Vaidluses erakool vs. riigikool on põhiliselt tules olnud täiesti teisejärgulised teemad. Elu ja surma küsimus paistab olevat see, kumb on odavam või kallim ja kes peaks kellele veel maksma.

Haridussüsteemis ringleva raha kogusummat see kõik ei muuda. Ja kui natuke muudakski, ei oleks sel otsustavat tähendust üldhariduse üldisele kvaliteedile Eestis. Palju kära eimillestki seega. Aga selle käigus on ära kulunud suur hulk kenade ja siiraste, aktiivsete ja head soovivate inimeste aega ja närve mõlemas vaidlevas leeris ning, mis veel hullem, kadunuks on hõõrutud järjekordne kiht kodaniku usaldusest avaliku võimu ehk oma riigi vastu.

Vaidluses kui sellises pole midagi unikaalset, mistahes keeles netiotsinguga leiab hõlpsasti, et sama vaidlust peetakse igal pool maailmas, kus üldisel kooliharidusel vähegi traditsioone on. Rõhuasetused varieeruvad, kuid vastandpaarid on ikka elitarism ja nivelleerimine, võimekus ja sotsiaalne taust, ühtlustamine ja erikohtlemine. Ja kõige taustal raha.

Tunnustades iga üksiku hariduselus aktiivse lapsevanema ja koolitegija pühendumist ja häid kavatsusi pean siiski märkima, et nad on valel teel ja mida kiiremini nn erakoolide süsteem Eestis kaotatakse, seda parem kõigile. Praegused murelikud erakooliinimesed on selle ohvrid, et ei 22 ega 17, 13 ega 8 aastat tagasi pole valitsusel ja riigikogul jätkunud mehisust kehtestada taas seda, mis Eesti- ja Liivimaa kubermangudes sätestati talurahvaseadustega pea 200 aastat tagasi. Nimelt, et kohustusliku üldhariduse eest vastutab täiel määral omavalitsus (toona mõis).

Kui kogu koolipidamine oleks omavalitsuse maksta (aga keskvõim pole tänaseni raatsinud pedagoogide palgaraha tulu ja kuluna valdade-linnade kassasse anda), oleks juba ammu praegusest paremini paika loksunud koolivõrk ning tõenäoliselt oleks ka omavalitsuste kaart ja hulk teistsugune. Võimalik, et nn kogukonnakoole pidav vabakond on osaliselt paratamatu vastureaktsioon sellele, et omavalitsus on olnud saamatu. Viimane on aga juhtunud seetõttu, et keskvõim pole raatsinud omavalitsusi iseseisvaks teha, vaid on neid eelistanud näha parteiliste ripatsitena, sõltlastena.

Just halduskorralduse puudujäägid on tekitanud koolikorralduses olukorra, mida sotsiaalteadustes tuntakse ühisvara tragöödia nime all. Kui kõigil on ühine tasuta karjamaa, arvab nutikas ja ratsionaalne talupoeg, et kui ta ühe lisalehma sinna sööma paneb, elab tema paremini ära ja keegi kahju ei saa. Kui aga kõik talupojad mõtlevad korraga samamoodi, ammendub ühisvara kiiresti ja kokkuvõttes saavad kõik korvamatut kahju.

Teisisõnu, igaühe püüd ratsionaalselt oma kasu maksimeerida ei summeeru ühiseks kasuks, vaid viib süsteemi kokkuvarisemiseni. Koolikorraldust suudab oma valitsemisalas mõistlikult tagada vaid suveräänne otsustaja. Kui igaühel on õigus realiseerida oma soovi, et laps saaks parima ja omanäolisima hariduse, rajades selleks järjekordse kooli, mis lisandub kuluna samale, mitte paisuvale rahakotile, siis pihustub kogukonna/ühiskonna haridusressurss kiiresti. Eestis näib, et süsteem tervikuna on juba sedavõrd õhukeseks ja efektiivseks hööveldatud, et kaugelt vähem kui 10% selle süsteemi subjektidest (ca 7000 erakoolilast) suudab süsteemi mõraseks ehk karjamaa paljaks süüa. Rõhutan veel kord, et erakooli-usksetel ei lasu tagajärjes mingit süüd ega vastutust.

Käimasoleva vaidluse osutamist vääriv tunnusjoon on ka kogukonnaaktivistide vankumatu veendumus, et nad teavad kõige paremini, mis nende (sageli vanema silmis erilisele) lapsele kõige parem on – ja see on muidugi midagi sellist, mida riik ja omavalitsus tagada ei suuda ega taha. Need vanemad ei märka, et käituvad ise samamoodi nagu riigi- ja vallapoliitikud, keda nad koolikorraldusliku saamatuse eest kritiseerivad. Tähendab, nad ei usalda ekspertteadmist, vaid toetuvad otsuste langetamisel iseenese tarkusele, mis annab paraku juhuslikke tulemusi. Näiteks aina väiksem klass ehk väiksem suhete hulk ei paranda tingimata valmisolekut toimetulekuks võrgustunud ehk suure suhete hulgaga maailmas.

Küllap on nii mõnelgi oma põhjus, miks ta on jõudnud järelduseni, et liht­sam ja kiirem on rajada oma lapse kaitseks erakool, kui sundida oma valitud esindajaid tegema munitsipaalkool lapse­(vanema) soovidele vastavaks. Kõigi kõiki soove pole kahtlemata võimalik 100% täita, kuid miks peaks a priori arvama, et kui seadusest võetakse välja sõna „kohustuslik”, siis vabatahtlikult omavalitsus arukaks tunnistatud ja toimivat süsteemi (antud juhul erakool) ei toeta ja laiemalt valijaid ignoreerib? Pettunu peaks, et olla järjekindel, umbusaldama koolikorralduses saamatut ka meditsiinis, hoolekandes, siseturvalisuses, jäätme- ja transpordikorralduses, rääkimata siis munitsipaalveest ja -kanalisatsioonist, mille kasutamine võib anda teistest erilisemate kodanike täisväärtuslikule arengule korvamatu hoobi.

Kodanikud ei ole tekkinud hariduslikus ummikseisus süüdi ja nemad seda ka lahendada ei saa. Lahenduse võtmed on ikka riigivõimu käes, kes peaks viimse kui hariduskorraldusliku detaili enda kõhu alt puhastama ning jätma endale vaid standardite kehtestamise ning kvaliteedi kontrolli. Ülejäänu korralduks siis juba kenasti munitsipaaltasandil, erainitsiatiivi ja -jõupingutuse lisapanusetagi.