Kallavere keskkool on eesti õppekeelega kool, kus õpib 191 õpilast, kellest rohkem kui pooled, 51%, on muukeelsetest või segaperedest. Kuidas õppetöö sellistes tingimustes käib ning mida tähendab see õpetajate ja õpilaste jaoks? Oma kogemustest rääkisid klassiõpetaja Annika Valge, põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lea Seeman, põhikooli matemaatikaõpetaja Maarika Kivi, õppealajuhataja Raina Vilkes ja direktori kt Veigo Juuse.

Miks paneb üha rohkem muukeelseid peresid lapse eesti õppekeelega kooli?

Annika Valge: Vanemad on aru saanud, et Eestis elades peab eesti keelt oskama, ja arvavad, et nii saavad lapsed selle kõige kergemini selgeks. Kõigepealt pannakse laps eestikeelsesse lasteaeda, edasi kooli. Sain sel sügisel esimese klassi, kus on 22 last, kellest seitse on eestikeelsest perest. Tund näeb välja nii, et kui me mõne lugemispala või pildi üle arutleme, räägivadki aktiivselt kaasa need seitse, ülejäänud on vestlusringis tagasihoidlikud. See on nende jaoks liiga keeruline. Kui esitan neile konkreetse küsimuse, siis nad vastavad.

Lea Seeman: Üheksandas klassis on 16 õpilasest ainult kaks eestlased, see on meie kooli rekord.

Kui palju on sellistes klassides ainetunni asemel tegu keeletunniga?

Annika Valge: Päris palju. Keeletunnid on need päris pikalt. Veel kuuendas klassis tuleb õpilastele sõnade tähendusi selgitada. On ka lapsi, kes on siit keele pärast ära läinud, mõnele oleme seda ise soovitanud. Laps püüab ja pingutab, aga kui on näha, et midagi välja ei tule, on vanemad ta vene kooli üle viinud. Enamasti minnakse ära pärast esimest klassi või teise klassi poole pealt, siis on ka viimane aeg, sest muidu ei õpi laps oma emakeeles lugema ja kirjutama. Mõni laps, vastupidi, käib esimesed aastad vene õppekeelega koolis ja siis tuleb meile.

Millised ained on muukeelsete õpilaste jaoks kõige raskemad?

Lea Seeman: Need, kus on vaja palju lugeda: ajalugu, muusikaajalugu, geograafia, bioloogia, samuti keemia ja muud loodusained. Just seitsmendas klassis tuleb palju uusi aineid juurde ja õppemaht kasvab tohutult. Õpikute tekstid, kus on palju mõisteid, on nende jaoks keerulised. Õpilane kinnitab, et ta on kodus õppinud, aga tarvitseb mul vaid sõnastada küsimus natuke teistmoodi kui õpikus, ja ta ei oska vastata. Ta ei saa sisust aru, keeleoskus on kesine.
Eesti keel ja kirjandus on nende jaoks samuti raske. Üks asi on eesti keeles õppida, aga kõigil, kes on vähemalt kolm aastat eesti koolis käinud, tuleb teistega samadel alustel ju ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksam teha. Leian, et see pole õiglane. Eksamil tuleks sellega arvestada, et õpilane on muukeelsest perest.

Veigo Juuse: Ega vene keel ka lihtne aine ole. Meie koolis algab vene keel alles kuuendast klassist ja vene keele õpetaja väidab, et nii mõnigi põhikoolilõpetaja, kelle kodune keel on vene keel, on vene kirjakeelega raskustes.

Kui keeruline tund on matemaatika?

Maarika Kivi: Mina õpetan põhikoolis ja minu eelis on, et selleks ajaks on neil eesti keeles põhi enam-vähem olemas ja nad saavad korraldustest aru. Tekstülesannetega on õpilastel tõesti raskusi, neid tuleb aidata, et nad ülesandest üldse aru saaksid. Püüan arusaamatuid sõnu ja lauseid teiste sõnadega selgitada, vene keelt ma tunnis ei kasuta.

Kui palju kulub aega lisaülesannete ja -materjalide koostamiseks ning konsultatsioonideks?

Maarika Kivi: Kaks korda nädalas on matemaatika konsultatsioon ja seal on alati keegi kohal. Matemaatika puhul ei ole määrav keel, matemaatika ongi raske aine. Aga kes tahab, saab hakkama. Eelmisel aastal läks riigieksam väga hästi, tasemetöö seevastu ebaõnnestus, see erineb ka klassiti.

Lisakohustused teevad õpetaja päevad pikemaks ja töö raskemaks.

Raina Vilkes: Õpetajal on varasemast rohkem tööd ka tavalises koolis, sest peaaegu igas klassis on erilähenemist vajavaid lapsi. Meil on keeleprobleem veel lisaks.

Annika Valge: See on isegi raskem variant kui keelekümblus. Keelekümblusklassis alustavad õpilased keele õppimist enam-vähem sarnaselt tasemelt, meil on oskajad ja mitteoskajad läbisegi ning õpetaja peab suutma eri tasemel õpetada, et eesti lapsel tunnis igav ei hakkaks.

Kuidas eesti laste vanemad sellesse suhtuvad, et suur osa tunnist kulub muukeelsete laste aitamiseks?

Annika Valge: Lapsed on kodus kurtnud küll, et neil on tunnis igav, sest õpetaja seletab liiga kaua. Siin lööb välja eestlaste rahvuslik omapära – vanemad kannatavad selle välja, aga nad pole rahul. Olen lahendanud asja nii, et panen eestlasest lapsed tunnis teisi õpetama, siis on areng mõlemapoolne.

Raina Vilkes: Eesti lapsed saavad ju koolis kaaslastega suheldes kätte suhtlustasandil vene keele, mina vanemana hindaksin seda.

Veigo Juuse: Jah, muukeelne laps lõpetab kooli ära ja läheb tööturule eesti, vene ja inglise keelega. Eesti laps ainult eesti ja inglise keelega. Ei ole mõistlik jätta kasutamata head võimalust, mida tasuta pakutakse.

Miks eesti keel lastele nii visalt külge jääb?

Annika Valge: Kui koolis oleks muukeelseid lapsi kaks-kolm, sulanduksid nad eestikeelsesse keskkonda. Meie probleem on, et võõrkeelseid lapsi on juba rohkem kui eestikeelseid. Vahetundides ja pärast tunde suhtlevad nad omavahel ainult vene keeles.

Lea Seeman: Üks põhjus on ka see, et nad on eestikeelsest infoväljast väljas. Kui kaheksanda klassi töövihiku harjutuses oli vaja üles lugeda Eesti tuntud kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, ei teadnud nad ühtki. Sportlastest teati ainult Konstantin Vassiljevit, kes on Maardust pärit. Eesti filme ja raamatuid oskavad nimetada üksikud. See hakkab pihta kodust, kus ei loeta eestikeelseid ajalehti ega raamatuid.

Veigo Juuse: Viimastel aastatel ongi mõned muukeelsete laste vanemad pannud lapse mitte Kallavere, vaid mõnda kaugemasse kooli, kus käivad peamiselt eesti perede lapsed ja keeleõpe on tänu sellele tulemuslikum. Püüame omalt poolt teha kõik selleks, et meie koolis käiv laps saaks esimeses kooliastmes eesti keele nii hästi kätte, et ta julgeks edasi põhikooli ja gümnaasiumi minna.

Kui suur on vanemate tugi – kas nad teevad lastega kodus ise ka tööd või loodavad ainult kooli peale?

Lea Seeman: Ei oska öelda, kas põhjus on selles, et inimesed on tööga varasemast rohkem hõivatud, aga varasematel aastatel oli vanemate tugi suurem. Kui laps pandi eesti õppekeelega kooli, tegeldi temaga palju; kui vaja, võeti koduõpetaja. Praeguste kaheteistkümnendike vanemad on olnud selles suhtes imetlusväärsed. Viimasel ajal tuleb kooli järjest rohkem lapsi, kelle vanemad ei oska piisavalt eesti keelt, et last aidata ja toetada.

Annika Valge: Minu jaoks on hämmastav, et kakskeelsed pered, kus vanematest üks on eestlane ja kes panevad lapse eesti kooli, räägivad kodus omavahel vene keeles. See näitab huvipuudust.

Maarika Kivi: Klassijuhatajana olen enamasti mina see, kes kodudega ühendust võtab, vanemad on üsna passiivsed, paljud neist ei vaata e-kooligi. Algklassides koosolekutel käiakse, aga hiljem võib juhtuda, et laps jääb kooliasjadega omapead.

Millist abi kool neile lastele keeleõppimisel pakub?

Raina Vilkes: Täiendasime sel aastal oma tugisüsteemi, et pakkuda lastele veel võimalusi lisaks sellele, mida õpetajad nendega ainetunnis teevad. Direktor leidis ressursid ning saime teha õpiabirühmad eesti keeles ja matemaatikas ning ühe eesti keele tunni lisaks. Pikapäevarühmas pakutakse lastele samuti koduste ülesannete tegemisel abi. Meil on ka õpiabiõpetaja, kes olenevalt teemast ja aineõpetaja nägemusest aitab last ainetunnis või tegeleb temaga eraldi. Oleme alustanud koostööd lasteaiaga, käinud seal tunde vaatamas, et näha lapsi, kes tõenäoliselt järgmisel sügisel meie kooli tulevad. Nii saame õpetajatega koostöös lapsevanemaid ette valmistada. Enamik lapsi tuleb meile eestikeelsest lasteaiast, eelkool ongi neist komplekteeritud. Praegu on eelkoolis ka kaks last vene lasteaiast, nendega teeb eelkooli õpetaja eraldi tööd.

Veigo Juuse: Soov on avada järgmisest õppeaastast kaks esimest klassi, kuhu lapsed oleksid jagatud keeleoskuse põhjal. Arvame, et see on mõistlik, kuna see kaitseb nii eestikeelset kui ka muukeelset last. Linnavalitsus on loa andnud ning lubanud eelarve koostamisel sellega arvestada.

Kas õpetajate töötingimused tuleks samuti üle vaadata?

Lea Seeman: Ma arvan küll. Kuna koolis on läbi aegade olnud nii palju muukeelseid õpilasi, tuleks õpetajatele maksta palgalisa.

Veigo Juuse: Mina võrdsustaksin meie õpetajate töö keelekümbluskooli õpetajate omaga. Ehkki me ametlikult keelekümbluskool ei ole, siis sisuliselt me sellega tegeleme. Kui riik leiab, et vene kodukeelega lastele eesti keele õpetamine on vajalik, peaks 20% palgalisa, mis kümblusõpetajatele on ette nähtud, kehtima ka meie õpetajatele.

Raina Vilkes: Kool omalt poolt on püüdnud hoida õpetajate põhikoormuse 22 tunnist allpool, et natukenegi nende suurt tööd toetada. Aga muidugi tahaks teha rohkemat.

Mis teid on motiveerinud seda tööd tegema?

Lea Seeman: Kui õpilane töötab tunnis huviga kaasa ja sa näed, et ta areneb ja saavutab edu, siis see motiveeribki. Mõned klassid ja õpilased on olnud väga vahvad. Mul on hea meel, et kevadel lõpetab kooli noormees, kes üheksandas klassis mõtles tõsiselt äramineku peale. Sõbrad lahkusid, tema oli piiri peal, aga jäi.

Raina Vilkes: Tundub, et lõpuklassist tuleb sel aastal mitu medalisti, üks neist on vene perest.

Annika Valge: Mina tooksin esile meie kooli õpetaja, kes on pärit venekeelsest perest, käis alates esimesest klassist selles koolis, õpib ülikoolis klassiõpetajaks ja tuli sellest aastast kodukooli tööle.

Veigo Juuse: On kasvanud uus põlvkond, kes jääb tõenäoliselt Eestisse elama nagu ka nende lapsed. Kallavere keskkool, mis on avatud uuendustele ja kust saab kõige parema eesti keele oskuse, on ümbruskonna koolidest kõige perspektiivikam. Siit saab alguse meie kooli edulugu.

Tiina Vapper