PRIIT PÕHJALA

Novembri lõpus saab saja viiekümne aastaseks Lewis Carrolli Alice. Selle maailmatu kuulsa (laste)raamatukangelase lugudes on peale kirjandusuurijate ja niisama lugejate kõvasti näpuga järge ajanud ka keeleteadlased ja semiootikud. Põhjusega – Alice’i lood, nagu teisedki Carrolli teosed, lausa pakatavad intrigeerivat mõtlemisainet pakkuvatest sõnamängudest ja keelemärke puudutavatest ideedest, millest Carroll väga huvitus.

Minul on iseäranis eredalt meeles üks Kuugel-Muugeli (inglise Humpty Dumpty) keelealane mõtteavaldus raamatust „Alice Peeglitagusel maal” (siin Risto Järve tõlkes): „Kui mina ütlen mõne sõna,” teatab ta Alice’ile, „siis tähendab see täpselt seda, mida mina soovin.” Nõnda on „praeline” kell neli pärast lõunat (aeg, mil praetakse õhtusöögiks liha), „uherlemine” pesaaukude puurimine, „kehu” rohuplats ümber päikesekella ja „karvid” liik rohelisi sigu. „Kook moosiga” tähistab hoopis jalust­rabavat tõendust ja „käsitamatus” seda, et me oleme sel teemal juba küll ja küll lobisenud.

Kuugel-Muugeli lora polegi nii lora, kui esiti tunduda võib. Sest on ju tõsi, et seos asja (või idee või tähistatava, kui väljenduda semiootilise täpsusega) ja selle nimetuse (või akustilise kujundi või tähistaja) vahel on kaunikesti meelevaldne. Nõnda saaks isa õest rääkides öelda „tädi” asemel vabalt „onu” või koguni „lumehelves”, sest mitte mingi loomulik või looduslik tegur ei sunni meid ütlema just nimelt „tädi”.

Sõnade ja asjade seoste meelevaldsusele, suvalisusele on teiste hulgas tähelepanu juhtinud filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel ja keeleteadlane Ferdinand de Saussure, kes pidas selle parimaks tõestuseks eri keelte olemasolu. Kui sõna ja asja seos ei oleks meelevaldne, arvas ta, ei nimetataks üht ja sama asja eri keeltes eri sõnadega. Võtame kas või ahvi: eesti keeles „ahv”, aga taani keeles abe, prantsuse keeles singe ja nii edasi. Ja ega ei saa öelda, et üks sõna vastaks ahvi loomusele paremini kui teine.

Isegi onomatopoeetilised, see tähendab universaalseid loodushelisid jäljendada püüdvad sõnad on keeliti erinevad. Eesti konn teeb inimkeeli „krooks”, aga jaapani oma kyan-kyan ja tai oma ob-ob. Ukrainlane teeb konna aimates kva-kva, aga horvaat, ennäe, mõtleb seda kuuldes hoopis pardile.

Üldiselt me ei vaeva oma pead asjaoluga, et sõnad on ses mõttes suvalised, et neil puudub tähistatava asjaga loomuomane seos. Argiteadvusse jõuab see mõistmine vahel siis, kui mõnda sõna tobeduseni korrata. Proovige: „siga”, „siga”, „siga”, „siga”, „siga” … Natukese aja pärast hakkab see häälikuühend tunduma täiesti jabur ja põhjendamatu.

Aga mis – kui sõnadel ja asjadel polegi loomulikku seost – teeb nende üksmeelse kasutamise võimalikuks ja koguni paratamatuks? Eks ikka ajalooline sättumus ja kollektiivne leping või keelekasutajate vastastikuse kontrolli märkamatu mehhanism. Keel on ajalooliselt ja sotsiaalselt kristalliseerunud, nagu selle kohta vahel öeldakse, nõnda et kuugelmuugellik keeleline suva on võimalik küll teoreetiliselt, ent mitte praktikas.

Tõsi, on inimesi, kellele ollakse valmis sõnadega omavolitsemist andestama rohkem kui teistele – lapsed, luuletajad, kirjanikud. Aga kui sõnade ja asjade pindunud seostele lööks käega näiteks mõni ametnik oma igapäevaseid kohuseid täites, leiaks ta end peagi vististi vaimuhaiglast.

Täiskasvanutele on Alice’i lood tähendanud eri aegadel eri asju: 1930-ndatel psühhoanalüüsi, 1960-nda­tel psühhedeeliat ja 1990-­nda­tel pedofiiliat, nagu on öelnud näiteks popkultuuri uurija Will Brooker. Minule, nagu küllap aimus ka eelnenust, tähendavad Alice’i raamatud eelkõige nauditavaid keelemänge, mille varjus on peidus olulised keelefilosoofilised ideed ja keele fundamentaalseid omadusi puudutavad arusaamad.

Lastele on Alice’i lood aga ikka olnud lihtsalt hea fantaasiaküllane ajaviide, vaba liigsest täditsemisest ja moraalist ja poliitilisest korrektsusest. See on ehk peaminegi. Palju õnne, Alice.