MARI KLEIN

Õpetajate Leht

Mõne päeva eest jäin hilisõhtuses hämaruses napilt bussist maha. Peatus oli tühi, järgmise bussini 20 minutit aega. Esmane nördimus ületatud, märkasin, et peale minu longib peatuses ringi vaid meesterahvas, kes vene keeles veidi valjemalt bussist maha jäämist vandus. Esimese reaktsioonina tõmbusid mu käed kotisangade ümber automaatselt rohkem pingule. Istusin pingile, võtsin välja raamatu ja asusin lugema – Betti Alveri kirju.

Pälvisin sellega koheselt meesterahva tähelepanu, kes pöördus küllaltki viisakalt huvi tundma, mida ma loen. Nimetasin meie ühe esipoetessi nime. See ei liigutanud tema mälus ühtki närvi. Tahtsin selgitada, et tegu on kuulsa luuletajaga, aga … ei suutnud oma meelehärmiks meenutada vene keeles ei sõna „luuletus” ega „luuletaja”. Selleks hetkeks oli peatusse saabunud ka venekeelne eakam naisterahvas, kelle mees kohe vestlusse kaasas. Olukord, kus püüdsime kolmekesi kolme keele kaudu (adudes, et vene keel ei ole minu emakeel, läks mees üle inglise keelele, mis oli minu jaoks märkimisväärne žest – soov minna üle neutraalsele pinnale, kus me mõlemad end võrdselt tunneme) tuletada õiget sõna, oli juba üsna … lõbus.

Lõpuks tuli mulle päästev mõte: „ana v Estonii kak Anna Ahmatova” paristasin selgituseks. Mõlemad vakatasid. „Kujuta ette, ta teab, kes on Anna Ahmatova,” ütles algselt pisut ettevaatlik olnud vanaproua sel hetkel täielikult leebunult ja imetlusega peaaegu sosinal oma rahvuskaaslasele, silmad vaat et pisarais. „Jaa!” vastas mees ja vaatas mind aupakliku pilguga. Ning lisas siis selga sirgu lüües laia naeratusega: „Ja mina tean ka, mis siis, et ma olen ainult raudteelane!” Hetkel, kui ta bussi astudes sõbralikult hüvasti jättis, meenus mulle koolis õpitud sõna „stihotvorenie”. Ja mind valdas tänutunne oma kooliaegsete vene keele õpetajate vastu, kes ei pidanud paljuks nõuda meilt vene luule ja luuletajate tundmist.

Mis on selle elupildi iva? Minu jaoks kindlasti see, et kuigi oleme erinevad, siis eelarvamused elu edasi ei vii – ajalugu ei ole hellitanud peaaegu ühtki rahvast ja rahvus ei ole veel riik. Ja kui inimesi ei ühenda keel, ühendab neid kultuur, mis tähendab ühtaegu nii enese rahvuskultuuri jagamist teistega kui ka teiste rahvuskultuuri tundmist ja tunnistamist. Jah, nemad seekord Betti Alverit ei teadnud. Aga järgmine kord ehk juba teavad. Me ei saa oodata teistelt teadmisi, kui me neid ise nendega ei jaga. Võlusõna on suhtlemine.