Tallinna saksa gümnaasiumi abiturient Anastasija Minitš on suurepärane näide tänapäeva mitmekeelse ning multikultuurse maailma positiivsest poolest: pärit venekeelsest perekonnast, käis Anastasija eesti lasteaias, millele järgnes eestikeelne kool. Möödunud aastal võitis ta Varssavis rahvusvahelise õpilaste saksakeelse väitluskonkursi. Tänavu pälvis mitut keelt vabalt rääkiv neiu Eestis Maxima talendikonkursi humanitaartalendi stipendiumi. Selle abil plaanib ta minna edasi õppima Saksamaale ega salga, et teda huvitab poliitika.

I osa

Riia rahvusraamatukogu laval Läti presidendi ees

Ajal, mil Eesti kooliõpilased rahulikult sügisvaheaega nautisid, veetis paarkümmend õpilast üle kogu Euroopa pingelise nädala Riias, Goethe instituudi korraldatud rahvusvahelisel noorte väitlusvõistlusel „Jugend debattiert international”. Et selgitada endi hulgast Riia rahvusraamatukogu laval parim. Nad on kodumaal, olenevalt riigist, välja valitud kümnete, sadade või tuhandete seast.

Üheksandat korda toimunud saksakeelsel väitlusvõistlusel on alati osalenud ka Eesti noori. Anastasija Minitš pärjati eelmisel aastal Varssavis selle võistluse parimaks. Tänavu sai 2014. aasta Euroopa parima noore väitleja tiitli omanik võimaluse osaleda konkursi žüriis.

Nii oli ta üks, kes andis võistluse finaalis väidelnutele tagasisidet Läti uue ja uhke rahvusraamatukogu suurel laval Läti presidendi Andrjis Beržinši, Saksa parlamendi aseesimehe Edelgard Buhlmani, Saksa suursaadiku Lätis Rolf Schütte ja arvukate teiste kõrgete ametnike ees. Mõistagi ei olnud see talle midagi ületamatut – eelmisel aastal sai ta samasuguse kaardiväe ees hakkama sama võistluse võitmisega. Nii oli tema jaoks igati loomulik laskuda Lätis Saksa suursaadiku residentsis vastuvõtul tollega sundimatusse viisakasse vestlusse. „Kui sa räägid tähtsate inimestega, saad aru, et see ei ole midagi hirmsat, et nad räägivad sinuga väga vabalt,” sõnab Anastasija. Kui küsida, mida see võistlus talle andnud on, vastab neiu, et eelkõige enesekindlust.

Miks ma rõhutan viisakust? Ja mis see väitlemine siis ära ei ole, võivad arvata paljud, kes pole näinud seda suurejoonelist ettevõtmist, mis annab oma rafineerituselt silmad ette nii mõnelegi kodu- või välismaisele poliitikaareeni ülekandele. Just selle pärast rõhutangi. Sest saksa viisakus, vähemalt vana kooli mõistes, on midagi hoopis erilist. Ja kahtlemata avab viisakas ja vaoshoitud väitlemine võõrkeeles säärastel keerukatel teemadel nagu „Kas öist tänavavalgustust tuleks vähendada?” või „Kas tasuta internetiühendus peaks olema põhiõigus?” nii mõnelegi osalejale ukse või sillutab tee suurde poliitikasse.

Võistlusel osalenud kinnitavad, et debateerimine ei tule iseenesest, ka seda tuleb õppida. Nii toimuvad võistluse eel nn võitjatreeningud, kus õpetatakse väitluskunsti. Debatt ise koosneb kolmest osast: sissejuhatus, vaba teemaarendus ning lõppsõna/kokkuvõte. Sellest ülesehitusest tuleb kinni pidada, samuti ajapiirist, mille ületamisest antakse märku kellahelinaga. Debatis esindavad kaks osalejat poolt- ja kaks vastuseisukohti – poolt ise valida ei saa, oma seisukoht tuleb kujundada selle põhjal, mille loos sulle andnud on.

Anastasija möönab keerutamata, et väitlusvõistlusega kaasnenud pinge oli meeletu ning see saatis teda juba tükk aega enne võistlust. Talle tõi mullu võidu finaaldebatt, mille küsimus oli aktuaalne: „Kas äärmusparteid peaksid olema keelatud?” Tänavuse võistluse finaaldebati teema oli „Kas Euroopa riikidele peaks olema kehtestatud põgenikekvoodid?”.

—

II osa

INTERVJUU

Anastasija Minitš: „Tahaksin olla haridusminister”

Mida need võidud sinu jaoks tähendavad? Neid konkursse vist päris võrrelda ei saa?

Neid kahte tõesti ei saa võrrelda. Debativõistluse jaoks töötasin pingsalt palju kauem ning see raske töö tasus ära. Humanitaartalendiks tunnustati mind juba tehtud töö eest. Minu jaoks on tähtsad mõlemad: võit JDI-l on tunnustus väitluskonkursiks tehtud töö eest ja Maxima stipendium on tunnustus kõikide minu saavutuste eest.

Sinu kontol on veel võite?

Minu kontol on mitte niivõrd palju võite, kui kogemusi. Üritan osaleda igal pool, kus saan: olen võtnud osa mitmest rahvusvahelisest UN simulatsioonist (ühel neist viibin praegu Taanis), aitan aktiivselt kaasa koolis õpilasesinduse korraldustöös, olen käinud paljudel õpilasvahetustel ning osalesin poliitilisel seminaril Saksamaal. Eelmisel aastal võitsin teise koha üleriigilisel vene keele olümpiaadil ning esikoha saksa keele olümpiaadil Tallinnas. Samuti osalesin saksakeelsel lugemisvõistlusel Lesefuchs, kus osalejad peavad finaalis arutama omavahel nelja saksakeelset raamatut. Võidab see, kes oma mõtteid saksa keeles kõige paremini väljendab ja põhjendab. Saavutasin seal teise koha.

Mis on sinu talendi retsept või saladus?

Kogemused. Nii kerge see ongi. Minu jaoks on iga osalus isiklik võit. Sealt saan väärtuslikke elukogemusi, mis tulevad tulevikus kasuks, ning tean, milliseid vigu vältima pean. Ma arvan, et võidud konkurssidel tulevad ainult siis, kui oled palju näinud ja töötanud.

Milline oli sinu lapsepõlv? Kas perekond on sind palju toetanud?

Olen sündinud Tallinnas, samuti mu vanemad. Emapoolne vanaema ja vanaisa tulid Poolast ja Valgevenest. Isapoolsed vanemad on Eestis sündinud, kuid nende juured ulatuvad nii Venemaale, Hollandisse kui isegi Tadžikistani. Mina pean end eestlaseks. Oma saavutuste eest olen suure tänu võlgu vanematele ja vanaemale. Minu arvates mõjub inimese iseloomu kujunemisele kõige rohkem lapsepõlve kasvatus ja ma sain kodus parima kasvatuse, mida saada võib. Vanemad on mind kõiges toetanud nii palju kui võimalik. Kuna ma õpin saksa kallakuga eestikeelses koolis, ei saanud nad mind alati kõiges ise aidata, kuid otsisid siis kellegi, kes sai. Näiteks saksa ja inglise keele õpingutes aitasid mind ema kolleegid koolist, kus ta õpetab. Nüüd, mil ma juba suur olen, ei ole nende toetus sugugi vähenenud: vastupidi, mu otsused muutuvad aina tähtsamaks ja mu vanemad aitavad mind nii palju, kui saavad.

Oled abiturient, nii et saad juba öelda, mida sa kooliajast kaasa võtad. Mida on eesti kool sulle andnud? Kuidas toetanud?

Mu vanemad langetasid ühe parimatest otsustest, kui saatsid mind saksakeelse osakonna klassi. Jah, peab tõdema, et kooliaastad olid tänu sellele tuhandeid kordi raskemad kui tavakooliõpilastel. Sellest hoolimata avanes mul võimalus võtta osa paljudest konkurssidest ja programmidest, mida tavakool poleks mulle pakkuda saanud. Tänu õpingutele sain aru, mis mind huvitab ja mida tulevikus teha tahan. Minust sirgus julge tüdruk, kes ei karda esineda ja oma arvamust avaldada. Varem olin klassi üks tagasihoidlikumaid. Veel mõistsin ma, et Eesti haridussüsteem ei sobi mulle väga. Ma oleksin kõik põhiteadmised koolist küll kätte saanud, kuid need lihtsalt pähe tuupinud. Saksakeelses osakonnas õpin asju palju praktilisemal viisil. Meid pannakse palju iseseisvalt mõtlema, valmistades meid sellega ette tulevikuks. Kutsutakse üles tunnis kaasa töötama, oma arvamust avaldama ning palju tööd tegema. Ma mõistan, et selline paljunõudev süsteem ei sobi kõigile, kuid ma poleks see inimene, kes olen praegu, kui poleks saksakeelse osakonna klassi läinud.

Mis on sinu lemmikained?

Minu lemmikõppeained on humanitaarained. Kõige põnevamad tunnid koolis on saksa keel ja ajalugu. Nendes saan kõige rohkem oma mõtteid avaldada, arutleda, kuulda teiste arvamust ja õppida seda, mis mind huvitab.

Kuulsin sind Riias kõnelemas vabalt vene keelt, õpid eesti koolis, ning räägid nii vabalt saksa keelt, et võitsid rahvusvahelise väitluskonkursi – kas asi on heas keelevaistus, geenides või ongi mitmekeelsel lapsel lihtsam omandada ka edasisi võõrkeeli?

Minu silmis on mu võõrkeelte oskus kindlasti tugevus. Tundes nii mitmeid kultuure, on mul alati see privileeg, et oskan eri vaatepunkte võtta ja erinevaid inimesi paremini mõista. Mitme keele oskus tuleb kasuks ka välismaal ning avab palju uksi. Ja eks keeled jäävad rohkem külge, kui juba mitut neist vabalt kõnelda oskad. Kahjuks on probleemiks see, et tihti lähevad kõik keeled omavahel sassi, ning see on tõesti häiriv.

Kas väitluskonkursil oli raskem olla osaleja või kohtunik?

Kui ma tänavu siia (osa intervjuust toimus Riias – MK) tulin, arvasin, et ei pea üldse muretsema, aga ikkagi muretsen. Tunnen kohtuniku vastutust ja elan kaasa neile, kes peavad selle võistlejatena läbi tegema. Elan kaasa meie omadele. Kergem on ehk see, et ma ei pea nii väga ette muretsema ja mõtlema, kuidas ma mida ütlen, saan jälgida ja hinnata teisi. Eelmisel aastal võistlejana oli ikka meeletu pinge. Mitte ainult võistluse ajal, vaid ka varem, kui teadsin, et sõit ees seisab.

Sellise pinge all võitsid mullu sellise rahvusvahelise võistluse, mida see kaasa tõi?

See muutis väga palju minu suhtumist. Seda, kuidas ma mõtlen mingite probleemide üle järele; kuidas mind on hakanud huvitama poliitika, maailmas toimuv. Kuidas ma inimestega läbi saan. See, kui palju kontakte mul on. Ma mõistsin ka, et kõige juures on oluline osa õnnel. Et alati ei olene kõik sellest, kui hea sa oled, vaid ka sellest, kuidas sul veab. Aga ikkagi on see suur saavutus, mille taolist tuleb ette vaid üks kord elus.

Milliseid uksi see sulle avab?

See on mulle juba avanud palju uksi. Pärast võitu tulid igasuguseid pakkumised, kedagi hakkas järsku huvitama minu elu, see, mida ma teen. Siis tuli reis Berliini Bundestagi, mis oli üks vägevamaid reise. Terve aasta oli täis igasuguseid projekte. Ma saan nüüd aru, et see aitas mul valida suuna, millega edasi tegeleda.

Mida sa edasi õppima lähed?

Tõenäoliselt lähen õppima õigusteadust, et hiljem suure teadmistepagasiga poliitikamaastikule astuda.

Eestisse või Saksamaale?

Saksamaale. Kogun raha, et kolida järgmisel aastal Berliini, selle tarbeks kulub ka Maxima stipendium.

Miks mitte Eestisse?

Kui ma läksin TSG saksakeelsesse osakonda, oli selge, et kui olen saanud sellise võimaluse ja selle nimel palju vaeva näinud, ei ole mõtet võimalust raisku lasta. Saksa küpsustunnistusega on Saksamaal kõik uksed lahti, seda tuleb kasutada.

Plaanid sa hiljem Eestisse tagasi tulla?

Näen oma tulevikku nii Eestis kui ka Saksamaal. Ma ei arva, et peaksin praegu otsustama, kuhu jääda tahan. Elus võib kõik veel miljon korda muutuda ja ma ei taha tulevikku nii kaugele ette planeerida. Kui aga peaksin spekuleerima, siis praegu tahaksin ma kõige rohkem olla haridusminister. Soovin viia läbi suuri muutusi haridussüsteemis, kuna arvan, et see on kodanikuühiskonnas kõige tähtsam. Mul on palju mõtteid ja ideid, mida korda saata, ning on üks minu elu unistustest need ellu viia.

Palju räägitakse, et venekeelsel inimesel ei ole võimalik end Eesti ühiskonnas teostada. Sina oled ideaalne näide sellest, et kui noor ise enda eest seisab, on tema ees lahti kõik uksed. Kas tunned, et oled pidanud oma venekeelsuse pärast Eesti ühiskonnas keskmisest rohkem pingutama, või vastupidi, ongi see sinu trump?

Vene keelt kõneleval inimesel on Eestis kindlasti mõnevõrra raskem, kuid seda vaid juhul, kui ta ei valda eesti keelt ega austa eesti kultuuri. Mu vanemad aitasid mul õppida ära eesti keele, pannes mu eesti lasteaaeda. Kohtan aina rohkem noori, kes valdavad perfektselt mõlemat keelt ning on nagu sillaks kahe rahvuse vahel. Minu arvates on see üks eesti poliitikute tähtsamaid eesmärke – luua Eestis ühiskond, kus nii vene- kui ka eestikeelsed kodanikud on võrdsed.

—

Õpetaja Reissaar: Anastasija on andekas ja edasipüüdlik

Õpetaja edukust saab mõõta sellega, kui kaugele tema õpilased jõuavad, ja õpetaja tööle pole suuremat kiitust, kui pälvida tunnustus oma õpilase saavutuste eest. Seda meelt on ka Anastasija saksa keele õpetaja Kaja Reissaar, kellel on kahju, et ta ei näinud eelmisel aastal Anastasija võitu Varssavis ise pealt. Tänavu tõdes ta samal võistlusel Riias, kus osalesid samuti tema õpilased Anna-Liisa Merilind ja Kristin Sigus, oma silmaga, kui tugevate konkurentidega neil võistelda tuli. Ta on veendunud, et sellisel võistlusel läheb vaja nii teadmisi, kogemusi kui ka õnne.

Kuidas konkursiks valmistutakse?

Väitluskonkursi reeglitega hakatakse meie koolis tutvuma 10. klassi sügisel. Kevadel saab osaleda koolivoorudes, esmalt debateeritakse klassikaaslastega lihtsamatel teemadel. Järgneb üleriigiline võistlus, mille kaks parimat saavad esindada Eestit rahvusvahelises finaalis.

Kas sellise konkursi võitja peab olema tõeline talent?

Võitja ei pea olema tõeline talent, aga pühendumus, andekus, loomingulisus, sotsiaalne närv, julgus ja töökus tulevad kasuks. Ja peab olema ports loosiõnne – oluline on, milliste inimestega sa ühes debatis osaled, milline on teema, kas loos annab sulle poolt- või vastuargumendid. Talendi alge on igas inimeses olemas, õpetaja ülesanne on seda märgata ja arendada – kui talendiidu ei kasta, siis see ei kasva. JDI väitluskonkursi võit õnnestub vähestel – siiski on üheksa võitja hulgas praegu koguni kaks eestlast. See konkurss on enese proovilepanek, tunnustus, kogemused, uued tutvused, suhted – võib isegi öelda, et uus algus.

Kuidas iseloomustate Anastasijat?

Anastasija on meister keelte valdkonnas ja tõestanud seda suurepäraste tulemustega nii saksa keele olümpiaadil kui ka saksakeelsel rahvusvahelisel väitluskonkursil. Talle tõid võidu tugevad argumendid, hea väljendus- ja veenmisoskus ning suurepärane teema valdamine. Ta on andekas, silmapaistev ning edasipüüdlik tulevikutalent. Toetan Anastasija püüdlusi, sest tänane Euroopa vajab avatud, keeli tundvaid inimesi.

—

Võitja trump on tasakaalukus

Tänu Goethe instituudile Riias väitlusvõistlust jälgida saanud Õpetajate Leht esitas vahetult tulemuste väljakuulutamise järel paar küsimust ka tänavusele võitjale, Ungarist pärit Anna Ryanile, kelle plussiks näis olevat tugev enesevalitsus ja väärikas resoluutsus, mis ometi ei muutunud oma arvamuse pealesurumiseks. Kuldse kesktee leidmine emotsionaalsuse ja jõulise arvamusavalduse vahel näiski olevat võti võistlusel, millest oleks õppida paljudel tänapäeva ametnikel ja poliitikutel.

Palju õnne, Anna! Mis tunne sind praegu valdab?

Ma olen väga-väga õnnelik. Mulle ei jõua see kõik veel vist päriselt kohale, aga olen tõesti väga õnnelik. Terve selle võimaluse eest see nädal siin veeta ja selline kogemus saada.

Mis oli selle kogemuse juures kõige keerulisem?

See, kui palju infot oli vaja korraga läbi töötada ja meelde jätta.

Kes sinust tulevikus saab?

Tahaksin minna õppima majandusteadust.

—

Mis on väitluskonkurss „Jugend debattiert International” ehk JDI? 

JDI on Goethe Instituudi, fondi „Erinnerung, Verantwortung und Zukunft”, mittetulundusliku Hertie fondi ja Saksa Välismaise Koolihariduse Keskuse projekt Kesk- ja Ida Euroopa 10.–11.klassi õpilastele, kes õpivad saksa keelt võõrkeelena.

Projekti, milles osaleb üheksa riiki, käigus õpitakse väitlema saksa keeles nii koolielu puudutavatel kui ka aktuaalsetel poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel.

Eesti finaali jõudmiseks tuleb läbida mitu eelvooru nii kooli kui ka maakonna tasandil ja oma võimeid tõestada enam kui saja väitleja hulgas. Igas väitluses on kaks pro ja contra poole esindajat, 24 minutit väitlemiseks ja üks väitlusteema. Žürii annab punkte teema hea tundmise ning tugevate argumentide eest ja eelkõige on oluline oma kaasväitlejaid kuulata ja nende argumentidele reageerida. Neli poolfinaalide parimat jõuavad Eesti finaaldebatti, finaali kaks parimat esindavad Eestit rahvusvahelises finaalis.

2015. aasta rahvusvaheline finaal toimus 19.–24. oktoobril Riias.

Mari Klein