Tartumaal 3. ja 4. novembril toimunud üleriigilistel õppealajuhatajate koostööpäevadel kuulati huvi ja kaasaelamisega ettekandeid põletavaimast probleemist – sisserändajate laste õpetamisest. Kogemustega koolid võtsid kolleegide hirme vähemaks.

Lilleküla gümnaasiumi saabusid esimesed muukeelsed lapsed juba tosin aastat tagasi. „Ma polnud üldse rõõmus, proovisin neid ära ajada, aga nad tulid ametnikega tagasi ja meil tuli nad vastu võtta,” meenutas õppealajuhataja Anu Luure. Praegu on 941 õpilasega koolis 93 last, kelle kodukeel pole eesti keel. Kõige rohkem on Lillekülas aastate jooksul õppinud itaallasi, aga on olnud ka Hispaania, USA, Egiptuse, Jaapani, Jeemeni, LAV-i jt riikide lapsi. Lähiajal saabuvad indoneeslased. Koolil on täpne tegevusplaan, õpitud on eeskätt enda kogemustest. Põhjaliku vestluse järel koostatakse igaühele lõimumisplaan ja algab keelekümblus (8–10 tundi nädalas). Järjest rohkem õpivad uued õpilased aineid koos oma klassiga, neid suunatakse huviringidesse ja viiakse ekskursioonidele. Õpetamises osaleb kogu koolipere, ka kokatädid.

„Nad on toredad ja siirad, nende raskused on ajutised ja vähenevad iga päevaga, erinevalt teiste erivajadustega laste omadest,” lausus Luure ja tõi ühise joonena esile välisperede suure usalduse ja toetuse koolile.

„Valmistuge selliste õpilaste saabumiseks, koolitage paar õpetajat keelekümbluseks. Ärge takerduge mitteolulistesse küsimustesse nagu söök ja riietus!” soovitas Luure.

„Algul oli paanika, mõni eesti vanem lubas oma lapse meie koolist ära võtta,” kirjeldas Tartu Raatuse kooli sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator Merle Saar olukorda tänavu sügisel, kui ootamatult saabus kooli viis uus õpilast, neist neli sõjapõgenikud. Dokumente pole, väidetavalt on nad õppinud sõjapõgenike laagris. Vanematega suheldakse senini araabia keele tõlgi vahendusel, lapsed õpivad suures mahus eesti keelt eripedagoogiga, on väga püüdlikud ja motiveeritud.

„Nad on ääretult nutikad,” iseloomustas Kiltsi põhikoolis õppivaid Vao varjupaiga lapsi direktor Merje Leemets. Kiltsis on juba mitu aastat käinud põgenike lapsed, nõu saadi Lilleküla gümnaasiumist. Liitklassides õpetamine tuli lõpetada, juurde palgati üks õpetaja, kooli kõik töötajad tohivad uustulnukatega rääkida vaid eesti keeles, kirjeldas olukorda direktor.

„Väike kool on parim koht alguseks, aga kahjuks kolivad nad mujale Eestisse, kui elamisluba käes,” ütles Leemets.

„Vanemad tulevad ise kooli, osalevad kõigil üritustel, see on iga kooli unistus,” iseloomustas võõrsilt tulnud peresid ka Tartu Puškini kooli õppealajuhataja Tatjana Kodas. Valdavalt õpivad Puškini koolis endistest liiduvabariikidest pärit lapsed. Igasse lapsesse suhtutakse kui erandjuhtumisse. Klassijuhataja valmistab ette ka klassi. Näiteks oli ühel õpilasel perekonnanimi, mil vene keeles ebatsensuurne tähendus. Tänu õpetaja eeltööle ei hakanud last keegi narrima. Uustulnukate käekäiku jälgib pidevalt ka juhtkond.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja Irene Käosaar ütles, et põgenike lapsed ei tule meile enam ootamatusena. HTM ja sotsiaalministeerium võtavad kohaliku omavalitsusega ühendust ja jälgivad, kuhu koolidesse lapsed lähevad.

„Me ei anna mudelit ega tea, kui palju peredel lapsi on, teame vaid, et neil on keelelised erivajadused,” sõnas Käosaar ja rõhutas, et seda tuleb ka EHIS-es märkida. Innove kodulehel on rubriik „Muu kodukeelega laps”, kuhu koondub kogu teave.

„Aitame teid koos kohaliku omavalitsusega, võite mulle alati helistada ja kirjutada,” ütles Käosaar.

Seitsmendat korda toimunud õppealajuhatajate koostööpäevadel räägiti ka digiõppest, koolielust õppealajuhatajata, vaadati koolipäeva teatris, külastati HTM-i.

Sirje Pärismaa