ÜLLE MADISE

Eesti Vabariigi õiguskantsler

Kui keegi kavatseks erakoolid keelata või nende tegutsemise võimatuks muuta, oleks see põhiseadusevastane. Viimaste kuude mõttevahetusest on kõlama jäänud ekslikud väited, justkui võetaks erakoolidelt kõik maksurahast antavad toetused. Sellest on väga kahju, sest põhjendatud muret on koolijuhtidel, õpetajatel, vanematel ja õpilastel niigi palju. Haridusmaastik ei peaks olema metsikuvõitu lahinguväli, kus huvide kaitsel vahendeid ei valita.

Õiguskantsleril pole voli sekkuda hariduspoliitilistesse valikutesse, küll aga saab ja tuleb valvata valikute põhiseaduslikkuse järele. Vastuses Tartu katoliku hariduskeskusele ja piiskop Philippe Jourdanile on käimasoleva vaidluse põhiseaduslik raam üksikasjalikult lahti kirjutatud. Lühidalt: haridustoetus ehk nn pearaha peab säilima kõikidele õpilastele nii era- kui ka avalikus koolis. Erakooli majakulude katmise kohustus ei tulene aga põhiseadusest. Nõnda on enne 2011/12. õppeaastat kehtinud vabatahtliku toetamise juurde naasmine võimalik, kui antakse piisav kohanemisaeg.

Eraalgatus seisis Eesti iseseisvuse taastamise ja põhiseaduse vastuvõtmise päevil aukohal ja selles vaimus tuleb vaadata ka hariduselu. Põhiseaduse järgi peab kõigile lastele olema hea põhiharidus kättesaadav ja munitsipaal- või riigikoolis tasuta ning igal lapsevanemal peab olema õigus valida oma lapsele parim haridustee. Kellegi jaoks väljendub parim kodulähedases linna- või vallakoolis, kellegi jaoks on parim erakool või süvaõpe. Kõik need on võrdselt õiged ja võrdselt kaitstud valikud.

Loomulikult käib lapsega kaasas nn pearaha ehk kõikidel maksumaksjatel tuleb tasuda iga lapse kohta võrdselt õpetajate ja koolijuhtide töö, õppevahendite, toidu jms eest. Siin ei ole vahet, kas laps käib munitsipaal-, era- või nn eliitkoolis.

Praeguse vaidluse keskmes on erakooli majakulud. Nelja aasta eest tegi riigikogu erakoolide majakulu osalise katmise kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks. See juhtus pikema arutelu, arvutuste ja mõjuanalüüsita. Riigikohus leidis, et riik peab kohaliku omavalitsuse iseotsustusõigust piirava kohustuse ise kinni maksma. Ühtlasi peab riik linnadele ja valdadele hüvitama vahepealsetel aastatel erakoolidele antud toetused. Seesuguse kuluga ei olnud riik arvestanud. Seda enam, et erakoole on viimastel aastatel jõudsalt juurde loodud.

Erakoolide majakulu katmisel osalemine on puhtal kujul poliitiline valik ja sellisena ka tagasipööratav, ehkki mõistagi mitte üleöö. Piisaval kohanemisajal pole kindlat reeglit. Riigikohtu senist praktikat silmas pidades võiks arvestada ligikaudu aastaga. Praegu liiguvad valitsus ja riigikogu parimal juhul 1. jaanuari 2017 graafikus.

Selleks ajaks peaks olema linnadel ja valdadel võimalik otsustada, kas nad on valmis käsitlema erakoole oma koolivõrgu osana, st arvestavad munitsipaalkooli kohti luues, et osa lapsi õpib erakoolis, ja on huvitatud sellest, et kool kestaks ning õppemaks ei sunniks lapsi sealt lahkuma. Sel juhul tõenäoliselt makstakse tegevustoetust nagu enne 2011. aasta septembrit. Mõistagi võib kohalik kogukond omavalitsuse rahast toetada erakoole ka muil eesmärkidel.

Tundub, et erakoolide rahastamise ümber toimuvat tuleb mõista laiemalt: see on üldise haridus­stressi sümptom. Igaüks on sunnitud pidevalt võitlema soojema koha eest napivõitu teki all. Pingeseisundi tõttu tajutakse mistahes ettepanekut või arvamust rünnakuna.

Ilmekas näide oli valulik reaktsioon ettekandele, mille saatsin riigikogule palvega arutada põhihariduse kättesaadavust riigielu olulise tähtsusega küsimusena. Ettekande põhiküsimus oli, kuidas jõuda põhiseaduspärase olukorrani, kus iga laps saab kvaliteetse tasuta põhihariduse, sõltumata kodusest taustast, elukohast ja emakeelest. Kuidas teha nii, et vanem saab lapse saata ka kodukooli, kartmata, et on lapse tuleviku heaks midagi tegemata jätnud? Kuidas saaks iga põhikool pakkuda keskkonda, kus lapse võimed parimal moel arenevad?

Ülemäärase stressiseisundi tõttu loeti sellestki ettekandest välja mõtteid, mida seal polnud. Ei olnud kuskil seatud kahtluse alla era- ega süvaõppega koole ega ammugi nõutud koolide ühesuguseks muutmist, nivelleerimist. Otse vastupidi! Küsimus on selles, kuidas peatada avalike koolide järk-järguline tasuliseks muutumine ning tagada kvaliteetne haridus ka neile, kes elavad ääremail.

Ettepanek viia mõni seadusenorm põhiseadusega kooskõlla praegu ei aitaks, sest asi pole ju ühes või mõnes normis. Kardetavasti pole ka munitsipaalkoolides osaliselt tasulise õppe probleemile lihtsat lahendust. Sest lahendus ei ole õppekvaliteedi alandamine, vaid see, et linn või vald maksab kõik kooli õppekavas olevad tunnid kinni. Ja et tal on selleks raha.

Süsteemse lahenduse saab leida vaid rahvaesindus, ei keegi teine. Võimalik, et tuleb teha senisest otsustavamaid valikuid. Näiteks ei pruugi olla kõige riigimehelikum vägisi seostada koolivõrgu- ja omavalitsusreformi. Üks seisab teise ja teine esimese taga.

Riigil on õigus ja võimalus otsustada, millised munitsipaal- ja riigikoolid viie või kümne aasta pärast alles on. Nii lõpetataks üks vinduv stressiallikas. Selge otsus on parem kui pidev teadmatus, mis kipub kõikide ääremaa koolide tulevikku kahjustama. Läbimõtlemata otsus osaleda maksumaksja rahaga erakoolide majakulu katmises oli aga õpikunäide halva õigusloome kurvast, paljudele lõpuks muret tekitavast tulemusest.