end poliitiliselt korrektselt, aga samal ajal nii, et kõik asjaosalised said aru, mida tegelikult öelda taheti.”

Eksitav koht ajaloos

Mõistagi vaimustusin juba pealkirjast „Komsomoliopositsioon”, ent pärast selle lõigu läbilugemist pean asjaosalisena nentima, et faktide valiku tõttu on tegu lugejat kõige eksitavama kohaga raamatu nõukaaja käsitlemises.

Otse öeldes on raamatu autorid kinni lähenemises, mis ilmus 1960-ndate komsomolielu kohta 1998. a ajakirjas Looming (nr 9) ja üliõpilaspäevade kohta esinduskogumikus „Eesti Vabariik 90” (2008). Nende kohaselt toimus peamine aastail 1968–1969 ja Tartus, mis paljuski on seletatav autorite enda kaasalöömisega sündmustes. Eelnenud sündmuste kohta on esimeses käsitluses vaid veerand lauset.

Ometi kuulusid just sinna legendaarsete „Kääriku vaimu” ja „Tartu vaimu” tekkimine (1963–1965) ning tipuna veebruaris 1966 toimunud ELKNÜ XIII kongress, milleks pea pool aastat valmistus enamik vabariigi noortest. See oli sisuline valmistumine, tulvil arutelusid enne ja pärast kongressi, kongressil aga võeti lisaks ametlikule vastu ka nn alternatiivne tegevusprogramm, milles kirjas olnud demokraatlike valimiste kehtestamist ja noorte õiguste laiendamist nõuti kuni 1968. a alguseni.

Raamatus esile tõstetud XIV kongress tähendas opositsiooni lõpliku purustamise algust ja pärast seda toimetas komsomoliopositsioon veel üksnes Tartu ülikooli seinte vahel, kuni ka seal kehtestati „vanemate seltsimeeste” kontroll toimuva üle.

„Must nimekiri” = unustamine

Miks tegelik pilt komsomoliopositsiooni tekkimisest ja kõrgajast mainimata jääb, on ülal mainitud. Huvitaval kombel leiavad XIII kongressi materjalid küll tsiteerimist, ent selle n-ö ametlik tekst ja mitte alternatiivprogramm. Sootuks segaseks teeb pildi XIII kongressil toimunud Moskva emissari mahahääletamise serveerimine kui XIV kongressil toimunu.

Segaduse peapõhjust on antud raamatuski lahatud: opositsiooni tuumik lõhuti, suurem osa valis parteilise karjääri, osa aktivistidest suundus teadus- või loometegevusse, jäädes pikaks ajaks ühiskonnaelust kõrvale, ning väike osa leidis tee dissidentluse juurde.

Elik – ainult kolm valikut. Taas­iseseisvusmise käigus olid dissidendid kõige kiiremad oma „osa” jäädvustama, esimene grupp ja suur osa teisest grupist aga sattusid veel 1989–1990 alanud poliitilise sildistamise ja avaliku tõrjumise ohvriks.

„Musta nimekirja” sattumine aga võrdsustus sellega, et kui sa noores eas ja soodsamates tingimustes olid midagi õiget korda saatnud, siis tulenevalt sinu hilisemast ametist EKP keskkomitees või valitsuses langes see automaatselt mittemainimisele, unustamisele määratud tegude kilda. Just see lähenemisnurk tuli ette, kui lugesin raamatust oktoobris 1967 toimunud Tartu ülikooli komsomolikonverentsist, kus esineti teravate sõnavõttudega ja kus ka asekomsorg Sirje Endre esines tublilt.

Õige, ent see ikkagi kahvatub aprillis 1966 toimunud Tartu ülikooli komsomolikonverentsi ees, kus pärast kahepäevast arutelu tõdeti, et üliõpilased soovivad „dialektilise materialismi õpetamise suurendamist ning NLKP ajaloo ja ajaloolise materialismi õpetamise vähendamist” – julgeim väljakutse režiimile, mida toona üldse esitati. Seda konverentsi juhtis Jaak Kaarma, kes, nagu teisedki ELKNÜ XIII kongressi tegijad, „lasti torudest läbi”, ent läks mõne aja möödudes parteitööle ja oli 1988–1990 kultuuriminister.

Karla ja rahvuskommunistid

Kas „XIII kongressi vaimus” kaks kuud hiljem toimunud ülikooli kõige julgem komsomolikonverents peaks „mitte õige juhi” tõttu ajaloo annaalidest välja jääma? Kindlasti mitte ja kuna toona oli tegijaid palju, pean vajalikuks siinkohal teatada, et kui kedagi 1963.–1968. a komsomoli opositsiooni tegelastest üldse üldistatud esitustes ära märkida, siis minu arvates on selle koha ära teeninud Karl Adamson (Karla, EÜE esimene komandör, „meie mees keskkomitees” jpm), kelle kõrval oli mitmeid targemaid ja sõnaosavamaid tegelasi, ent keda respekteerisid käilakujuna kõik. Tema mahavõtmisega ELKNÜ keskkomitee sekretäri kohalt märtsis 1968 oli opositsiooni areenilt kõrvaldamine otsustatud.

Veel paar teadvustamist väärt järeldust raamatu autoritelt: 1960-ndatel kuulus peaaegu kogu üliõpilaskond komsomoli ja võib väita, et suur osa tegi seda konjunktuursetel kaalutlustel ning et eestlaste osakaal komsomolis 1989. a vastas nende osale rahvastikust. Järgmiste publikatsioonide koostamisel soovitan aga autoritel süüvida põhjalikumalt kontingendi „28-aastased ja vanemad” lahtikirjutamisele.

Tulenevalt sellest, et erinevalt Lätist ja Leedust (ning Ungarist, Poolast, Tšehhoslovakkiast jne) Eestis „rahvuskommuniste” pea polnudki, jäi Eesti komsomoliopositsiooni kanda ka kogu antud ajahetke vastuseis Moskva poliitikale. Kuna jõuti isegi programm vastu võtta, siis miks mitte rääkida juba viidatud Ida-Euroopa kontekstis „rahvuskomnoortest” Eestis? Moskva nõuet komsomol taas kontrolli alla saada lahendas kohalik parteiladvik üsna omapäraselt – NLKP usaldusväärsete liikmete suunamisega komsomolitööle ja valitud esindustesse. See tuli selgelt välja juba ELKNÜ XIV kongressi delegaatide koosseisus ja määras ära ka kongressi töö tulemused.

Hruštšovi „sula” perioodil tehti üht-teist komsomolitagi. TRÜ rahvusvaheliste suhete ring, millest raamatus mitu korda juttu, tekkis kui üliõpilaste omaalgatus. Leidus väike grupp valdkonna akadeemilise käsitlemise huvilisi, kes hakkasid koos käima, hoolimata tõsiasjast, et üleliiduline üliõpilasringide register ei näinud säärast ringi ette ja polnud ka juhendajat. Pidasime koosolekuid, kuniks sidemete pidamise ja liikumisvõimaluste nimel leiti targem olevat vormistada end kui ülikooli komsomolikomitee juures tegutsev ring.

Kuna RSR osutus populaarseks (ja tegutseb praeguseni), hakati ruttu tema tekkelugu ümber kirjutama.