Mõistmaks tänapäeva globaliseeruvat maailma on usuline haridus kahtlemata oluline. Ka EELK peapiiskop Urmas Viilma kinnitas oma hiljutises advendikõnes, et nii mõnedki aktuaalsed probleemid tulenevad religioossest harimatusest.

Hugo Treffneri gümnaasiumis on pakutud usundiõpetust juba kakskümmend aastat. Et õpin reaalklassis, pole usundiõpetuse kursused mulle kohustuslikud, kuid silmaringi laiendamiseks otsustasin nendest siiski osa võtta. Usundiõpetuse (edasi UÕ) tundidest tekkis huvi ka Eesti usulise olukorra vastu, seetõttu otsustasin gümnaasiumi lõpetamiseks vajaliku uurimistöö teha sellel teemal. HTG-s oli juba varem koostatud uurimistöid õpilaste religioossuse kohta. Õpetaja Toomas Jürgenstein pakkus välja võimaluse läheneda minu uurimistöös pisut teise vaatenurga alt: uurida õpilaste usulisi vaateid pisut spetsiifilisemalt ning selgitada välja, kuidas UÕ mõjutab õpilaste usulisi seisukohti.

Varasemad uuringud

2013. aastal koostasid Toomas Jürgensteini juhendamisel uurimistöö Kaidi-Lisa Kivisalu ning Mari Liis Velner. Selles uurisid nad abituuriumis (12. kl) eri õppesuundade uskumusi eraldi. Kokku küsitleti 147 abiturienti: reaalharust 56, loodusharust 35 ja humanitaarharust 56 õpilast. Küsiti, missugune variant on usuliselt õpilasele kõige lähem. Vastusevariandid olid „Jumal”, „Kõrgemad jõud”, „Ei usu midagi” ning „Muu”. Kõige levinum uskumus küsitletud õpilaste seas oli usk kõrgemasse jõudu, mille oli valinud 48% humanitaarharu, 20% reaalharu ja 37% loodusharu õpilastest. Levikult teine populaarseim vastus oli „Muu”, selle valisid reaalklassidest 37,5%, loodusklassidest 37% ja humanitaarklassidest 22%. Mitte millessegi uskumine oli kolmas suurim vastusevariant ning see oli levinuim reaalharus (37,5%). Humanitaarklassides ei uskunud midagi 16% õpilasi ning loodusklassis 37%. Usk jumalasse oli kõige vähem levinud, seda tunnistas humanitaarharust vaid 14% õpilasi ning reaalharust 5%. Loodusklassis polnud ühtegi õpilast, kes tunnistaks jumalasse uskumist.

Tänavused tulemused

Minu uuringus küsitleti HTG-sse astunud kümnendaid klasse enne (67 õpilast) ja pärast (63) UÕ esimese kursuse läbimist. Kõigepealt selgus, et õpilaste kokkupuude religiooniga oli üsna minimaalne. Küsimusele „Mis on teie suhe religiooniga?” vastas 22%, et nad ei mõtle selle peale üldse. Kõige rohkem valitud vastus oli „Vahepeal puutun sellega kokku”, 70%, ning ainult 8% vastas, et religioon on suur osa nende elust.

Järgnevalt said õpilased valida uskumusi. Kõige populaarsemaks osutus valik „Ei oska selgitada” 30%-ga. Võib-olla levinuim uskumus õpilaste seas oli usk suuremasse jõudu peaaegu ühe viiendikuga vastustest. Peaaegu sama palju õpilasi, 18%, vastas, et nad ei usu millessegi. Usku jumalasse või jumalatesse tunnistas 15% õpilastest. 9% tunnistas, et ei hooli usust. Oli ka vastusevariante, mille olid lisanud õpilased ise. 4% vastas, et usk endasse on nende jaoks kõige olulisem. 2% uskus vaimudesse ning 1% ei soovinud oma usku avaldada.

Järgnevalt küsiti, kas nad seostavad ennast mõne tuntud usu või seisukohaga. 34% õpilasi vastas, et ei seosta ennast ühegi usu ega seisukohaga. Agnostitsism (seisukoht, mis ei pea teadmist usulises valdkonnas võimalikuks) osutus õpilaste seas kõige populaarsemaks seisukohaks 22%-ga. 13% õpilastest vastas, et nende usku on raske defineerida ning seetõttu ei saa nad ühegi seisukohaga seostuda. Ateistideks nimetas ennast 10% õpilastest. Peaaegu sama suure osakaaluga oli õpilaste seas luterlus 9%-ga. Järgnesid vastused, mis õpilased olid ise lisanud. Budismi põhimõtteid eelistas 3%. Realism, üldine kristlus (ei eelistatud luterlust, katoliiklust ega õigeusku), ebausk ja õigeusk olid kõik võrdse osakaaluga 1% juures. Nagu ka eelmise küsimuse juures, ei soovinud avaldada oma usku 1% õpilastest.

Usundiõpetuse mõju

Pärast usundiõpetuse esimese kursuse lõppu esitasin samad küsimused õpilastele uuesti.

Noorte uskumused ei olnud kuigi palju muutunud. Usk suuremasse jõudu tõusis UÕ läbimisega 8% ning oskamatus selgitada oma uskumust langes 5%. Usust mittehoolimine langes 3% võrra. Võib ettevaatlikult väita, et UÕ läbimine annab õpilastele selgema vaate enda uskumustest ning aitab endas usulisi veendumusi avastada. Samas suurenes ka õpilaste religioossus, kasvas just usk mingisse suuremasse jõudu või jumalasse.

Kõige märgatavamad muutused olid agnostitsismi ning ateismi langus, vastavalt 12% ning 3%. Suurenes õpilaste hulk, kes ei seostanud ennast ühegi usu või seisukohaga, 34%-lt tõusis see 46%-ni. Samuti oli pisut rohkem õpilasi (3%), kelle usku oli nende arvates raske defineerida.

Kordusküsitluses said õpilased anda ka oma otsese hinnangu UÕ mõju kohta. 28% vastanuist kinnitas, et nende suhtumine usunditesse ei muutunud. 62% tunnistas, et nad muutusid tolerantsemateks (mõni oli märkinud, et just islami suhtes), 6% noortest kinnitas, et nad hakkasid kaaluma ühinemist mõne usuga. Lisaks tekitas UÕ mõningates õpilastes huvi religioossete küsimuste vastu: 2% mainis, et see süvendas soovi ülikoolis teoloogiat õppida ning sama palju õpilasi märkis, et UÕ tekitas huvi uurida teisi usundeid ning lugeda nende kohta kirjandust.

Kokkuvõtteks

Õpilaste religioosne maailmapilt on kirju, seal esineb palju mitteteadmist, ebakindlust ja otsinguid ning UÕ aitab õpilastel vaateid pisut korrastada. Küllap tuleb pidada usuõpetust koolis vajalikuks, kuna see aitas muuta õpilasi sallivamaks eri uskude ning kultuuride suhtes.