Kinodes menukalt jooksva noortefilmi „Must alpinist” režissöör Urmas Eero Liiv on enne filmindust õppinud bioloogiat ning töötanud õpetajana. Mida üks või teine kogemus talle õpetas?

Pärast keskkooli oli mul kaks mõtet: kas minna filmikooli või bioloogiat õppima. Filmindust õppida oli sel ajal võimalik vaid Moskvas. Olin maapoiss ja loodus meeldis mulle väga, meeldisid koerad ja igasugu muud loomad. Mul on eluaeg olnud akvaarium, praegu ka. Ning kuna mu ema oli pealegi väga hea bioloogiaõpetaja, ei olnud bioloogia valik väga keeruline.

Ülikooli pabereid sisse viies olin esimest korda elus Tartu linnas. Astusin bussist maha ega julgenud kelleltki küsida, kus asub ülikooli peahoone. Küsimus tundus väga nõme. Söandasin ühelt möödakäijalt pärida, kus asub Ülikooli tänav, ja sain vastuseks, et ülikooli kõrval … Ülikooli peahoonet otsides sattusin ka ­EPA-sse, kuid leidsin siiski õige maja üles, astusin ülikooli ja sain sisse.

Õpingud olid rasked, sest bioloogiastuudium oli tolleaegses ülikoolis raskusastmelt arstiteaduskonnast järgmine. Seal oli tohutult keemiat, paljud kursusekaaslased lõidki käega, sest ei suutnud ennast reaalainete rägastikust läbi närida. Nende seas Jaan Tätte ja botaanik Urmas Laansoo. Aga mulle meeldis ülikoolis väga, sest sattusin nende inimeste seltskonda, kellega oleme jäänud sõpradeks terveks eluks. Loomulikult läks varsti ka suureks matkamiseks, mida püüdsin nüüd „Musta alpinisti” filmi tehes meelde tuletada.

Silmad kinni ja näpp paberil

Meid õpetasid veel ka mõned värvikad eestiaegse haridusega professorid, näiteks andis anatoomiat ja füsioloogiat kalossides ringi kõndiv professor Põldvere. Koolide, eriti ülikoolide ülesanne ei ole vaid haridust anda; nende kõige suurem väärtus on, et oled endaga sarnaste inimeste hulgas. Sealt algab põlvkondlik vaim ja enese arendamine. Bioloogiastuudium andis mulle ääretult palju just ses mõttes.

Spetsialiseerusin geneetikale ja tsütoloogiale, mis paistis kõige põnevam. Lillede ja loomadega ma nii väga tegelda ei tahtnud ning keemiaga hakkas väga hästi minema. Oli aga selge, et laboritöötajat minust ei tule, selleks mu temperament ei sobi. Valisin ülikooli lõpus pedagoogilise haru. Läksin õpetajaks teadliku valikuna, aga juhuslikku kooli. Noorematele inimestele teadmiseks – sel ajal suunati tööle. Koolide valik oli seinal. Panin silmad kinni ja näpu paberile ning vaatasin, et näpu alla jäi Aravete keskkool.

Tahtsingi õpetada maakoolis ning Aravetel oli mul fantastiliselt tore. Aravetel oli tugev majand. Tänu sellele oli seal nii moodne koolimaja, et kuku või üllatusest pikali. Linnade suured koolimajad olid amortiseerunud ja tehniliselt maha jäänud, Aravete kool aga oli äsja ehitatud ning lausa Põhjamaade tasemel.

Aravete keskkoolis olid väga edumeelne direktor ja kollektiiv. Ja seal olid mul hästi toredad õpilased. Mulle anti klass, mida juhatasin kaks aastat. Ütlesin juba kooli tulles direktorile, et olen siin täpselt kaks aastat. Sulasime õpilastega väga kokku ja meil oli lõbus. Olin keskkooli lõpetades alles 17 ning kuigi ülikoolistuudium kestis seitse aastat, kuna vahepeal käisin Nõukogude sõjaväes, olin õpetajaks minnes väga noor, 24-aastane. Ma ei arva, et noorus oli õpilastega suhtlemisel eelis, lahedaid asju teeb iga hea õpetaja, olgu ta noor või vana. Õpilastel on küll kergem võtta noort omaks, aga noorusel on ka omad miinused. Kui sa ei ole piisavalt tugev isiksus, siis süüakse sind ära.

Distsipliin ja usalduskrediit

Kõigepealt pead kehtestama distsipliini. See põhitõde pole muutunud, olgu täna või sada aastat tagasi. Distsipliini saad ära teenida kahel viisil: kas drillid või saad usalduskrediidi teisiti – kui õpilased näevad, et sul on neile midagi tõeliselt huvitavat pakkuda, hakkavad nad sinust ka lugu pidama ja edasi läheb kõik väga vahvaks.

Pärast kahte aastat Aravetel liikusin Tallinna ja jätkasin õpetamist Westholmi gümnaasiumis. Westholmil oli Aravete keskkooliga tohutu vahe. Vana väsinud maja, aga täiesti teistsugused õpilased. Aravete õpilased olid südamlikumad ja siiramad, Westholmi õpilased keerulisemad ja eneseteadlikumad. See meenutas rohkem eliitkooli, eriti gümnaasiumiosas. Kuid ka nende õpilastega leidsime väga hea kontakti. Kolm aastat ehk niikaua kui ma seal töötasin, olin kooli populaarseim õpetaja. Sealt jäi mulle mitmeid kontakte. Näiteks „Musta alpinisti” üks heliloojatest Tiit Kikas oli minu õpilane Westholmis.

Õpetaja saab õpilastelt alati väga palju vastu, sõltumata ajastust. Tegu on ju noorte inimestega, kes vaatavad asjadele ebastandardselt, liiguvad oma põlvkonnaga hooga edasi ja ses mõttes annavad sulle alati boost’i ehk raputavad su tardumusest välja. Kui õpetaja ja õpilaste vahel tekivad konfliktid, kuna ei saada üksteisest aru, siis on see pigem õpetaja soovimatusest vaadata asjadele teistmoodi. Noored näevad asju teise külje pealt ja oma mätta otsast, aga nad on rikkumata. Seepärast tasub alati tähelepanelikult uurida, miks nad ühest või teisest asjast nii arvavad või millega tegelevad, sest tahad või ei taha – ühiskond liigub ikka sinnapoole, kuhu järgmine põlvkond teda liigutab.

Kool ongi vastandlik koht – ühtpidi tuleb sulgeda noori raamidesse, piiridesse, muidu ei saaks nad ühiskonnas hakkama, aga teisalt ei tasu unustada, et neil, keda raamidesse surutakse, on meile palju öelda ning nad suudavad maailma terasema ja värskema pilguga vaadata.

Seega – noored ei ole mitte kunagi hukas. Et maailm lõpuks inimese jaoks arusaamatuks muutub, on loodusseadus. Usun, et minuvanused, 50 ringis inimesed, elavad kahe-kolme­kümne aasta pärast maailmas, milles nad enam kõigest aru ei saa. Ja polegi vaja aru saada, sest selleks ajaks on maailm juba teiste põlvkondade käes, kes toimetavad seal omasoodu. See on elu igavene ringkäik. Aga hukas ei ole midagi. Võib-olla see vanade ja noorte iidne vastuolu lihtsalt liigutab maailma natuke kiiremini edasi. Noorte mässumeelsus on ikka see, mis tsivilisatsiooni muudab ja edasi viib.

Diktatuur ja diplomaatia

Kui Arvo Iho hakkas tegema filmikooli, astusin selle esimesse lendu. Filmitöö ei ole teistsugune kui ükskõik milline teine töö. Ma ei saa selle ümber oreooli tekitamisest aru. Iga töö, mida teed, peab inimestele midagi andma, ja kui sul õnnestub filmiga, raamatuga, tänavapuhastamisega või torditegemisega teistele midagi pakkuda, siis on kõik hästi. Kui sa seda ei suuda või teed nii, et tekib rahulolematus, on selge, et sa ei ole veel oma kohta leidnud.

Suure filmi tegemine tähendab suures meeskonnas töötamist. See meeskond koosneb paljudest loomingulistest inimestest. Nad on õrnad, solvuvad ja võtavad hinge, aga töötavad ikkagi oma parima äranägemise järgi. Keegi neist pole võtteplatsil selleks, et midagi ära rikkuda.

Filmitegemine on paratamatult diktatuur. Seal loeb ühe inimese tahe ning tavaliselt on see inimene režissöör. Kui rääkida autorifilmist nagu „Must alpinist”, kus kõik, alates stsenaariumist, on ühe inimese käes, tekib mõistagi ka eriarvamusi.

Siberi külas võtetel oli vaja kaevu, mis auraks, sest seal pidi stsenaariumi järgi olema pidevalt soe vesi. Lugu mägedes asuvast sooja veega kaevust oleks pidanud jõudma filmi oluliselt teistmoodi, kui see praegu on. Kui võte oli ette valmistatud, selgus, et auru ei suudeta tekitada. Prooviti küll, aga aur ei eksponeerunud filmilinale veenvalt. Kuna aega asja parandada ei olnud, lendas üks liin filmist välja. Seda kaevu filmis ei näegi, kohe tuli leida teine käik ning kõike muuta. Inimesed, kes enda meelest mingisuguse auru saavutasid, solvusid. Tekkis tohutu kokkupõrge, mille tagajärgi tuli tükk aega klattida, enne kui õnnestus hea meeleolu tagasi saada.

Niisuguseid nüansse on filmitöös miljoneid. Kuidas režissöör selliste olukordadega hakkama saab, oleneb temast. Mina olen suhteliselt tanki iseloomuga ja nutma ei hakka. Oma meeskonna inimesi peab režissöör muidugi tundma ja teadma, kellega kuidas käituda. Suures grupis pead olema diplomaatiline nii kaua kui vähegi võimalik, vastasel korral läheb kõigil tuju ära. Seda enam olukorras, kus võtted on Eestist väljaspool ja pole võimalik kellelegi öelda, et lahku, homme võtame sinu asemele teise.

Režissöör peab suutma leida kompromissi ja endale meelde tuletama, et kõik annavad oma parima, kuigi mõtlevad erinevalt. Kui režissöör on ise õrna hingega, siis nutku patja.

Urmas Eero Liivi jutu kirjutas üles Meeli Parijõgi