Laiema publikuni jõudvates päevalehtedes ja internetimeedias ületab lastekirjandus huvikünnise peamiselt siis, kui on tegemist kirjandusvõistluste või edetabelitega. Tõsi küll, üha rohkem on ajalehtedes-ajakirjades juttu ka lugemishuvi äratamisest, lastele raamatute valimisest, ilmub üksikuid arvustusi ja ülevaateid. Üldisemat huvi tekitavad artiklid, mis lahkavad aktuaalsete ühiskondlike teemade (tsensuur, poliitkorrektsus jm intrigeeriv) kajastamist lastekirjanduses. Üha vilkamaks on muutunud elu blogides, kuid sealsed kirjutised, nagu ka päevalehtedes avaldatu, jäävad enamasti napisõnaliseks ja pealiskaudseks. Millised olid aga süüvivama ja sisukama lastekirjandusuurimise väljundid mullu?

Eestis on lastekirjanduse uurimise ja selle teoreetilise mõtestamisega tegeletud alates 19. sajandi viimasest veerandist. Tänapäeval tegutsetakse lastekirjanduse uurimise vallas enamasti Tallinna ja Tartu ülikoolis ning Eesti lastekirjanduse keskuse juures. Ülikoolides käsitletakse lastekirjandust peamiselt filoloogilistel, raamatukogunduse ning pedagoogilistel erialadel, kuid paraku saab aastas kaitstud selleteemalised bakalaureuse- ja magistritööd ühe käe sõrmedel üles lugeda. Eesti lastekirjanduse keskuse juurde 2003. aastal loodud lastekirjanduse uurijate töörühm (LUT) koondab lastekirjandushuvilisi õppejõude, kriitikuid, doktorante, raamatukoguhoidjaid jt üle Eesti. See on katusorganisatsioon, mis hoiab Eesti lastekirjanduse uurimise järjepidevust ning arendab juhtivate uurijate diskussiooni ja koostööd.

Uurijatele pakuvad head võimalust kogemusi vahetada ja uurimustulemusi tutvustada ka lastekirjandushuvilistele (raamatukoguhoidjad, lasteaia- ja kooliõpetajad, üliõpilased jne) mõeldud regulaarselt toimuvad üritused. Alates 1999. aastast igal kevadel Tartu linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna korraldatud algupärase lastekirjanduse päev kandis mullu üldpealkirja „Pingekohad laste- ja noortekirjanduses”. Tavapäraselt laiapõhjalisel üritusel osalesid nii üliõpilased, õppejõud, õpetajad, raamatukoguhoidjad kui ka kirjanikud. Ettekanded puudutasid laiemaid teoreetilisi küsimusi, nagu kirjanduse vabadus (J. Kaus), lastekirjaniku roll (M. Niitra), aga ka lastekirjanduse temaatikat (K. Kumberg), retseptsiooni (M. Müürsepp) jm.

Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Eesti lastekirjanduse keskuse ühisseminar „Laps kirjanduses” toimus mullu sügisel kolmandat korda. Seekord oli teemaks „Keelatud ja lubatud lastekirjanduses”. Lisaks omamaistele lastekirjanduse spetsialistidele, kes lähenesid teemale kirjaniku (L. Tungal), raamatukoguhoidja (K. Kumberg), ajakirjaniku (I. Martson) ja kirjandusteadlase
(E.-M. Talivee, M. Niitra) vaatepunktist, osalesid külalised välismaalt (Maria Porjadina Venemaalt, Ilze Stikāne Lätist), kes pakkusid hindamatut võrdlus­materjali.

Laiema lastekirjandushuviliste ringini jõudmiseks ning ajaloo talletamiseks on oluline oma uurimustulemused ka avaldada. Kultuuri- ja teadusajakirjade (Looming, Keel ja Kirjandus, Akadeemia jm) ning ajalehe Sirp veergudele võiks lastekirjanduse artikleid jõuda sagedamini. Traditsiooniliseks saanud lastekirjandusaasta ülevaated ilmusid mullu nii Loomingus (K. Kaldmaa) kui ka Sirbis (J. Palm ja K. Kumberg). Lasteraamatuid põhjalikumalt analüüsivaid arvustusi jõudis kultuuriajakirjandusse haruharva (nt M. Vaino „Sirli, Siim ja unistused: psühhoanalüütiline etüüd”, E. Koff „Kas elu pole mitte pööraselt ilus …”). Kultuuriajakirjanduses on antud ka ülevaateid lastekirjanduse uurimise seminaridest („Laps kirjanduses” 2 ja 3), tutvustatud või arvustatud lastekirjandusväljaandeid (nt Eesti lastekirjanduse keskuse toimetiste 5. vihiku tutvustus B. Meltsi sulest, I. Koffi arvustus kogumiku „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” kohta).

Üksnes lastekirjandusele keskenduvaid väljaandeid ilmus mullu kaks. Juba 1995. aastast ilmuv lastekirjanduse ajakiri Nukits muutub aasta-aastalt avaramaks nii geograafilises kui ka vaimses plaanis. Viimati ilmunud numbris käsitletakse nii lastekirjanduse ajalugu (O. Saar, J. Palm) kui ka tänapäeva (R. Reinaus), tutvustatakse soome (P. Heikkilä-Halttunen) ja läti (Ilze Stikāne) lastekirjandust.

Lastekirjanduse keskuse toimetiste 6. vihik keskendub Põhjamaade temaatikale. Antakse ülevaade taas­iseseisvunud Eestis ilmunud Põhja­maade lastekirjanduse tõlgetest, vaadeldakse Pipi ja Bamse rolli Rootsi kultuuriloos, käsitletakse vanade ja laste suhteid ning analüüsitakse huumori rolli hiljutistes tõlkeraamatutes. Juba tuntud uurijate (K. Kumberg, I. Martson, M. Müürsepp, M. Niitra, J. Palm) kõrval saavad sõna lastekirjanduse uurimise debütandid (M. Kuldkepp, L. Randmaa). See näitab ebasoodsate tingimuste kiuste meie lastekirjanduse uurimise elujõulisust.

Kuidas aga kattuvad meil käsitletud teemad üleilmsete trendidega? Mullu suvel toimunud rahvusvahelise lastekirjanduse uurijate ühingu (IRSCL) 22. kongressil tulid kaasaegse lastekirjanduse uurimise suundumused ehk ilmekamalt esile. Kuigi üldmulje oli kirev ja laiaharuline ning tundus, et tegeletakse tõesti kõigega, alates laste veganikirjandusest kuni lastele suunatud reklaamidega, mis tutvustavad täiskasvanuile mõeldud tooteid, näisid erilises fookuses olevat ajalooga seotud teemad. Eriti arvukalt oli sõda ja selle mõju analüüsivaid ettekandeid, palju käsitleti pildiraamatuid.

Sõjateemale on tähelepanu pööranud ka meie lastekirjanduse uurijad (M. Müürsepp, M. Niitra), seevastu pildiraamatutest rääkimine on meie uurijatele veel võõras – oleme harjunud kirjanduskeskse lähenemisega lasteraamatutele. Üksikuid rõõmustavaid märke selle vaatenurga muutumises on aga märgata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meie lastekirjanduse uurimine käib ühte sammu muu maailmaga. Viimastel aastatel on lastekirjanduse uurijate ring laienenud, ka täiskasvanute kirjanduse uurijad näitavad aeg-ajalt üles huvi lastekirjanduse vastu. Puudu on lasteraamatuillustratsiooni uurijaist, ülikoolideski võiks lastekirjanduse üldkursusele lisaks erikursusi pakkuda.