Kui ma 1982. aastal Tartu ülikooli ajakirjandusosakonda astusin, ei osanud ma uneski arvata, et teen 30 aastat hiljem kommentaatoritööd Londoni olümpiamängude lõputseremoonial. Või – mis veelgi pöörasem – olen kohal ja annan endast parima, et Eesti rahvas kuuleks otsereportaaži Heiki Nabi hõbemedalivõidust olümpiamängude maadlusvõistlustel.

Ei ole liialdus väita, et mu sõbrad naersid ikka valju häälega, kui rääkisin neile Eesti Raadio sporditoimetuse plaanist võtta mind Londonisse kaasa ja saata olude sunnil 6. augustil maadlushalli kommentaatoriks. Kõigil teistel ajakirjanikel oli sel päeval ja sel kellaajal tarvis olla kusagil mujal ja ilmselt ei uskunud keegi eriti ka sellesse, et Nabi medali saab. Olin küll püüdnud end juba kodus maadlusteooriaga kurssi viia, aga see tundus nii meeletult keeruline, et lõin käega ja otsustasin, et terminitega vehkimine lõpeb igal juhul fiaskoga. Kauplesin kaaskommentaatoriks Priit Piilmanni maadlusliidust ja püüdsin mõelda teistmoodi: et raadiot kuulab ju suur hulk selliseid spordisõpru, kellele asendite või võtete täpsete nimetuste asemel läheb hoopis rohkem korda hallis valitsev õhustik ja emotsioonid. Sõna otseses mõttes pidasin enda ülesandeks raadio kaudu pildi maalimist.

Kui Exceli maadlushalli aegsasti kohale jõudsin ja mõistsin, et mul pole ka kommentaatorikabiini, kust ülekannet teha, tabas mind alguses siiski paanika. Sebisin ennast veidi luisates tribüünile rahva sekka Eesti fännide kõrvale ja võtsin mobiiltelefoni higiste sõrmede vahele. Veerand tundi hiljem tänasin kõrgemaid jõude, et ma ei istu mitte hermeetilises kabiinis „omadest” kaugel, vaid olen otse sündmuste keerises.

Võistlus meenutas meeleolult natuke härjavõitlust: muusika mürtsus, liibuvates kostüümides vägilased marssisid, rahvas huilgas, higi pritsis … Ja Heikil läks aina paremini! Enne kui arugi sain, olime jõudnud finaalini. Kuna kõik kulges uskumatult kiiresti, ei jõudnud otsustavateks hetkedeks keegi spordiajakirjanikest kohale ja nii tuli minul, kollanokal, teha reportaaži maadlusvõistluste finaalkohtumisest. Ma ei talletanud seda kõike väga täpselt, aga need, kes kuulasid, mäletavad mind rääkimas „suurtest ja kangetest karudest”, kellele ma õhtu edenedes ka sarved pähe luuletasin. Julgustasin auditooriumi teadetega sellest, et Heiki kõrvad on õnneks veel terved … No igatahes – Eesti võitis tol unustamatul päeval maadluses olümpiahõbeda ja mina olin selle vahetuks tunnistajaks.

Aga miks ma sellest kirjutan? Sest tol päeval ja laiemalt nende kolme nädala jooksul Londonis sain ma aru, kui tähtis on aeg-ajalt oma turvatsoonist väljuda ja võtta riske. Riskida isegi sellega, et hävid, muutud naeruväärseks või ei saa hakkama. Aga kui saad, siis on võit mitu korda suurem ja hinnalisem tavalisest kordaläinud saatest või artiklist. Saatus kinkis mulle võimaluse näha eestlase triumfi maailma suurimatel spordimängudel ja minu võimuses oli anda endast parim, et raadiote juures oleks tunne niisama vägev kui minul Londonis. Julgen tunnistada, et tol päeval ma ületasin ennast ja sain kõvasti juurde ka eneseusku. Kuulajad olid tänulikud, sõbrad saatsid sõnumeid ja isegi üle-tänava-naabrimees, kellega ma polnud kakskümmend aastat peale „tere” sõnagi vahetanud, tuli ja kirjeldas, kuidas ta autoraadiot kuulates pidi äärepealt kraavi sõitma. See kõik – nii minu oma emotsioonid kui ka hilisem tunnustus – oleks jäänud kogemata, kui oleksin põnnama löönud. Aga ma sain endast võitu ja nautisin neid päevi Londonis ikka täiel rinnal. Võib-olla jäävad need mu ainukesteks olümpiamängudeks ja ma ei istu enam kunagi selle suurejoonelise spordipeo ava- ega lõputseremoonial, aga mis siis sellest! Kui Heiki Nabi võitis hõbemedali, siis mina võitsin iseennast.

P.S. Tol päeval salvestatud reportaažid seisavad siiani CD-plaadil mu sahtlisopis ja kuni tänase päevani pole ma julgenud neid kuulata.