Sellise tõdemuseni jõuti 2. detsembril Tallinnas peetud konverentsil „Kaasav haridus – kõikide laste huvides!”. Kui seni on toonitatud, et iga õpilane on mingi erivajadusega, siis Leedu esineja Austėja Landsbergienė väitis, et seda on ka iga õpetaja. Näiteks üht on vaja aidata lapsevanematega kontakti saavutamisel, teist õpilastega heade suhete loomisel, kolmandat peab toetama kolleegidega läbisaamises jne. Loomulikult on ka iga laps erivajadusega. Kui õpetaja nii ei arva, peab ta endale uue töö otsima, rõhutas Landsbergienė.
Küllap on sisserändajatel Süüriast siin oma osa, et haridusrahvas on hakanud mitte ainult sisserännanu, vaid iga õpilase erilisust rõhutama. (Oma õpilane ei saa ju kehvem olla!) Kuid Margus Tõnissaar Rajaleidjast märkis, et nendel klassidel, kus õpib erivajadustega lapsi, läheb teistest paremini. Kusjuures paremini läheb nii erivajadusega lapsel kui ka ülejäänud õpilastel. Ilmselt sellepärast, et õpetaja võtab kõiges erivajadusega last arvesse ja see hooliv hoiak kandub üle kogu klassile.
Norra suursaadik Dagfinn Sørli meenutas oma lapsepõlve. Kui ta 9-aastasena läks üle teise kooli, andsid klassikaaslased talle seal peksa, sest ta erines nendest – rääkis teistsugust murret. Õpetaja kutsus seal koolis kokutava õpilase tihti klassi ette vastama, et kogu klass saaks naerda. Alates 1960. aastatest hakati Norras selliste võigaste nähtuste vastu võitlema ja tänapäeva Norras midagi niisugust enam ette ei tule. Norra kaasava kooli mudel on nüüd Eestilegi eeskujuks ja Norra toetusel toimus seesama konverentski.
Kantsler Janar Holm toonitas, et me ei tohi rääkida „meist” ja „nendest”, me kõik oleme „meie”. Ta meenutas hea sõnaga Kai Kukke, kes oli meie kaasava hariduse maaletooja, saades selle initsiatiivi eest nii ühelt kui teiselt poolt „tuleriita” – ühed leidsid, et ta kiirustab liigselt, teised, et venitab. Viis aastat tagasi kirjutati aga kaasava hariduse põhimõte põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse ja paberil on nüüd kõik vajalik tehtud. Praktika peab seadusele järele jõudma, ja seda ruttu, sest erivajadusega lapsed ei saa oodata.
Üks huvitavamaid kaasava kooli näiteid oli Islandi Norðlingaskóli. Õpilasi on seal 600, neist tervelt kolmandik erivajadustega. Aga kool tuleb toime. Õpilased ise ütlevad, mis on neile jõukohane, ja teevad ettepanekuid, mida ja kuidas õppida. Õpilastele pakutakse palju arendavat tegevust, sest laps õpib sellest, mida kogeb. Osa õpilastega töötavad õpetajad individuaalselt. Islandil on ka klassikalised erikoolid alles. Need on muutunud ühtlasi uurimiskeskusteks, mis toetavad kaasavaid koole.
Islandi esindaja Guðni Olgeirsson näitas oma ettekande lõpus karikatuuri, kus olid sportlastena reas elevant, koer, kala ja orav. Kohtunik ütles neile: „Et kõiki võrdselt kohelda, annan teile täpselt ühe ja sama ülesande – ronite aja peale puu otsa!” Mõnus näide selle kohta, kui absurdne on suhtuda kõigisse õpilastesse täpselt ühtmoodi.
Raivo Juurak
Lisa kommentaar