Sellist kokkusaamist, mille teaduste akadeemia juhtkond ning akadeemiaga assotsieerunud teadusseltsid 2. novembril Tartu ülikooli raamatukogus korraldasid, polnud ammu olnud. Seitsmeteistkümnest ühinemislepingu sõlminud seltsist oli kutsutud ja kohal kaheksa humanitaarkallakuga ühendust. Järge on ootamas loodusteadusliku suunitlusega seltsid.

Kohtumisel osalesid Eesti kodu-uurimise selts, emakeele selts, teadusajaloo ja teadusfilosoofia Eesti ühendus, Eesti kirjanduse selts, õpetatud Eesti selts, Eesti muusikateaduse selts, Eesti semiootika selts, Eesti akadeemiline usundiloo selts.

Hakatuseks määratles TA president Tarmo Soomere akadeemia peamise rolli Eesti riigi arengu ja konkurentsivõime tagamisel – nõustada parlamenti, valitsust, riigiameteid. Oluline osa selle rolli täitmisel on seltsidel, kelle mõjuväli hõlmab kuni 50 000 inimest. See on rohkem kui teadlasi ja õppejõude kokku. Nende inimeste moodustatud sotsiaalvõrkudes kulgev info aitab juba praegu lahendada probleeme, millega tegelemiseks riigil võimeid ja võimalusi napib.

Soomere sõnastas ka peaprobleemi: seltside ja riigi suhestamine. Kuidas teha nii, et info seltside, nende tegevuse, saavutuste ja vajaduste kohta jõuaks otsuseid tegevate ministriteni?

Kuigi oma tööst ülevaate andnud seltside nägu erineb paljuski, leidub nende tegevuses küllaga ühisjooni: toetatakse teadustegevust (konverentsid, seminarid, ekspeditsioonid), populariseeritakse oma tegevusvaldkonda (õppesõidud, näitused, võistlused, keele ja muude alade päevad jms), korraldatakse suurüritusi (Prima Vista, Wiedemanni keeleauhinna ja keeleteo üritused) ning arendatakse ulatuslikku kirjastustegevust. Üpris suurel määral ühised on ka probleemid.

Rahapuudus on teema

Algas tegevusülevaade millest tahes, lõpuks jõudsid kõik ettekandjad ikkagi rahapuudust käsitlema. Teaduste akadeemia osa seltsitegevuse finantseerimisel seisneb selles, et ta jaotab oma parima äranägemise järgi laiali talle oma valdkonna ministeeriumi poolt sihtotstarbeliselt seltside toetuseks antud raha. 2015. aastal oli seda 64 600 eurot 17 seltsi kohta ning uues eelarves ei pruugi sedagi ebapiisavat taset saavutada. Kui eurotoetused lähiajal lõpevad, jäävad Eesti teaduse praegused rahastusallikad enam kui poole võrra kuivemaks. Eesti maksumaksja raha eest toimivaid seltse see otseselt küll ei puuduta, kaudselt aga kindlasti. Üldise kokkutõmbamise ajajärgul on raske leida raha nende, suures osas (ka) riiklike ülesannete jaoks, mida seltsid praegu vabatahtlikult ja tasuta täidavad. Vabatahtlikku ressurssi kasutatakse meil oluliselt rohkem, kui ühele iseseisvale riigile kohane. Sageli polegi asi mingis eriliselt suures summas, vaid vajaduses muuta mõtteviisi: riigi toetuse otsustamisel ei peaks küsima, kui palju see maksab. Tuleb küsida, mis maksab toetuse andmata jätmine.

Loomulikult saavad ka seltsid ise oma tegevust senisest säästlikumalt korraldada. Silmapaistvaid võimalusi kokkuhoiuks ning avaldatu leviku ja loetavuse suurendamiseks pakub kirjastamine akadeemia ingliskeelsetes väljaannetes. Tänapäeva teadusmaailmas ei loeta kogumikke kaanest kaaneni, vaid otsitakse huvipakkuvaid artikleid. Neid leida on akadeemia ajakirjadest lihtsam kui seltside väikese trükiarvuga ning raskesti tõestatava – ent mitte puuduva! – headusega võõrkeelsetest üllitistest. Samas on äärmiselt oluline seltside eestikeelsele lugejale suunatud kirjastustegevus (kõrvuti teadusajakirjade ingliskeelsete artiklite eestikeelsete kokkuvõtetega – J. V.): aastaraamatud, temaatilised koguteosed jmt. Heaks näiteks on siin ETIS-e klassifikatsiooni järgi 1.1 ja 1.2 liigitatavad emakeele seltsi ja õpetatud Eesti seltsi väljaanded. Nende kaudu hoitakse kasutuses eestikeelset terminoloogiat ning ka arendatakse seda. Tõsiasi, et aastaraamatuis kirjutatakse, on tähtsam sellest, mida seal kirjutatakse. Tarmo Soomere meenutas Jaak Aaviksoo paarkümmend aastat tagasi väljendatud mõtet, et eesti keeles tuleb välja anda ka siis, kui keegi (laias maailmas) seda ei tsiteeri.

Õige mitmel korral käsitleti seltside liikmeskonna vananemist ja pakuti vahendeid selle vastu: noortelaagreid, publitseerimisvõimaluste loomist, harivat suhtluskeskkonda. Viimase loojaks ja tagajaks on sekretär, seltsi süda, kelle palkamiseks aga sageli raha napib või pole üldse.

Esile tõusid ka üksikprobleemid: suletavate koolide ning lahkunud teadlaste materjalide kogumine, talletamine ja analüüs; integratsiooniprotsessi toetamine religiooniteema käsitlemise kaudu; ajakirjade, eelkõige Horisondi tegevuse ümberkorraldamine. Püüelda tuleb selle poole, et üleriigilisena kavandatud seltsid ei kapselduks suurtesse keskustesse, eelkõige Tallinna ja Tartusse.

Mis on seltsi missioon?

Mingeid avaldusi või formaalseid otsuseid ei tehtud ega olnudki plaanis teha. Üksmeelel oldi, et seltsid peavad oma viljakast riiki toetavast tegevusest vähemalt kahes aspektis riigile senisest märgatavamalt ja selge sõnaga teada andma: mis on seltsi missioon ning mis jääb riigil saamata, kui selts kaob. Lehekülg infot seltsi kohta ei tohiks ka eelarvekoostajate jaoks liiga pikk lugemine olla. Peeti vajalikuks korraldada seltside päev akadeemia katuse all ning üllitada seltside tegevust tutvustav väljaanne.

Seltsiks ühinenud inimesed on üksikutest tugevamad ning seltsidegi jõud on suurem, kui tegutsetakse koos. Nii omavahel kui ka akadeemiaga. Just viimane koostöövorm võiks anda mõlema tegevusele uue kvaliteedi, tekitaks sünergiat ning muudaks nii akadeemia kui ka seltsid mõjukamaks, nähtavamaks, autoriteetsemaks. Koos tegutsedes suureneksid ka võimalused oma probleemid valitsuse ning riigikoguni viia.