Kui mõne aasta eest lõid raamatupoodide edet­abelites ridamisi rekordeid elulood ning mullust võis pidada päevikute avaldamise aastaks, siis tänavu sügisel – pole kahtlustki – teeb ilma kodumaiste klassikute kirjavahetus.

Nii on uudiskirjanduse riiulitele ilmunud kaks kirjavahetuse koguteost, mida võib lugeda tundeküllase romaanina kahe inimese keerukast suhtlusest, tasapisi tõusvatest tunnetest ning teineteisega tõmbumistest ja tõukumistest. Kaalukust lisab see, et kummagi puhul on ühe osapoole näol tegu kuulsa ja kõrgelt hinnatud kirjanikuga.

Küllap arvasite juba ära, et ma räägin luuletaja Betti Alveri ja kirjandusteadlase Mart Lepiku ning kirjanik Eduard Vilde ja tema armastatu, Narva-Jõesuu apteekriproua Rahel Uschmarovi kirjavahetusest, mis mõlemad nüüd kõigile huvilistele must valgel kättesaadavad. Tõsi, kui Lepiku ja Alveri kirjavahetuses on raamatus esindatud kronoloogilisse järjekorda seatud näiteid mõlema poole loomest, siis Vilde kirjavahetusest oma muusaga on säilinud valdavalt kirjanikuhärra kirjutised.

Küsisin nii aasta eest päevikute kui ka nädala eest Hemingway armuelu lahkava mälestusraamatu puhul: kas see ikka on õiglane ja tarvilik? Ma ei hakka end kordama. Seda enam, et Alveri-Lepiku kirjavahetuse puhul on juba eos vastanud ka koostajad. Nimelt on luuletajanna ise adresseerinud kirjad pärast tema surma kirjandusmuuseumis säilitamiseks, olles seejuures arvatavalt teadlik, et see võib tähendada avalikku tähelepanu. Siiski ei saa salata, et mõlemas kirjavahetuses on tekste, mis muretsevad, et kirjad võivad sattuda võõraste kätte. See ei pruugi olla autorite igikestev tundmus, vaid ajendatud ajastu hirmudest või hetkeemotsioonist ning tagasivaates alalhoidlikumaks muutuv mõte. Aga mõlemas kirjavahetuses vihjab just meespool, et kirjad tuleks hävitada.

Lihast ja luust

Olulisem on, et nood kirjad tõepoolest lükkavad ümber senise kuvandi Betti Alveri pisut eraklikust ja endassetõmbunud olemusest, mille, tõsi, on alati saanud kirjutada ajastu ja läbielamiste arvele, mis rebisid ta jõhkralt lahti oma esimesest abikaasast Heiti Talvikust. Kirjavahetus Lepikuga näitab siiski, et poetess oli lihast ja luust ning kuigi kandis tõenäoliselt surmani hinges oma „esimest elu”, ei jätnud seepärast edasi elamata. Vahel on see vajalik – mõista, et need, keda me peame endist kõrgemal seisvateks, ülemateks talentideks, on tegelikult ikkagi inimesed meie kõrvalt, kellelt kipume ootama mingit jumalikku puhtust ja puutumatust.

Vilde kirjavahetus oma muusa Raheliga on pisut komplitseeritum, kuid laias laastus võib õpetada sedasama – keegi meist ei ole „kaitstud armastuse eest”. Ka siis, kui abikaasa ei ole kadunud ja hukatud, vaid elab siinsamas kõrval. Mõistagi on sellises loos asjad pisut keerulisemad. Eriti kui muusadel, kes on pidepunktiks maailma pimestavas usus, tekivad oma eesmärgid ja emotsioonid. Aga sellest kirjutasin ma juba nädala eest, Hemingway puhul.

Mõlema kirjavahetuse puhul pelgasin alguses, küllap kaasaegsest kontekstist kammitsetuna, et neis on midagi, mida ma tegelikult lugeda ei tahaks, midagi … liigintiimset, mille avaldamine rikuks eetilise ja esteetilise fluidumi, mida klassikute karmad kannavad. Kuigi teatavat intiimsust väljendab mõlema teose pealkiri, alates sõnaga „minu”, ja eraelu argipäeva õhkub neist rohkesti, tundsin lugedes pigem kergendust.

Kui Alver ja Lepik annavad võimaluse elada tõepoolest kaasa ja läbi ühe tänapäeva kiiruses ehk pisut naivistlikult paista võiva positiivse muinasjutulise loo keskealiste emotsioonidest ja teineteise leidmisest, siis Vilde ja Uschmarov paotavad ust juba eaka mehe rasketele valikutele, mida suuresti varjutab üha halvenev tervis. Muide, mure vananeva mehe, suuresti just silmade tervise pärast, koorub välja mõlemast kirjavahetusest.

Kui Alver-Lepik vahetavad kirju üha sagenevate kohtumiste vahepeal, siis Vilde kirjad on valdavalt harvade kohtumiste lohutavaks-noomivaks-põhjendavaks aseaineks.

Mõlemal juhul on ootaja rollis naispool, samal ajal kui meespool saadab kirju (suur)linnast – olgu see siis tema kodu nagu Vilde puhul Tallinn või komandeeringu sihtkoht nagu palju reisinud Lepikul, kes saatis Alverile kirju nii Riiast, Leningradist kui ka Moskvast – või ajuti hoopis haiglast.

Mis puudutab kirju kui selliseid, siis on nende avaldamine tänapäeval oluline mitmel põhjusel: see annab aimu nii möödunud sajandi kirjutamisviisist, sõnakasutusest ja süntaksist kui ka kombekusest ja elustiilist laiemalt. Oi, kuidas igatsen vahel, et võiksime tänapäeval elada nõnda – rahvusromantiliselt, oodates armsamalt vastust päevi ja nädalaid, ning saades selle käega katsutaval paberil, mida on puudutanud sulg, mille hoidja on mõelnud sinu peale rohkem kui sekundit-paar enne send-nupule vajutamist. Aga ei saa märkimata jätta, et just ootamine on see, mis tekitab ootajas väärkujutlusi ja ülepaisutatud ootusi või hirme – see peegeldub ka mõlemas kirjavahetuses.

Laensõnu ja lühendeid

Kirjadel, mille autor on kirjanik, ei ole vaid kirjandusteaduslik ja -ajalooline, vaid ka esteetiline ja belletristiline väärtus. Muu hulgas leiab Alveri-Lepiku kirjavahetusest laensõnu saksa (fuusukesed – jalad) ja vene (gastronom ja padavai) keelest. Aga ka üllatusi: Alveri 1951. aasta kirjas seisab sõna „naksutrall” ning Lepik kirjutab 1961. aastal kohanime Valgemetsa tänapäevaselt tuttava konsonant(l)ühendina „Vmtsa” (vrdl internetisuhtluses levinud Tln, Trt).

„Miks ei võiks gümnasist kõndida ise raamaturiiuli juurde ja lehitseda võõrsõnastikku, et leida vasted mõistetele „katarakt” või „purgatoorium” või kasutada internetti harivalt, saamaks teada, mis linnad kandsid nime Rewal või Dorpat – miks peab talle teadmised kandikul ette kandma?” mõtlesin kumbagi kirjavahetust lugedes pisut häiritult, kui sujuvat lugemist hakkisid joonealused sõnaseletused. Siis meenus mulle aastakümne tagune kirjutis, kus märkisin, et võõr- ja arhailisemate sõnade puhul võiksid olla selgitused, et noor inimene ei peaks jooksma võõrsõnastiku vahet. Küllap olenebki see lugeja vanusest ja erudeeritusest, sellest, kas ta on õpilane või õpetaja. Nii et võta sa kinni, mis on õigem, aga suure töö on ära teinud mõlema raamatu koostajad ning lugemiselamuse ja võimaluse tagasivaateks ning sisekaemuseks pakuvad kahtlemata mõlemad.

Mari Klein