Jõulud, mille üks kulminatsioon on osasaamine evangeeliumist, tohiks olla iseäranis sobiv aeg rääkida sakraalsetest tekstidest.

Mitte ainult piiblist, mille kaasajastatud, hästi loetav „Uue maailma tõlge” tänavu ilmus ning tõeliseks kultuurisündmuseks sai, mitte ka ülistuslauludest, palvetest või psalmidest, mis võiksid olla omaette käsitlusaineks, iseäranis näiteks Arvo Pärdi loominguga seoses („Te Deum”, „Kanon pokajanen”, „Lamentate” jt), mida tänavu tema 80. sünnipäeva kontsertidel oli võimalus taas elavas ettekandes kuulda; mitte ka vanadest katekismustest või kirikuraamatutest, mille juurde juhatab (tõeliselt avastuslikuna!) Külli Habichti, Pille Penjami ja Külli Prillopi koostatud „Heinrich Stahli tekstide sõnastik” (2015) – kõik see liigitub kirjanduslikus/kirjandusloolises mõttes sakraalkirjanduse alla.

Hoopis harvem on vaatluse all olnud jutlus (võimaliku) kirjandusžanrina. Iga siinse essee lugeja mäletab episoodi Oskar Lutsu „Suvest” – iseäranis ilmekana veel samanimelisest Arvo Kruusemendi filmist –, kus Paunvere noored köstrit külastavad ja tolle „lemmikõpilane” Toots õpetaja auks peetud kõne paatoslikult lõpetab: „Nüüd võime iseendale leiba teenida ja … ja oma hinge eest hoolt kanda.” Seesuguseks hingehoolekande kirjanduseks söandangi pidada jutlusi.

Kakskümmend aastat tagasi eesti kirjanduse kristliku paradigmaga tegelema hakanud Toomas Liiv lõpetab oma arvustuse Toomas Pauli postillile „Kusagilt kumab valgust” (1995) tõdemusega jutlusest kui eestikeelse maailma ühest kõige kestvamast asjast. Enne seda pakub ta aga koguni välja võimaluse fikseerida eesti kirjanduse algus ja alus otsekui jutluste puu, mille viljadeks, sarnaselt õuntega õunapuul, oleksid „luulekogud, romaanid ja kõik muu” (T. Liiv. Tekst teeb oma töö. Koostanud Elo Lindsalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 261).

Koolis on õpitud ja õpetatud, et kirjanduse eellugu on suuline pärimus (rahvaluule, jutud, legendid, mõistatused jms). Siiski tuleb suulise kultuuri alla algselt arvata ka jutlused, mis on niisama vanad kui kristlus. Oma „Kristluse ajaloos” (2013) toobki Riho Saard ühe, antiikreligioonide ja kristluse vahel eksisteeriva olulise erinevusena esile selle, „et algkristlased ei piirdunud ainult Jeesuse sõnadega ja tema jumalariigi kuulutamisega, vaid asendasid selle Jeesuse Kristuse ja tema taastuleku kuulutamisega”. See asjaolu võimaldab näha igas jutluses endas ühe lõppematu (igavikulise) kuulutamisprotsessi esindatust, aga jutlusekirjandust tervikuna kui tekstilise permanentsuse kehastust.

Muidugi ahvatleb jutluse läbinisti kõneline iseloom küsima selle sõna päritolu järele. Et kas see tuleneb „jutust”, mille keskmeks on „lugu”, või „ütlusest”, mille keskmeks on „lausung”?

Läänemeresoome-mordva tüvi jutt sellel vahet ei tee. Küll aga osutab etümoloogia sõnaraamat „jutlustamise” seotusele vanemas kirjakeeles kasutatud jütlema verbiga. Seda ütluse-jutluse seost kinnitab ka juba ülal osutatud „Heinrich Stahli tekstide sõnastik”. Keelesüsteemi, resp. lauseõpetuse seisukohast võibki jutlust võrrelda üttega, mis, nagu eesti keele käsiraamatust loeme, „täidab /lauses/ kontakti sõlmimise või hoidmise ülesannet, nimetades seda, kelle poole pöördutakse”. Jutluses on pöördumise-nimetamise subjekte kolm: Jumal koos atribuutidega, piibel kui „kristluse metatekst” (Toomas Paul) ja kogudus või siis misjonijutluse puhul kõik need, keda kristlikku kogudusse tahetakse hõlmata.

Kristluse ajalugu ise pakub jutluse eri vorme. August Arumäe „Homileetikast” (1960) loeme, et esimesed ristiusu jutlused olid manitseva iseloomuga, millest tuleneb ka jutluse algupärane nimi – homilia ‘vennalik vestlus, uskliku venna kuulutus teisele vennale’. Augustinuse jutluseõpetus vastandub antiiksele ilmalikule kõnekunstile – jutlus tugineb Püha Vaimu õpetatud kõnekunstil. Jutluse eesmärgid on õpetada, rõõmustada ja vaimustada. Keskajal jutlustati väga palju. Koolides õpetatav skolastika mõjutas ka jutlusi. Kerjusmunkadest said tõelised rahvajutlustajad. Kuid kirikumissad ei tähtsustanud jutlust. Pöörde sellesse tõi Martin Luther. 1526. aastast alates on protestantlikes kirikutes peetavatel jumalateenistustel jutlusel keskne koht. Arumäe väidab koguni, et reformatsioon ilma jutluseta oleks olnud mõeldamatu. Lutherist alates – aga Lutheri kahte jutlust saab lugeda nüüd ka eesti keeles tema „Valitud töödes” (2012) – saabki jutlus uue sisu. Jutluse aluseks on piibel ja selle kirjakohad ehk perikoobid, eesmärgiks aga usu süvendamine õpetamise kaudu. Jutlused omakorda jagunevad õpetuslikeks, meeleparanduslikeks, lohutus-, tänu- ja patukahetsusjutlusteks.

Luterliku ortodoksia ajastul 16.–18. sajandini muutus kiriku kantsel sageli õppetooliks, kus vaieldi oma vastasega ja püüti kuulajaid jutlustaja kui teadjamehe poole võita. Selleks ei põlatud ära ka vastaste, eksinute ja ketserite vägisõnalist materdamist. Kuulajate tähelepanu hoidmiseks pikale venivates tiraadides kasutati rahvapäraseid või koguni labastavaid võrdlusi. Arumäe toob näiteks jutlusi, milles Jeesust kujutati korstnapühkija või kellassepana.

Georg Mülleri jutlusi (vt „Jutluse­raamat”, 2007) võibki tuua näitena seesugusest „kantslijutlusest”. Uku Masing on oma mammutessees „Somnium umbrae” („Eesti vanema kirjakeele lood”, 1999) väitnud, et Müller ei jutlustanud kõike seda, mida jutlusena kirja pandud, mis viitab sellele, et Müller oli paljuski sunnitud, Masingu sõnul, „härradele kontrollimiseks” järgima ortodoksse luterluse mustrit. Kuid Mülleri taandamine üksnes „kantslijutlustajaks” oleks selge ülekohus. Juba Villem Reiman on 1891. aastal ilmunud „Mülleri jutluseraamatu” eessõnas kõnelnud Müllerist kui ekstaatilisest evangelistist ja eestlaste esimesest õpetajast, kes vahendas kristlikku õpetust kogu selleks vajaliku väljenduspagasiga. Mülleris oli varjul juba ka pietistlikku jutlustajat, kes arvestab koguduse vastuvõtuvõimega, keskendub selle ülesehitamisele ning kaasab isiklikke elamusi, kõhklusi ja mõtteid. Masing on Mülleri jutlusi pidanud koguni „omaette maailmaks”, mille lähim vaatlus võimaldab neis näha eri diskursustest kokku põimitud kirjanduslikke mälestusmärke. Iga kirjandusteosegi põhitunnus on selle monaadilisus.

Uuema aja jutlusetraditsioon tunneb uusratsionalistlikku resp. liberaalset jutlusetüüpi, mille läbivaks jooneks on intellektualism. Jutlusest kui jumalasõna kuulutuse intellektuaalsest aspektist lähtub ka Ove Sanderi 2005. aastal Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritöö „Jutlus kui argumentatiivne diskursus”. Mõistagi ei kaaluta siin argumente kehtivuse–mittekehtivuse skaalal, vaid pigem päritoluliselt: „piiblist lähtuv argumentatsioon”, „Jumalale osutav argumentatsioon”, „Jeesuse isikule viitav argumentatsioon” ja „Pühale Vaimule viitav argumentatsioon”. Intellektuaalse jutluse aluseks olevad perikoobid allutatakse küll eksegeesile, kui see üldse on eristatav, ent isegi sel juhul mitte tõestamise eesmärgil, vaid laiendamiseks ja edasiarenduseks argieluliste, kirjanduslik-metafooriliste, aja- ning kultuurilooliste ja filosoofiliste passustega. Tulemuseks on Möbiuse lehe kujuline eri diskursuseväljade ühendumine, millesse kaasatakse mitte ainult jutlustaja isik, vaid ka kogudus. Just niisugused, diamonoloogilised on ka Toomas Pauli jutlused. Tema postilli „Kusagilt kumab valgust” iseloomustab Toomas Liiv kui „kirjutatud ja kõneldud/kõneldav[at] teekond[a] läbi Kristuse maastiku”.

Sõltumata jutluse liigist, on see kirjanduslikult vaatepunktilt lähenedes troopide, metafooride, allegooriate kogum ehk teisisõnu, kirjapanduna alluvad jutlused kirjanduslikule (resp. tekstisemiootilisele) analüüsile, nagu seda praktiseeritakse mistahes teiste kirjandusliikide puhul. Thomas-Andreas Põder on hiljuti esitanud põhjaliku analüüsi teoloogilise keele poeetilisusest (Th.-A. Põder. Teoloogilise keele poeetilisus – mida see tähendab? Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, 2015, lk 35–52), mis omakorda juhatab nimeteoloogilise jumalakesksuse juurde, milles poeetilisus omandab põhjapaneva tähenduse.

Siinkirjutatuga tahan ma osutada, et jutlusekirjandusega tegelemine ulatub kaugemalegi „hingehoolekande kirjandusest”. Eelmisel sajandil on rahvusbibliograafia andmeil ilmunud üle kahesaja nimetuse jutluseraamatuid – kõik need raamatud kuuluvad eesti kirjandusloo varjatud perifeeriasse. See vajab päevavalgele tõstmist.

* Essee aluseks on Eesti TA Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse konverentsil 3. detsembril peetud ettekanne „Jutlus kui (põimunud) kirjanduse žanr”.