Albert Einstein on öelnud: „Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised.” Tänapäeval on lugude jutustamine jäänud tagaplaanile, samas on just erinevad lood need, mis muudavad meie maailma värvikamaks ja pildilisemaks.

Seepärast on ääretult tänuväärne, et Vippa andis välja „Eesti oma rahvajutukaardid”, mis sobivad igas vanuses mängijale ja kuulajale. Neid on hea kasutada koolitunnis ja kindlasti mitte ainult algklassides ja põhikoolis, vaid ka gümnaasiumis.

Seal saab kaarte kasutada eelkõige „Kirjanduse ja müüdi” kursuses, kus õpilased puutuvad kokku krattide, libahuntide, haldjate ja teiste müütidest, muistenditest, rahvajuttudest tuntud tegelastega. Lugude jutustamise oskus on jäänud tänapäeval kesisemaks, mistõttu tuleks seda oskust igal võimalusel arendada. Imearmsate illustratsioonidega kaardid aitavad seda kindlasti teha.

Ise katsetasin „Eesti oma rahvajutukaarte” 12. klassiga. Jagasin õpilased väikesteks gruppideks. Iga grupp sai kuus kaarti ning nende põhjal tuli välja mõelda lugu. Hiljem kanti lugu klassis ette. Õpilastel tekkis kaartide ümber elav arutelu, kindlasti aitasid kaasa ka kaartide seletused, kus on öeldud: „Soovime, et ka meie lapsed laseksid oma fantaasia lendu, mõtleks välja vahvaid ja õpetlikke lugusid salapärastest tegelastest ning põnevatest juhtumistest, et aidata sellega hoida eesti rahvapärimusest tekkinud lugusid.”

Üks näide ka:

Kaardid: kratt; kali, leib, puder; sügis; kibu ja viht; vaeslaps; Kaval-Ants.

Lugu: Ühel õhtul oli Kaval-Ants tutvunud tütarlapsega. Nad veetsid terve õhtu teineteisele muinasjutte jutustades. Kaval-Antsul tuli mõte valmistada endale kratt, selleks kasutas ta kibu ja vihta. Krati valmistas Kaval-Ants aga selleks, et too teeks vaeslapsele kalja, leiba ja jahu, siis ei peaks tüdruk enam nälga kannatama. Kaval-Ants ja vaeslaps on nüüdseks parimad sõbrad ning tänu krati maitsvale toidule pole kumbki pidanud tühja kõhtu taluma.