Ikka ja jälle on elus probleeme – küll isiklikke, küll kaugemaid. Viimatimainitud on jõudnud meieni ja muutuvad üha rohkem meie omadeks. Telekanalite kaudu on meile edastatud teemasid riigikogust ja selle esiselt miitingutelt, kus on tihti masendav mitte ainult sõnavõttude sisu (nt eestlaste Rootsi põgenemise võrdlemine praeguste pagulaste tulekuga; kanepi legaliseerimine, et meie lapsed ei sureks amfetamiini üledoosi kätte jne), vaid ka esitajate kehakeel (nt ei teata, kuhu käsi panna, hoides neid taskus, varrukas jne).

See maa, mis „tuleks täita lastega”, tegeleb pagulaste defineerimise, identifitseerimise küsimustega; pika raudtee, merealuse ühenduse ja kanepi legaliseerimise probleemidega. Arvan, et ei ole vaja oma väärtuslikku aega ja raha kolmele mainitud küsimusele kulutada. Kui meri saaks rääkida, ütleks ta, et ei soovi enda sisse võõrkeha. Kui rahval lastaks rääkida, ütleks ta, et ärge rikkuge meie maad, metsi, kodusid, ning arutleks, kas, ja kui, siis kellele, läheb vaja Rail Balticut ja merealust tunnelit. Kuigi on ju tore, et inimesed saavad mõne tunni jagu ajavõitu igaviku poole kiirustades …

Kanepit ei pea legaliseerima, küll tuleb teha kõik selleks, et meie lapsed ei tarbiks seda ega muid meelemürke!

Eesti ei ole valmis ka pagulasi vastu võtma. Euroopas põletatakse pagulaste varjupaiku, miks peaks Eesti erinema? Põhiosa eestlastest elab palgapäevast palgapäevani ega saa oma töö eest nii suurt palka, kui pagulane hakkaks saama ilma tööta – see tekitab ängi. Meedia on täis tervisest pakatavaid noori meespagulasi-piiriületajaid, kellele ei peaks nagu kaasa tundma, jne. Loodan, et suur osa eestimaalastest vaatab YouTube’i – seal leidub hulgaliselt vettpidavaid intervjuusid põgenike endiga. Nähtu-kuuldu põhjal saab mõndagi järeldada.

Tegelikult on põhiküsimusi ainult kolm. 1. Mida teha, et Euroopa ja Eesti ei peaks vastu võtma rohkem pagulasi? 2. Mida teha, et Eestisse määratud pagulased hästi vastu võtta ja neile vajalikud tingimused luua? 3. Kuidas aidata kannatavat rahvast (võimalikke pagulasi) nende kodumaal?

Euroopa (sh Eesti) tormab selles taktis, et rahuks, heaolu arenguks, sh kultuuri (sh rahvuskultuuride) püsimiseks oleks nagu vaja mõelda välja uusi hullusi, luua veelgi kiiremaid autosid, müüa kaupa, rikastuda. Mis siis, et „uue põlvkonna beebidel on 12 tundi kuivana seisvad mähkmed” – see ei too meile juurde lapsi. Ka pagulaste tulek ei tooks juurde inimesi, keda huvitaks Eesti ning tema kultuuri kestmajäämine ja areng.

Mina julgen öelda, et ei taha elada Eestimaal sel karmil ajal, mil põgenike-pagulaste arv Eestis on mitmesajakordistunud; kultuurilised (sh usulised) tõekspidamised tekitavad muret ja väljaastumisi; eesti keelt kuuleb ikka vähem ja vähem. Loomulikult ei meeldiks mulle ka hullused ülemaailmse inimmõistuse võimekuse ja loomega seoses – nt nutitelefonid on sisestatud võõrkehadena inimkehadesse naha alla ja inimesed kannavad neid rõõmu ja rahuloluga.

Ärme lähe iga hullusega kaasa! Võtame end kokku ja hoiame oma rahvast ja maad!

Lõpetuseks paar humoorikat lugu viimasest aastast: 1. Eestis elava rikka ameeriklasega abiellus temast 25 aastat noorem ukrainlanna, kes tuli sõjahirmus Ukrainast Eestisse, pruutkleit kaasas. Paar kuud hiljem tuli tema 24-aastane poeg ja 10-aastane kass. Viimasele anti elamiseks oma majakorrus, sest ta ei suutnud kohaneda majas juba aastaid elanud kassiga …

2. Nägin humoorikat joonistust, millel Mulgi kuues mustanahaline mees. Ajas nutma ja naerma. Seda tegingi, ainult, et vastupidises järjekorras.

Ehk olekski tark tähele panna, millises järjekorras me kas naerame või nutame? Küll on olemas tark vanasõna: pill tuleb pika ilu peale.

Nali naljaks, aga kes hakkab kaitsma must-toonekurgi, kui me ei kaitse eestimaalast, kes neid kaitseks?